pühapäev, 26. jaanuar 2014

Happy Australia Day, mate!

Kolm nädalat on taaskord märkamatult möödunud ja on aeg väikeseks vahekokkuvõtteks.

Tööl on viimastel nädalatel puhunud uued tuuled. Kui tavapärane avokaadode korjamine läbi sai, saadeti enamik rändureid minema ning järelejäänud seltskonnaga saime ülesandeks kõrgete redelite abil korjata avokaadosid väga märjalt alalt, kuhu masinad ei pääse. Töö oli üsna mõttetu, sumpasime põlvini mudas ning jäime traktoriga keskmiselt kolm korda päevas kinni. Enamik aega möödus pause pidades ja oodates, et keegi meid mudast välja tõmbaks. Päevas tegime 8-st tunnist tööd umbes 3 ja korjasime vaid mõne kastitäie vilju, aga ühe kasti avokaadode eest makstakse farmile ca 3000 dollarit, nii et kõik võitsid - meie saime tööd teha ja farm sai mõned tuhanded päevas kõrvale panna. Õnneks jagus mudast tööd vaid nädalaks, peale seda sai Andres pisut oksi korjata ning mina rohida ja masinaid pesta. 

Jälle mudas kinni

Ühel hommikul tööle sõites leidsime eest kaks Austraalia lihaveist, kes olid end teele sättinud nagu pühad lehmad Indias. Kuna siin neil nii püha staatust pole, siis tegime pilti ja peletasime veised signaaliga eemale, et tööle mitte hiljaks jääda. 


Peale korjamishooaja lõppu korraldas tööandja grillpeo, mis tõi endaga kaasa kaks vaba päeva (üks peo pidamiseks ja teine taastumiseks). Pakuti liha ja õlut, mängiti pilli ja lauldi - oli vahva! Mõni päev hiljem tähistasime juhataja sünnipäeva õlle, ahjuküpse heeringa ja farmi veehoidlast püütud väikeste vähkidega.


Viimase nädala oleme töötanud hoopis teises farmis. Farmi omanik on sama, aga valdused asuvad teineteisest ca 10 km kaugusel. Meie jaoks see otseselt miskit ei muutnud, kuna kodunt on mõlema farmini enam-vähem sama pikk maa sõita. Kokku saab nendest kahest valdusest üsna pea Austraalia suurim avokaadofarm (hetkel suuruselt teine). Meie ülesanne on veebruari lõpuks istutada 19 000 avokaadopuud. Puud saabuvad iga kahe nädala tagant, misjärel eemaldame neilt lehti, värvime, kastame, pritsime ja putitame neid igal võimalikul moel. Ja siis istutame maha. Selle töö puhul ei ole varju pakkuvaid avokaadopuid ning töötame lageda taeva all. Ilmataat ei ole ka eriti vastutulelik olnud ning temperatuur jääb keskmiselt 30-35 kraadi vahele. Alustame päeva võimalikult vara, et pisutki jahedamas töötada saaks, aga päeva jooksul läheb ikka kohutavalt palavaks. Uues farmis manageerib suur ülemus isiklikult ning hirmujuttudest hoolimata saame temaga päris hästi läbi. Järjekordne inimene, kellele meeldib mind võluriks kutsuda.



Ühe vahva nädalavahetuse veetsime Cisse ja kamraadidega Yallingupi rannas ja Canal Rocks-i nimelises kohas, kus kivid moodustavad vingeid formatsioone.



Vaba aega on aidanud sisustada ka meie kodulinnas toimuv Busselton Festival, mille raames on jaanuarikuu jooksul toimunud igasugu põnevaid üritusi. Ühel vabal päeval võtsime osa näiteks üritusest, kus õpetati kala püüdma. Lisaks meile oli kohale tulnud umbes 30 last, kes kõik juba oskasid kala püüda. Jagati juhtnööre, tasuta sööta ja erinevat nänni ning boonusena püüdis Andres mitu pisikest heeringat ka kinni. Kuna me ei olnud selliseks õnnelikuks sündumseks valmis ja ei võtnud kaasa ämbrit, jääd ja muud vajaminevat, siis lasime kalakesed vette tagasi. Nüüd me vähemalt teame, et autoga kaasa saadud õng, mis näeb välja rohkem nagu mänguasi, kõlbab tegelikult kalapüüdmiseks ka.


Paljud festivali üritused leidsid aset eelmisel laupäeval. Päeval viidi rannas läbi erinevaid demonstratsioone: näidati, kuidas helikopteriga uppujaid päästetakse ja metsatulekahjusi kustutatakse, korraldati erinevaid mänge, laatasid jne. Õhtul toimus tasuta kontsert kaasahaarava live-bändiga, kus muuhulgas sattusime mängima väga põnevat “rahamängu”, kus tuli masinasse toppida 20-sendiseid münte, kuni neid üle ääre sulle tagasi kätte hakkas kukkuma. Maast leitud mündiga oli meil kohe palju õnne ning saime vastu 12 samasugust münti. Nagu irratsionaalsetel inimestel kombeks, mängisime niikaua, kuni kõik mündid otsas ja kõndisime sama tühjade taskutega minema.
Õhtu lõpetuseks toimus vinge ilutulestik.



Sel nädalavahetusel sõitsime Perthis asuvasse lõbustus- ja veeparki Adventure World. Oleme käinud ka vingemates parkides, aga päeva sisustamiseks oli sellegipoolest väga tore variant.


Jalutasime ka öises Kings Park-is, kust avaneb vinge vaade Perthi kesklinnale. Õues oli 25 kraadi ning inimesed pidasid pimedas pargis piknikku. Öö veetsime traditsiooniliselt armsas South-Perthi pargis, kust keegi meid keset ööd ära ei tulnud ajama.

Kings Park

Täna, 26. jaanuaril, tähistame Austraalia päeva. 226 aastat tagasi maabus Austraalias esimene Briti laevastik ning nüüd on tegemist riigipühaga. Kuna püha sattus seekord pühapäevale, siis on ka esmaspäev vaba päev, sest austraallastel ei ole kombeks ühtegi püha raisku lasta ning tööle ei pea minema pühale järgneval (või eelneval) tööpäeval.
Taaskord põhjust miskit head küpsetada.




pühapäev, 5. jaanuar 2014

Päikeselised pühad

Viimased nädalad on möödunud suuresti töötegemise tähe all. Et te ikka mõistaks, kui kõvasti me tööd rabame, siis tõestuseks mu ribadeks töötatud püksid. Loomulikult kärisesid püksid tööpäeva algul, et ma saaksin terve päeva oma ventileeritud pükse korjamiskotiga varjata.


Tuleb tunnistada, et avokaadode korjamine on muutunud täitsa armsaks. Enam ei tundu töö raske ja vabadel päevadel on meel kurb, et tööle ei saa minna. Või siis on töö meeldivamaks muutunud hoopis suurema palga tõttu…
Eelmises postituses kurtsime uimaste tiimikaaslaste üle, kelle tõttu on raske teenida tunnihindest kõrgemat palka. Meie tiimi koosseis jäi küll samaks, aga saime uue tiimijuhi ja probleem lahenes meile veelgi soodsamal moel. Nimelt pakkus ülemus välja, et võime ühe uimase itaallase palgalehte täites tiimist “välja arvata” ja 5 inimese poolt korjatud avokaadokastid 4 inimese vahel ära jagada. Ma ei kujuta ette, mis huvi on farmil sellist uimakotti tööl hoida ja meile tema tõttu kõrgemat palka maksta, aga meie oleme igatahes rahul ja teenime 20 dollari asemel 24-34 dollarit tunnis, olenevalt päeva jooksul korjatud kogusest.
Naudime oma head elu veel viimast nädalat, sest siis saavad puud avokaadodest tühjaks ja hooaeg läbi. Mis edasi saab, veel ei tea. Ülemusele me meeldime ja ta arvas, et leiaks meile ka peale korjamist 3-4 nädalaks miskit tööd, aga eks paistab, mida ja millistel tingimustel pakkuda on.

Ka ilmad on viimastel nädalatel töötegemiseks igati sobilikud olnud, 40 kraadini küündivaid päevi on olnud vähe ning enamasti jääb temperatuur 25-28 kanti ning päike hakkab läbi pilvekihi kõrvetama alles lõuna paiku.

Pühade ajal on austraallastel kaks vaba päeva: Christmas Day (25.12) ja Boxing Day (26.12), esimene veedetakse tavaliselt perega ja teine sõpradega. Sel aastal sattusid vabad päevad kolmapäeva ja neljapäeva peale ning meile tähendas see lausa viit vaba päeva, kolmapäevast pühapäevani. 24. detsembril peale tööpäeva kostitas tööandja meid pühade puhul mõne külma õllega (ja minu tellimusel ka siidriga). Nagu igal aastal, veetsime me jõulud põhiliselt süües. Et pisutki traditsioone hoida, hankisime Perthist verivorsti, mulgikapsast ja piparkoogitaigent. Verivorste teevad siin Poola ja Saksa lihunikud ning enamasti ilma tangudeta, mis tõttu on tegemist rohkem verikäki-laadse tootega, aga parema variandi puudumisel maitsesid need hiigelvorstid täitsa hästi. Kui olime megaportsjonid jõulutoitu nahka pistnud ning õue jalutama (ja magustoidule ruumi tegema) läksime, siis saime aru küll, miks kohalikud raske kuuma prae asemel pühadeks mereande ja salatit eelistavad. Tõesti oli kuum ja raske olla.



Süüa meile üleüldse väga meeldib. Me sööme palju ja hästi, sest meil on kuhjaga vaba aega ja korralik kõikide võimalustega köök.

Jõuluprae järgsel jalutuskäigul leidsime põllult väiksed rohelised viljad ja ei suutnud otsustada, kas tegu võiks olla kõrvitsate või arbuusidega. Lahtilõikamine ei toonud erilist selgust, aga leppisime kokku, et meil kasvavad põllul arbuusid. Loodetavasti ei ole Cisse kingituseks saadud "miniarbuuse" nahka pistnud, sest hilisema põhjaliku uurimistöö käigus selgus, et tegu on hoopis Aafrikas leviva umbrohuga Citron Melon, mille eestikeelset vastet me ei leidnudki. Ühtlasi on tegu arbuusi sugukonda kuuluva viljaga, mida kõlbab näiteks marineerida.



26.detsembril käisime Margaret Riveri kandis külas Cissel ja kamraadidel, viisime neile kotitäie avokaadosid, sõime heeringat ja vaatasime üle nende uue kodu karavanipargis. Sõbrad reklaamisid kala meile kui Hollandi heeringat, aga poes toodet lähemalt uurides selgus, et tegu on ehtsa Eesti toodanguga. Tõeline äratundmisrõõm oli kohalikus supermarketis "Produced in Estonia" loosungit näha!



Ülejäänud vabadel päevadel magasime kaua, sõime palju, vedelesime rannas, lugesime raamatuid, käisime vibu laskmas, nautisime kinoelamusi ja tutvusime piirkonna loodusega.

Terava silmaga inimesed leiavad pildilt lendava noole

Sugarloaf Rock
Meelup beach

Ka uue aasta võtsime sel korral vastu tavapärasest erinevalt. Nimelt magasime me aastavahetuse lihtsalt maha. Peale täispikka tööpäeva sõime kõhu head-paremat täis, jõime pudeli šampust ja läksime kell 23:30 magama. Küll aga ei jäänud me millestki ilma, sest ilutulestiku nägemiseks tuleb Austraalias sõita mõnda suurlinna. Meie 31 000 elanikuga väikelinn ilutulestikku ei korraldanud ning tavainimene siin riigis rakette osta ei saa ja lasta ei tohi. Lisaks suurele tuleohule on austraallased arvamusel, et lõhkeainete käsitlemine ei ole turvaline.
Lohutame end sellega, et ka meie majaomanikud läksid kell 10 magama ja austraallaste jaoks ei tundu olevat tegemist liiga tähtsa sündmusega. Vähemalt väikelinnades, kus ilutulestikku nagunii näha ei saa.

Lõpetuseks tuleb juttu nimedest. Minul on Austraalias reisimiseks üsna hea nimi, sest iga kord kui end tutvustama pean, lähevad näod särama: "Ei või olla. Nagu võlur Merlin? Vot see on kihvt nimi!". Hoolimata sellest, et võlur Merlin oli meesterahvas... Andrese nimega on hoopis teised lood. Nimelt kõlab see inglise keeles hääldatuna nagu "undress" ehk eesti keeles "lahti riietuma". Iga kord, kui keegi Andrest hüüab, satun ma segadusse, sest ei tea, kellel lahti kästakse riietuda. Nagu paljud asiaadid, on ka Andres nüüdseks võtnud endale inglisepärase nime, langevarjuritele juba tuttava hüüdnime Wilson. See tekitab inimestes äratundmisrõõmu filmist "Cast Away".

Kõigile blogijälgijatele soovime rõõmu ja kordaminekuid 2014. aastasse!