laupäev, 6. detsember 2014

Järjekordne roadtrip Perth -> Sydney

Vaba aega on nii palju ja samas nii vähe, et kuidagi ei jõua blogi täiendamiseni. Rahva nõudlusel aga tuleb nüüd kiirkokkuvõte viimasest kuust.

Novembri algul veetsime 9 suurepärast päeva Perthi külje all Yorkis, kus toimus langevarjuüritus Sundowner 2014. Ürituse pakett sisaldas lisaks hüppepiletitele ka 3x päevas toitlustust ning õhtusi seminare ja pidusid, nii et saime hüppamisele keskenduda ning ei pidanud muude asjadega pead vaevama. Tegime kumbki 43 hüpet, millest 42 olid organiseeritud kujundhüpped tipptasemel treeneritega ning ürituse viimane hüpe niisama lõbus katsetus. Muuhulgas tegin ma oma 300. hüppe.

Ilm oli praktiliselt kogu aeg ilus ja midagi negatiivset ei oskagi välja tuua. Lisaks meile olid kohal veel kaks Austraalias pesitsevat eestlast ning üks treeneritest kvalifitseerus pool-eestlase kategooriasse. Nii et päris korralik esindus väikese rahva poolt.


Ürituse viimane hüpe
Peale väsitavat spordiüritust lubasime endale üheks ööks mugava hotellitoa Perthi kesklinnas ja tundsime üle pika aja rõõmu päris voodis magamisest. Enne Perthist lahkumist tegime langevarjur Säde juures veel ühe rahvusliku õhtusöögi kartulisalati ja kanakoibadega.

Kuna idakallas on meile alati sümpaatsem tundunud ning muuhulgas kutsuti meid veinitehasesse intervjuule, siis võtsime ette juba tuttava tee tagasi idakaldale mööda lõunakallast. Olles seda marsruuti juba kaks korda varem läbinud, on kõik vaatamisväärsused juba nähtud ning valisime kõige otsema ja kiirema tee ning jõudsime 3 päevaga Adelaide'i. Tee oli taaskord igav ja tühi ning lisaks sadas iga päev lakkamatult vihma. 

Adelaide'is nautisime taaskord hotellitoa luksust, imetlesime kauneid õitsvaid Jacaranda puid ning sattusime pargis jalutades Ford Falcon GT näitusele. Enda Falconit ei hakanud seekord nende iluduste kõrvale ajama.


Jacaranda'd
Kandideerisime oktoobris mitmesse veinitehasesse uuel aastal algavaks vintage perioodiks tööle ning üsna pea saimegi kutse kuulsasse Casella tehasesse intervjuule. Casella toodab Yellow Tail kaubamärgi all tuntud veine, mida ka Eestis müüakse.

Casella tehas asub NSW osariigis Griffithis ning sinna me intervjuule suundusimegi. Lisaks intervjuule tuli läbida füüsilised katsed ning alkoholi- ja narkotest. Kõik muu sarnanes puuvillatehases kogetule, aga füüsiline katse oli kordades intensiivsem. Tegime erinevaid võimlemis- ja pigistamisharjutusi, ronisime mööda redelit üles-alla, kõndisime 20kg kastiga mööda tuba ringi, tegime kätekõverdusi ning kõhu- ja seljalihaste harjutusi. 

Praktiliselt kõik teised kandidaadid, keda tol päeval seal nägime, olid samuti eestlased. Griffithist edasi sõites trehvasime Cisset, kes järgmiseks päevaks samasse kohta intervjuule läks.

Taaskohtumine Cissega
Tundsime end peale intervjuud küll päris enesekindlalt, kuid Casellast lubati lõplikku vastust alles paari nädala jooksul, nii et otsustasime võtta suuna Sydney poole, et seal aega parajaks teha ning võimalusel pisut lisaraha teenida. Ajutise majutuse leidmine ei osutunud sugugi lihtsaks, kuid hilisõhtul leidsime siiski äärelinnas ühe külalistemaja, kus asiaadist omanikul meile tuba oli pakkuda. 
Paar päeva hiljem ühines meiega Cisse, kes samuti Sydneysse aega parajaks tegema tuli. Esialgu rentis Cisse odavat tuba ühe eestlase kontoriruumides, aga peale kaht päeva avastas ta, et seal pesitsevad bedbugs'id (voodilutikad) ning põgenes meie juurde.


Enamik külalistemaja klientdest on asiaadid. Vahel harva peame köögis kannatama neile omast luristamist, aga õnneks veedavad nad enamiku ajast oma toas.
Köögis ilutseb meil vinge retroahi, mille kasutamise enam-vähem selgeks oleme saanud. 


Sydneysse jõudes osales Andres kahepäevasel tõstukijuhi koolitusel, lootuses, et see loob lisatöö võimalusi nii veinitehases kui ka Sydneys. Paari päevaga oligi tunnistus ja kiidusõnad oskuste eest käes ning tööotsingud võisid alata. Töö otsimine linnas erineb päris palju sellest, millega seni harjunud oleme. Siin liigub suur osa tööd läbi agentuuride ning nendega suhtlemine on tüütu ja aeganõudev. Andres käis mitmes agentuuris paberipatakaid täitmas ja algul tundus, et konkreetseid pakkumisi sealt ei tule. Oma esimese tööotsa sai ta paari päeva jooksul ühes tehnikalaos, kus aitas ladu korrastada. Kuna tööle ja koju sõitmine võtsid kokku 2h aega, siis loobus ta lõpuks sellest tööst ning sai nüüd agentuuri kaudu ühte teise lattu tööle, kus komplekteerib tõstukiga tellimusi. Andres on tööga väga rahul ja ladu asub meie külalistemajast vaid 3,5 km kaugusel. Nüüd on hakanud ka teistest agentuuridest pakkumisi kuhjaga tulema. Pühade perioodiks on nõudlus tõstukijuhtide järele suur.

Ka mina sain oma esimese tööotsa kohe Sydneysse jõudes. Sattusin sellisele veebilehele, kus inimesed otsivad endale erinevateks pisitöödeks abilisi: muru niitma, flaiereid jagama, jooke serveerima jne. Sattusin pakkumise otsa, kus otsiti üheks päevaks kontorisse andmesisestajat. Töö oli jõukohane ning kesklinnas asuv kontor väga kihvt. Kuna koostöö sobis, siis pakkus ülemus mulle veel nädalaks tööd. Nüüdseks olen seal teinud andmesisestust, uurimistööd ja muid nokitsemisülesandeid juba 2,5 nädalat ja tundub, et tööd veel jagub. Võin osa ajast ka kodus töötada ja ei pea linna sõitma. Palka saan sularahas iga päeva lõpus, aga ajutiselt sobib see mulle ideaalselt.
Lisaks olen sama veebilehe kaudu käinud ühel üritusel paariks tunniks abiks ning aidanud tarkvara testida. Andres käis ühel vabal päeval aga hoopis aiatööd tegemas. Hea võimalus lisaraha teenida.

Olles umbes nädal aega külalistemajas elanud, hakkas karma meid karistama. Naersime Cisse ja tema bedbugs'ide üle ning saime nüüd seda õudust omal nahal tunda. Kui mina ühel hommikul üleni sügelevaid punne täis olin, siis Andres ei uskunud, et tegemist on lutikatega ja pakkus välja, et mul on hoopis allergia riisipudingu vastu, mida palju söönud olen. Kui nad koos lutikaekspert Cissega lõpuks meie voodit inspekteerima läksid, siis leidsid nad voodiraami vahelt nii mõnegi roomava eluka. Maja omanik üritas mingi pulbriga lutikaid tõrjuda, aga see ilmselgelt ei mõjunud, sest sügeleme mõlemad iga päevaga aina rohkem. Eile pihustasin terve toa mingit vingemat mürki täis, eks paistab, kas saame lõpuks elajatest lahti.
Paar päeva tagasi leidsin hommikul ühe neist oma teetassist ja tegin teile imetlemiseks pilti ka.


Sydney on muidu nunnu, aga jube suur ja kohutavalt tiheda liiklusega. 10 kilomeetri läbimiseks võib vabalt kuluda tund aega ning seda ka keset päeva, kui pole tipptund. 

Nädalavahetustel oleme ringi sõitnud ja Sydney elu nautinud. Eelmine nädalavahetus vedelesime paar tundi Coogee rannas, sõitsime rongiga kesklinna Cissele ooperimaja ja silda näitama ning lõpetuseks sõime mehise jõulusöögi Saksa pubis. Rukkileib, seapraad ja hapukapsas maitsesid endiselt hää!

Coogee rand
Rongisõit
Turistid
Jõulusöömaaeg
Oleme nüüdseks ka Casellast vastused kätte saanud ning jaanuari algusest oodatakse meid sinna tööle. Tunnipalk on hea, kuid ohtralt töötunde nagu tegime puuvillatehases, seal teha ei saa. Tehas töötab 5 päeva nädalas ning vahetused on 8-tunnised. Meile määratud positsiooni ja vahetust (hommik, päev või öö) ei taheta praegu avaldada. Kui satuksime terveks hooajaks öövahetusse, siis ei kipukski eriti tööle sinna.

Edasine elu on endiselt küsimärgi all. Mõtleme veel, kas oleme veinihooajani Sydneys või lähme vahepeal reisima. Või kas üldse veinitehasesse tööle lähme. 

Toredat jõuluootust!



reede, 31. oktoober 2014

Kuum põhi ja tühi lääs

Kuu aega on taaskord märkamatult möödunud ja kui ei oleks pilte, mis aitavad mälu värskendada, siis oleks pooled kohad ja elamused juba meelest läinud. Aga õnneks on meil igast päevast kamaluga pilte, nii et püüame nende abil meelde tuletada, mida põnevat vahepeal teinud oleme.

Whitsundays saarestikust liikusime edasi põhjapoole, tegime peatuse Mission Beachi rannas ja suundusime edasi troopilisse Cairnsi linna. Cairns on eelkõige populaarne seetõttu, et sealt väljuvad erinevad tuurid kuulsale Great Barrier Reef’ile (Suur Vallrahu). Tahtsime ka kuulsa vallrahu ära näha ning võtsime päevase laevatuuri, mis viis meid kahte erinevasse kohta snorgeldama/sukelduma. Laev oli suur ja hüppas lainetel mõnuga, mistõttu kõik laeval viibinud asiaadid ohjeldamatult paberkotte täis oksendasid. Tuuri raames oli kõigile soovijatele ette nähtud ka proovisukeldumine või litsenseeritud sukeldujatele pisut pikem sukeldumine. Kuna Andres oma tähtsat litsentsi üles ei leidnud, siis pidi ta leppima proovisukeldumisega ja mina sain taaskord kinnitust, et mulle sukeldumine ei sobi ja vee all hingamiseks on tarvis mingisuguseid üleloomulikke võimeid. Vesi oli soe (27 C) ja snorgeldamine oli tore, nägime palju erinevaid koralle, kalu ja muid veidraid veeolendeid, aga siiski tuleb tunnistada, et Balil kilpkonnadega snorgeldamise elamus trumpas meie jaoks vallrahu üle.

Mission Beach


Edasi liikusime sisemaale ja läbisime 2000 kilomeetrit tühja maad keset Austraalia kõrbe. Liiv oli kesk-Austraalias tõesti tumepunane nagu hüüdnimi Red Centre viitab ja õhutemperatuur jäi 35-40 kanti. Ainsaks meelelahutuseks olid tee ääres paiknevad termiidipesad, mis igavlevate rändurite poolt vahvalt riidesse on topitud.


Peale pikka kõhklemist otsustasime siiski ära käia ka keset Austraaliat asuva ikoonilise kivi juures. Mõtlesime, et mis ühes kivis ikka erilist saab olla, aga see kivimürakas on omamoodi Austraalia sümbol ning kõrvalepõige tähendas meie jaoks vaid 1000 lisa-kilomeetrit, mis Austraalia mõistes on tühiasi. Peatusime kesk-Austraalia suurimas asulas Alice Springs’is, kust võtsime bussituuri kuulsate kivide juurde. Alice Springs oli üllatavalt sümpaatne väikelinn, kuid sealne aborigeenide hulk ajas pisut hirmu nahka. Neid on palju, nad on koledad, nad on juua täis, nad räuskavad ja vedelevad igal pool. Vaba õhtu Alice Springsis sisustasime Didgeridoo (kohalik puhkpill) show vaatamisega. 


Bussituur oli igati mõistlik valik, sest ei pidanud ise sõitma, meid viidi tähtsamatesse kohtadesse ja räägiti selle kõige juures tarka juttu ka. Alustasime päeva koos päikesetõusuga kell 6 ja sõitsime veel 500 km, et näha ära kaks kiviformatsioon. Kõigepealt jalutasime Kata Tjuta ehk The Olgas ümbruses, mis koosnes neljast suurest kivimürakast


Edasi suundusime tähtsa Uluru ehk Ayers Rocki juurde. Kõndisime ümber kivi, kuulasime erinevaid legende ja õppisime üht-teist aborigeenide kohta. Teoreetiliselt on võimalik ka Uluru otsa ronida, kuid kohalik rahvas ei kiida nende pühakivi otsas turnimist heaks ning otsustasime nende soovi austada. Päikeseloojangu ajal nautisime šampust ja õhtusööki vaatega Ulurule.


Tagasiteel nägime lisaks arvukatele kängurudele esimest korda looduses kaamlit. Jah, Austraalias lippavad kaamlid vabalt ringi. Algselt siin mandril kaamleid ei pesitsenud, kuid töö tegemiseks toodi lisaks vangidele sisse ka veoloomad. Enamgi veel, Austraalias on nüüdseks maailma suurim metsikute kaamlite populatsioon.

Kokkuvõttes jäime igati rahule, et väikese kõrvalepõike tegime ja Uluru ära nägime. Oli küll lihtsalt kivi, aga see-eest päris ilus kivi.

Edasi liikusime põhjapoole Darwini suunas. Peatusime imekauni Edith Falls kose juures ja ujusime sealses ülisoojas vees. Põhjaterritooriumil on enamikes veekogudes ujumine keelatud või mittesoovituslik, sest sealsetes vetes võid kokku sattuda krokodillidega. Seega on koskede juures paiknevad veekogud parim võimalus end 35-kraadises kuumuses pisutki jahutada. Ja jahutust oli seal tõesti vaja. Ma ei ole kunagi varem külma dušši nii väga ihaldanud, aga põhjaterritooriumil tuli ka külmaveekraanidest kuuma vett.



Sõitsime veel läbi tohutult suure Kakadu rahvuspargi. Osadesse kohtadesse ilma 4-rattaveolise masinata ei pääsenud, aga nägime siiski suuri kivimürakaid, koskesid, kivimaalinguid, kängurusid ja mitmemeetriseid termiidipesasid. Loodus ei olnud küll eriti lopsakas ega kirev, kuid see-eest ehe ja puutumatu.


Viimane meelelahutus enne Darwinit oli hüppavate krokodillide tuur. Sõitsime 1,5 tundi paadiga jõe peal ning imetlesime eri suuruses krokodille, keda lihatükiga veest välja hüppama meelitati. Väidetavalt hüppavad kroksid ainult üles, mitte paadi poole, aga kohati oli siiski hirmus, kui 5,5-meetrine elajas oma lõuad paarikümne sentimeetri kaugusel kokku plaksatas.



Darwinis saime kokku seal pesitsevate Heiko ja Kadriga, kes meile korraliku tuuri tegid ning oma kodulinna võlusid tutvustasid. Muuhulgas käisime Mindil Beachi rannas, kus kaks korda nädalas päikeseloojangu ajal turuputkad püsti pannakse ja igasugu vahvat nodi müüakse. Näiteks sai seal lasta oma nime riisiterale maalida.


Nagu ka teistes linnades oli Darwini ilusaim rajoon mere ääres. Seal saime lõpuks ära proovida ka krokodilliliha, mis maitses täpselt nii nagu reklaamitud - meenutab kana, ainult pisut kõvem.


Kokku veetsime Darwinis 3 meeleolukat päeva ja olime siis sunnitud edasi liikuma, et õigeaegselt sihtpunkti jõuda. Darwinist edasi liikudes põikasime sisse veel ühte rahvusparki. Litchfield National Park meenutas juba külastatud Kakadu parki, kuid oli oluliselt väiksem ning vaatamisväärsused asusid lähestikku. Ujusime taaskord erinevate koskede all ning nautisime ilusaid vaateid.


Järgmise suurema linna Broome’ni oli taaskord vaja läbida ligi 2000 km tühja maad. Seekord pakkusid meelelahutust põlengud ja väikesed tuulispasad, mis liiva üles keerutasid. Kuivad teeääred põlesid pidevalt ning vahel oli tuli teele niivõrd lähedal, et võttis suisa kõhedaks.


Kuna teekonna tähtsaimast vahejuhtumist pilti ei ole, siis oligi juba ära ununenud, et Punane Pistrik vedas meid esimest korda alt. Ühes mõttetus väikelinnas autot tankides jooksis bensiinijaamast üks onu välja ja teatas, et meie auto lekib. Vaatasime siis, et lekib jah ja päris korralikult. Suur-suur roheline loik oli ümber auto. Kiire pilk kapoti alla kinnitas, et kogu jahutusvedelik oli järsku välja voolanud. Meie õnneks oli selles mõttetus väikelinnas suisa kaks autoremondi töökoda, kus me oma masinat näitamas käisime. Esimene mehaanik kinnitas seda, mida kartsime - edasi sõita ei saa ja radiaator on vaja välja vahetada. Radiaatorit selles linnas ei pidavat olema ning tuleks tellida 2500 km kauguselt Perthist. Kuna 3-4 päeva selles asulas passimine ei olnud meie jaoks sugugi meeldiv väljavaade, siis läksime ka teise mehaaniku jutule, kellel juhuslikult sobiv radiaator olemas oli. Pidime selles väikelinnas, kus isegi alkoholi ei müüdud, õnneks veetma vaid ühe öö ning järgmisel hommikul vahetati radiaator välja ning saime teekonda jätkata.

Paljukiidetud linn Broome erilist muljet ei jätnud. Vaatasime kuulsa Cable Beachi üle ning ööbisime kihvtis mereäärses karavanpargis. Randades nägime põnevaid “kunstiteoseid”, mida väikesed krabid liival meisterdavad.


Cable Beach
Gantheaume Point
Mööda läänekallast allapoole liikudes peatusime poolsaarel asuvas Cape Range rahvuspargis. Park asus mere ääres, oli täiesti lage ja meeletult tuuline. Vaatasime mõned ilusamad rannad üle ja üritasime pisut snorgeldada, aga otsustasime siis ruttu tuule eest põgeneda. Ühel jalutuskäigul ehmatas tee ääres rahulikult seisev ja maastiku värviga ühte sulav känguru mind lolliks ja hüppas siis lõpuks minema enne kui temast korraliku pildi jõudsin teha.

Turquoise Bay

Käisime vaatamas looduslikku “purskkaevu”, kus vesi suure survega läbi kiviaukude taeva poole purskas. Vaatepilt oli igati võimas.



Järgmine peatuskoht oli maailma kultuuripärandi hulka kuuluv Shark Bay regioon, kus oli üllatavalt palju vaadata. Käisime Shell Beach’il, kus vesi on tavapärasest kaks korda soolasem ning liiva asemel koosneb pinnas pisikestest karpidest. Tegime tutvust ka vanimate elusorganismidega, mis on mereäärde kuhjunud ja põnevaid kujukesi moodustanud.


Järgmisel varahommikul külastasime sellist veidra nimega kohta nagu Monkey Mia. Ahvidega ei ole seal aga miskit pistmist, koht on kuulus hoopis delfiinide poolest, kes iga päev mitu korda rannas söömas käivad. Hommikul on delfiinide nägemine kõige tõenäolisem ja selleks ajaks koguneb randa suur hulk inimesi. Räägiti pisut delfiinidest ning valiti välja mõned õnnelikud inimesed, kes said delfiine kalaga toita. Mul õnnestus olia üks väljavalitutest ja kala delfiinile suhu kukutada.



Enne Shark Bay’st lahkumist otsustasime sellele regioonile ka ülevaltpoolt pilgu peale visata ja tegime oma esimese scenic flighti. Vaade oli väga kihvt, aga ilma langevarjuta väikelennukis viibimine oli päris hirmus.



Rannikul proovisime lõpuks ära ka hirmkalli homaari, mis õnneks maitses päris hästi.


Viimane vaatamisväärsus enne Perthi jõudmist oli Pinnacles, mis on lubjakivimoodustisi täis kõrb. Nägi pisut välja nagu surnuaed, aga kõrged lubjakiviformatsioonid olid igatahes kihvtid.



Kuna meie varulangevarjud vajasid enne hüppeüritust ümberpakkimist, siis pidime Perthi jõudma mõned päevad enne ürituse algust. Mõtlesime juba õudusega, kuidas need paar päeva sisustada, et me igavusest lolliks ei läheks. Aga meil oli taaskord piisavalt palju õnne ning päev enne Perthi jõudmist avastasime töökuulutuse, kus kaheks päevaks kaht inimest otsiti. Pakkumine sobis meile suurepäraselt ning saimegi töö endale. Teadsime vaid, et tegu on lehtsalatit kasvatava farmiga, aga kohale jõudes selgus, et kasvuhoones tegeleti hoopis väikestviisi eksperimendiga. Nimelt katsetavad kolm meest seal salatite kasvatamiseks uut hüdropoonilist tehnoloogiat. Meie ülesanne oli läbi viia näidis salatikorjamine, et selgitada välja, kui kaua see aega võtab ning kui suur on saadav salatisaak. Salatid visati kõik minema, sest väikese koguse jaoks veoauto rentimine oleks läinud kulukamaks kui potentsiaalne tulu. Lisaks saime kasvatustorudest vanu salateid ja juurikaid välja nokitseda. Töö oli vahva, aga veel parem, et juba läbi sai. Hea viis vabu päevi sisustada ja seejuures pisut taskuraha teenida.



Töölt tagasi karavanparki sõites leidis aset intsident, kus autokatusele unustatud Andrese töösaapad järsku ükshaaval tee peale lendasid. Saapad õnnestus ühes tükis tagasi saada ning sellega seoses meenus, et eelmises postituses jäi jutustamata sarnane olukord, mis meil kohe Austraaliasse tagasitulekul aset leidis. Tookord sai katusele asetatud gaasipliit, mis ootamatult keset sõitu lahkuda otsustas. Ka gaasipliit jäi terveks, vaid ümbritsev karp sai pisut muljuda ja mõne mõra.

Teekond Gold Coastilt Perthini kujunes erinevate kõrvalepõigete tõttu 3000 km pikemaks, kui algselt planeeritud. Kokku sõitsime 12 500 km ja oleme nüüdseks Austraaliale mööda rannikut ringi peale teinud. Vaid Tasmaania saar on veel nägemata. Idakallas meeldib meile endiselt rohkem kui läänekallas, aga ka siin on omad võlud. 
Mööda läänekallast alla sõites muutus ka ilm pisut mõistlikumaks ja õhtuti on nüüd põhjust pusa selga panna ja ööseks tekk peale võtta. Vahelduseks on päris mõnus mitte higist tilkuda kogu aeg.

Mis peale 9 päevast hüppamist edasi saab, veel ei tea. Viljahooaeg on juba käimas, nii et sellest me ilmselt osa ei saa. Küll aga oleme kandideerinud erinevatesse veinitehastesse, kus hooajad uuel aastal algavad. Võtame ühe sammu korraga ja keskendume praegu aasta suurimale langevarjusündmusele.


pühapäev, 5. oktoober 2014

Imeline idakallas

Kahe Austraalias veedetud nädalaga oleme näinud ja teinud palju huvitavat ja muljeid koguneb liiga palju, et neid meeles pidada, nii et on aeg lühikokkuvõtteks.

Saabudes veetsime neli päeva Gold Coastil - turistide seas populaarses rannikuäärses linnas. Esimene päev möödus lennureisist toibumise ja ajavahega kohanemise tähe all. Ülejäänud aja külastasime erinevaid teemaparke. Neid on selles piirkonnas palju ja tegemist on kõvade turismiatraktsioonidega. Käisime seekord läbi kolm neist parkidest - filmiteemaline Movie World, veepark Wet’n’Wild ning mereteemaline Sea World. Erinevaid trikke demonstreerisid nii delfiinid, jääkarud, mootorratturid kui kiirkaatrid. Ja loomulikult leidus hulganisti ülikiireid ja peaalaspidi atraktsioone, kus endal südant pahaks ajada. USA teemaparkidele jäävad küll peajagu alla, aga lihtne meelelahutus ja ajaviide sellegioolest.


Gold Coast ja sealne populaarne rannaäärne piirkond Surfers Paradise jätsid hoolimata turistihordidest üsna sümpaatse mulje. Lisaks meeldisid meile tasuta soojad dušid ühes pargis ning ööbimisvõimalus aborigeenidele kuuluval maaalal, kuhu linnavõim ei ulatu ja kus seetõttu rahulikult autos magada saab.

Surfers Paradise

Brisbane’i jätsime seekord vahele, sest oleme seal juba piisavalt ringi vaadanud. Põhjapoole liikudes jäi järgmisena teepeale rannikuäärne piirkond Sunshine Coast, mis on turistide seas vähem populaarne, aga kohalikel meeldib seal rohkem puhata. Külastasime üht vahvat lennundusmuuseumi, kus eksponeeriti igas suuruses ja vanuses lennuvahendeid.

Caloundra Air Museum

Teise kultuurielamuse saime Caboolture’i muuseumi külastades. Muuseum oli üles ehitatud ajaloolise külana, kus sai muuhulgas sisse astuda näiteks vanaaegsesse pagariärisse, tanklasse, rongijaama või haiglasse ning uudistada sealseid tehnikavidinaid ja muid väljapanekuid.

Caboolture Historical Village

Laupäeva hommikul külastasime populaarset Eumundi turgu, kus kaks korda nädalas täituvad sajad telgid kõikvõimaliku müüdava kraamiga. Lisaks vidinatele olid turul esindatud kümnete eri riikide söögiputkad, Saksa vorstidest Vietnami pelmeenideni. Me proovisime seekord ära türklaste Gözleme.


Peatusime põgusalt kaunis Noosa linnakeses, kus juba korra varem käinud oleme. Jätsime oma auto Noosale ning läksime kolmepäevasele tuurile Fraser Islandile. Fraser ehk K’Gari on maailma suurim liivasaar, 120 x 24 km. Saarel sõidetakse mööda randa ringi 4WD masinatega, mistõttu ei oleks me oma liikuriga sinna saanud. Valida oli seega organiseeritud tuuri ja autorendi vahel. Otsustasime tuuri kasuks, et endal elu lihtsam oleks ning lubati, et saame seal ka ise masinatega sõita. Austraalias on väga kulukas turist olla ning taolised tuurid on kallid. Kolmepäevane tuur (ööbimisega telkides) maksab ÜHELE inimesele ligi 400 dollarit. Lisaks veel alkohol, mis tuleb ise kaasa osta. Aga selle jaoks me ju puuvillatehases ööd ja päevad tööd rabasime, et see raha nüüd ära kulutada.

Tuuril olid lisaks meile veel 22 inimest. Hunnik inglasi, hunnik sakslasi, Austraalia pere, iirlane, brasiillane, vennad Hispaaniast ja sõbrannad Kanadast. Tuurijuhiks saime noore norrakast hipi, kes mõned aastad Austraalias õppinud. Seltskond oli lahe ja paraja suurusega.

Ilmaga vedas meil ka tohutult ning kõik kolm päeva siras päike nagu tellitult. Lisaks mereveele on saarel hulganisti järvesid ja ojasid, kus end jahutada. Saare populaarseim järv on Lake McKenzie - imeilus valge liiva ja helesinise veega oaas. Kuuldavasti pidavat sealne vesi nahale ja juustele hästi mõjuma ning liivaga soovitatakse näiteks hambaid poleerida.

Lake McKenzie
Lake Wabby
Eli Creek

Kõndisime mööda lõputuid liivaväljasid ja ühest järsemast nõlvast oli võimalik lauaga ka alla lasta. Kontrastina liivaväljadele jalutasime varju pakkuvas vihmametsas.




Üks saare kuulsamaid vaatamisväärsusi, Maheno laevavrakk, on 79 aastat rannas vedelenud ja lagunenud.


Vurasime mööda saart ringi kolme autoga, mida kordamööda juhtida saime. Veepiiril kõval märjal liival söita oli lihtne, aga pehme sügav liiv meenutas lörtsi ja jääga sõitmist. Üllataval kombel oli kiiruspiirang rannal sõites suisa 80 km/h. Lisaks autodele kasutasid rannariba ka väikelennukid, kes sealt õhku tõusid ja sinna maandusid.



Kohtasime saarel igausgu põnevaid elukaid. Kuulsaimad on sealkandis pesitsevad dingod, kes inimestelt süüa loodavad saada ning sel eesmärgil telkidesse/autodesse/kottidesse sisse murravad, aga muidu üsna ohutud on. Lisaks nägime delfiine, kilpkonnasid, krabisid, jellyfishe ning isegi kauguses hüppavaid vaalasid.


Õhtuti imetlesime rannas tähistaevast ja mängisime erinevaid kaardi- ja osavusmänge. Meie lemmikuks osutus hiigelsuur jenga mäng, kus tuli torni küljest puidust klotse eemaldada ning tagasi asetada ilma, et torn kokku kukuks. Korraldasime jenga meistrivõistlusi, kus erinevad riigid omavahel mõõtu võtsid. Eestlasi peetakse nüüd väga kõvadeks jenga mängijateks ja ühele võttele anti suisa nimi “Estonian move”. 


Lisaks erinevatele mängudele tekitas osade inimeste seas elevust veini joomine. Nimelt on Austraalias eraldi nimetus odavate pakiveinide kohta - goon - mis väidetavalt on veinitaolised vedelikud, maitsevad halvasti ja tekitavad suure pohmelli. Nõnda siis osteti mitu pakki gooni saarele kaasa ja prooviti üheskoos see imejook ära. Meie ei saanud üldse aru, miks see teema inimestes elevust tekitab, sest joome odavat pakiveini ju Eestis pidevalt ja ei erinenud kohalik kraam sellest märkimisväärselt.

Saarelt tagasi sõites äratas tähelepanu rannalõik, mis oli paksult täis äsja surnud ja kaldale uhutud kalu. Pole aimugi, mis seal juhtus, aga maha peeti igatahes väike kalasõda.



Jäime tuuriga väga rahule - saarel oli palju vaatamisväärseid kohti, seltskond oli äge, ilm oli ilus ja külm siider maitses peale pikka päeva eriti hää.

Edasi jätkasime oma teekonda mööda rannikut ülespoole ning läbisime suuremaid ja väiksemaid linnakesi. Nägime ära nii rummi pealinna Bundabergi kui veise pealinna Rockhamptoni, kus haises pullisita järgi. Rockhamptoni külje all viskasime pilgu peale ka Capricorni koobastele, kus muuhulgas rippusid läbi koopalae alla mitmekümne meetrised puujuured.

Bundaberg
Capricorn Caves

Peale pullisita regiooni hakkas ninna tungima hoopis magus ja imal suhkruroo lõhn. Sarina väikelinnas astusime läbi suhkrumuuseumist, kus räägiti ja näidati suhkruroo kasvatamise ja töötlemise protsessi. Saime maitsta suhkruroost pressitud mahla, suhkrutootmise kõrvalsaadust melassi, suhkruvatti ja erinevaid kohapeal valmistatud kastmeid ja alkohoolseid jooke. Andresel õnnestus kohalikult laimipuult ka üks vili kaasa pätsata.

Sarina Sugar Shed

Edasi liikusime rannaäärsesse väikelinna Airlie Beach, kuhu jäime pidama suisa neljaks ööks. Airlie Beach on ka ise kena linnake, kuid enamik inimesi satub sinna seetõttu, et sealsest sadamast väljub enamik paate ja tuure kuulsasse Whitsundays saarestikku. Whitsundays koosneb 74 suuremast ja väiksemast saarest, mida ümbritseb kena sinine vesi ja kus on populaarne käia purjetamas, snorgeldamas jne. Kuna koolivaheaja ja ilusate ilmade tõttu oli enamik tuure nädalaks välja müüdud, siis peatusime Airlie Beach-il plaanitust kauem ja valisime välja kaks tuuri, millega aega sisustada.

Airlie Beach

Esimesena käisime poolepäevasel jet ski tuuril. Kihutasime jettidega ühele lähedalasuvale saarele, veetsime seal mõne tunni ja kihutasime tagasi. Kokku oli teekond ca 50 km ning sõit oli oodatust kiirem ja adrenaliinirohkem. 60-70 km/h ei tundu palju, aga kui koged seda kiirust pisikesel lahtisel kiirpaadil istudes ja elu eest kinni hoides, siis on see ülikiire. Imekombel keegi jettidelt seekord maha ei pudenenud, aga meil igatahes palju puudu ei jäänud. Kõikvõimalikud jalalihased olid järgmised kaks päeva sedavõrd kanged, et nii istumine kui astumine valmistasid suuri probleeme.



Saarel sõime lõunat ning saime ülejäänud aja sisustamiseks valida kalasöötmise, snorgeldamise, minigolfi ja banaanisõidu vahel. Tuurijuhid soovitasid kalade söötmist ning selle me ka valisime. Söötsime kalu, hoidsime käes haid ja meritähti, silitasime raisid ja kuulasime selle kõige juures merebioloogi tarka juttu. Hai hoidmise ajal leidis aset halenaljakas vahejuhtum, kus merebioloog ühte pildistavat norra kutti haiga ehmatas, misjärel too oma hinnalise iPhone’i maha pillas ja see sealt edasi vette põrkas.




Teine tuur sisustas ära praktiliselt terve päeva. Sõitsime kiirpaadiga Whitehaveni randa, mis on saarestiku suurim vaatamisväärsus ja üks maailmakuulsamaid randu. Liiv on selles rannas kõrge kvartsisisaldusega, mistõttu on ta peen ja ülivalge ning kuumaks ei lähe. Oli kaunis rand küll, aga kuna oleme Austraalias teisigi ilusa liiva ja veega randu näinud, siis erilist vaimustust Whitehaven meis ei tekitanud. Sõime lõunat, jalutasime väikese mäe tippu, klõpsisime mõned pildid ja jõllitasime suuri sisalikke, mis inimeste vahel kartmatult ringi sibasid. 







Edasi sõitsime snorgeldama, aga ka see elamus jättis üsna külmaks, sest nähtavus ja veealune elu jäid Indoneesias nähtule kordades alla. 


Kokkuvõttes pakkus jetiga saarte vahel kimamine oluliselt suurema elamuse, kui paadituur, mille pärast esialgu Airlie Beachile läksime. Nüüd jätkub meie tee üles troopilise Cairnsi poole, kus plaanime pilgu peale visata järjekordsele maailmakuulsale objektile - Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu.

Ahjaa, jube palav on ka. Ja mida põhjapoole, seda hullemaks läheb.

Päikest!