Päikeselised pühad

Viimased nädalad on möödunud suuresti töötegemise tähe all. Et te ikka mõistaks, kui kõvasti me tööd rabame, siis tõestuseks mu ribadeks töötatud püksid. Loomulikult kärisesid püksid tööpäeva algul, et ma saaksin terve päeva oma ventileeritud pükse korjamiskotiga varjata.

Tuleb tunnistada, et avokaadode korjamine on muutunud täitsa armsaks. Enam ei tundu töö raske ja vabadel päevadel on meel kurb, et tööle ei saa minna. Või siis on töö meeldivamaks muutunud hoopis suurema palga tõttu…

Eelmises postituses kurtsime uimaste tiimikaaslaste üle, kelle tõttu on raske teenida tunnihindest kõrgemat palka. Meie tiimi koosseis jäi küll samaks, aga saime uue tiimijuhi ja probleem lahenes meile veelgi soodsamal moel. Nimelt pakkus ülemus välja, et võime ühe uimase itaallase palgalehte täites tiimist “välja arvata” ja 5 inimese poolt korjatud avokaadokastid 4 inimese vahel ära jagada. Ma ei kujuta ette, mis huvi on farmil sellist uimakotti tööl hoida ja meile tema tõttu kõrgemat palka maksta, aga meie oleme igatahes rahul ja teenime 20 dollari asemel 24-34 dollarit tunnis, olenevalt päeva jooksul korjatud kogusest.

Naudime oma head elu veel viimast nädalat, sest siis saavad puud avokaadodest tühjaks ja hooaeg läbi. Mis edasi saab, veel ei tea. Ülemusele me meeldime ja ta arvas, et leiaks meile ka peale korjamist 3-4 nädalaks miskit tööd, aga eks paistab, mida ja millistel tingimustel pakkuda on.

Ka ilmad on viimastel nädalatel töötegemiseks igati sobilikud olnud, 40 kraadini küündivaid päevi on olnud vähe ning enamasti jääb temperatuur 25-28 kanti ning päike hakkab läbi pilvekihi kõrvetama alles lõuna paiku.

Pühade ajal on austraallastel kaks vaba päeva: Christmas Day (25.12) ja Boxing Day (26.12), esimene veedetakse tavaliselt perega ja teine sõpradega. Sel aastal sattusid vabad päevad kolmapäeva ja neljapäeva peale ning meile tähendas see lausa viit vaba päeva, kolmapäevast pühapäevani. 24. detsembril peale tööpäeva kostitas tööandja meid pühade puhul mõne külma õllega (ja minu tellimusel ka siidriga). Nagu igal aastal, veetsime me jõulud põhiliselt süües. Et pisutki traditsioone hoida, hankisime Perthist verivorsti, mulgikapsast ja piparkoogitaigent. Verivorste teevad siin Poola ja Saksa lihunikud ning enamasti ilma tangudeta, mis tõttu on tegemist rohkem verikäki-laadse tootega, aga parema variandi puudumisel maitsesid need hiigelvorstid täitsa hästi. Kui olime megaportsjonid jõulutoitu nahka pistnud ning õue jalutama (ja magustoidule ruumi tegema) läksime, siis saime aru küll, miks kohalikud raske kuuma prae asemel pühadeks mereande ja salatit eelistavad. Tõesti oli kuum ja raske olla.

Süüa meile üleüldse väga meeldib. Me sööme palju ja hästi, sest meil on kuhjaga vaba aega ja korralik kõikide võimalustega köök.

Jõuluprae järgsel jalutuskäigul leidsime põllult väiksed rohelised viljad ja ei suutnud otsustada, kas tegu võiks olla kõrvitsate või arbuusidega. Lahtilõikamine ei toonud erilist selgust, aga leppisime kokku, et meil kasvavad põllul arbuusid. Loodetavasti ei ole Cisse kingituseks saadud "miniarbuuse" nahka pistnud, sest hilisema põhjaliku uurimistöö käigus selgus, et tegu on hoopis Aafrikas leviva umbrohuga Citron Melon, mille eestikeelset vastet me ei leidnudki. Ühtlasi on tegu arbuusi sugukonda kuuluva viljaga, mida kõlbab näiteks marineerida.

26.detsembril käisime Margaret Riveri kandis külas Cissel ja kamraadidel, viisime neile kotitäie avokaadosid, sõime heeringat ja vaatasime üle nende uue kodu karavanipargis. Sõbrad reklaamisid kala meile kui Hollandi heeringat, aga poes toodet lähemalt uurides selgus, et tegu on ehtsa Eesti toodanguga. Tõeline äratundmisrõõm oli kohalikus supermarketis "Produced in Estonia" loosungit näha!

Ülejäänud vabadel päevadel magasime kaua, sõime palju, vedelesime rannas, lugesime raamatuid, käisime vibu laskmas, nautisime kinoelamusi ja tutvusime piirkonna loodusega.

Terava silmaga inimesed leiavad pildilt lendava noole

Sugarloaf Rock

Meelup beach

Ka uue aasta võtsime sel korral vastu tavapärasest erinevalt. Nimelt magasime me aastavahetuse lihtsalt maha. Peale täispikka tööpäeva sõime kõhu head-paremat täis, jõime pudeli šampust ja läksime kell 23:30 magama. Küll aga ei jäänud me millestki ilma, sest ilutulestiku nägemiseks tuleb Austraalias sõita mõnda suurlinna. Meie 31 000 elanikuga väikelinn ilutulestikku ei korraldanud ning tavainimene siin riigis rakette osta ei saa ja lasta ei tohi. Lisaks suurele tuleohule on austraallased arvamusel, et lõhkeainete käsitlemine ei ole turvaline.

Lohutame end sellega, et ka meie majaomanikud läksid kell 10 magama ja austraallaste jaoks ei tundu olevat tegemist liiga tähtsa sündmusega. Vähemalt väikelinnades, kus ilutulestikku nagunii näha ei saa.

Lõpetuseks tuleb juttu nimedest. Minul on Austraalias reisimiseks üsna hea nimi, sest iga kord kui end tutvustama pean, lähevad näod särama: "Ei või olla. Nagu võlur Merlin? Vot see on kihvt nimi!". Hoolimata sellest, et võlur Merlin oli meesterahvas... Andrese nimega on hoopis teised lood. Nimelt kõlab see inglise keeles hääldatuna nagu "undress" ehk eesti keeles "lahti riietuma". Iga kord, kui keegi Andrest hüüab, satun ma segadusse, sest ei tea, kellel lahti kästakse riietuda. Nagu paljud asiaadid, on ka Andres nüüdseks võtnud endale inglisepärase nime, langevarjuritele juba tuttava hüüdnime Wilson. See tekitab inimestes äratundmisrõõmu filmist "Cast Away".

Kõigile blogijälgijatele soovime rõõmu ja kordaminekuid 2014. aastasse!