pühapäev, 13. juuli 2014

Puuvill on otsakorral

Viimane sündmustevaene postitus Narrabri väikelinnast.

Puuvillahooaja lõpp läheneb uskumatu kiirusega. Vabad päevad mööduvad enamasti magades/süües/filme vaadates. Märkimisväärseim vaba aja sisustamine leidis aset Moree linnas SPA-d külastades. Vedelesime paar tundi looduslikus kuumaveeallikas ja nautisime saunamõnusid.


Meil on seni väga osavalt õnnestunud oma autoga sõitmist vältida, sest koopereerume tööle sõites samas vahetuses töötavate Eesti tüdrukutega. Antud elukorralduse ainus miinus on see, et nende auto teeb väga koledaid hääli ja töötab üleüldse ehku peal, mis tähendab, et alati on oht, et auto üks hetk lihtsalt ei käivitu või otsad annab. Imekombel on seda seni juhtunud vaid ühe korra.


Mõni nädal tagasi leidis aset väikelinna aasta (või suisa aastakümne) suursündmus. Nimelt andis siin kontserti kuulus kantrimuusika staar Keith Urban. Ärge tundke end halvasti, kui temast midagi kuulnud ei ole, ka meie teadmised piirdusid sellega, et tegu on Nicole Kidmani abikaasaga. Igatahes oli tegu niivõrd suure sündmusega, et puuvillatehas pandi terveks ööks kinni, et kõik kontsertile saaksid minna. Me ei ole kahjuks õppinud siin viibitud ajaga kantrimuusikat armastama ja otsustasime kodus veini juua ning kontserti oma rõdult kuulata. 

Kuna meil on jäänud veel vaid 7 tööpäeva, siis on paslik teha kokkuvõte 2014. aasta puuvillahooajast. Töötasime 4 kuu jooksul 77 päeva ja suutsime säästa arvestatava hulga raha. Töötlesime ja pressisime umbes 241 000 puuvillapalli, ühe palli kaal keskmiselt 227 kg. Kiire arvutus näitab, et sellest kogusest saab valmistada näiteks 52 miljonit teksapaari või 289 miljonit T-särki või miljard sokipaari. Töö on lihtne, üksluine ja igav, aga jääb meelde pigem positiivse kogemusena. Lisaks tavapäraselt laiskadele kohalikele leidub töötajate seas ka mõni eriti kirju loom. Näiteks prantslane, kes masinate vahel salaja telefoniga mängimas käib. Või habemik, kes elab autos, korjab tee äärest surnud loomi ja neid siis meie ühisköögis küpsetab (ja me haisu tõttu õues sööma oleme sunnitud). Või biseksuaalne horvaatlane, kes oma jutukusega ka kõige kannatlikumad meie seast hulluks ajab. Või Monk, kes lisaks välisele sarnasusele telestaariga kannatab ilmselt samuti obsessiiv-kompulsiivse häire all ja muuhulgas ühe kaastöötaja baarikakluse käigus haiglasse saatis. Või suur laulev aborigeen, kes on kujunenud Andrese lemmik-masinistiks hoolimata üldisest pärismaallaste-kartusest.

Ülemus on väga rahul, et otsustas sel aastal nii palju eestlasi palgata, sest me kõik oleme kenasti hooaja lõpuni vastu pidanud ja end väga tublide töötajatena tõestanud. Probleeme, vallandamisi ja lahkumisi esines vaid kohalike seas.
Lisaks tavapärasele palgale premeeritakse meid viimasel nädalal boonusega ning saime mälestuseks 2014. aasta puuvillahooaja mütsid, mida nüüd uhkusega igal pool kandma hakkame.


Otsustasime enne teele asumist oma Punase Pistriku läikima lüüa ning läksime kohalikku autopesulasse. Tegemist on iseteenindusliku pesulaga, kus 2 minutit pesuaega maksab 2 dollarit. Andres tegi mõned kiiremad ringid ümber auto ja saime 8 minuti/8 dollariga hakkama.


Nüüd tahaks šašlõkki. Ja sauna. Kohupiima. Suitsuvorsti. Keefirit. Hapukapsast. Vürtsikilu. Musta leiba. Normaalset hapukoort. Ja loomulikult kõiki teid armsaid inimesi näha.
Õnneks ei pea enam kaua ootama, et kõiki neid asju saada. 21. juulil on meie viimane tööpäev puuvillatsehhis, 23.ndal lendame Bangkoki ja juba nädal hiljem saabume kodumaale lühivisiidile.

Peatse kohtumiseni!