Sigade revolutsioon

Kaks nädalat tagasi saabusime Yarrawalla nimelisse asulasse, et alustada tööd sigalas. Kuna töö algas esmaspäevast, siis sisustasime eelneva nädalavahetuse lähimat "suurlinna" avastades. Bendigo linn asus ca 80km kaugusel ning oli üllatavalt suur ja ilus. Lisaks nädala toidukraamile soetasime sigala tarbeks ka mõned odavad hilbud, sest ülemus hoiatas, et tööriietega ei ole peale sigalat enam miskit peale hakata. Meie suureks üllatuseks oli autogaas Bendigos üliodav, selliseid liitrihindasid ei ole me veel kuskil Austraalias näinud.

Töö sigalas oli… põnev (eriti võrreldes avokaadode pakkimisega). Esimesel nädalal oli meie põhiliseks ülesandeks väikeste põssade eest hoolitsemine. Igal hommikul ja pärastlõunal tuli nad üle vaadata, surnud sead välja tirida, haigeid ravida, ühest laudast teise liigutada, räpaseid lautasid voolikuga pesta jne.
Tööpäevad olid meil tavaliselt 10-tunnised (7st 17ni), mille hulka kuulusid smoko (tasustatud 20-minutine "suitsupaus") ja lõuna.
Aeg liikus sigalas kiirelt, sest tööülesanded olid erinevad ning tihti sai ka autoga ringi vurada, sest väikeste põssade laudad asusid teistest eemal. Auto, millega ringi sõitsime, oli 30 aastat vana Volvo, mis oleks välimuse (ja eriti sisemuse) järgi võinud hoopis muinsuskaitse all olla.

Kuna väikeste põssade eest hoolitsemine oli ühe inimese töö, aga mina ei olnud eriti vaimustuses surnud sigade tassimisest ja haigete sigade süstimisest, siis võttis väikeste põssade töö enda peale Andres, kelle sõnul on "põssad nii nunnud" ja kes süstis neid nägu naerul. Mina sain teisel nädalal aga teha midagi sootuks erinevat. Lisaks sigadele tegeleb farm veel aegunud toiduainete ja pakendite utiliseerimisega, mis tähendab, et veoautode kaupa tuuakse sinna halvaks läinud mahlasid, puuviljakompotte, küpsiseid ja palju muud, mis hävitamist vajab. Vastavalt vajadusele tuli sellel tööpostil avada/tühjendada karpe/purke, voolikuga halvaks läinud mahla kanalisatsiooni suunata, erinevaid materjale (plastik, metall jm) sorteerida ja palju muud vahvat teha. Kohati oli töö haisvam ja räpasem kui sigadega tegeledes, aga ma eelistan siiski elutuid haisvaid objekte.

Ära osta põrsast kotis

Kuna sigala asus pärapõrgus, siis puudus seal igasugune mobiililevi ja ei töötanud ka meie kallis internetipulk. Küll aga oli kontoris püsti pandud WIFI võrk, mille kasutamiseks me kenasti loa ja parooli saime. Olles vaimustuses kiirest internetiühendusest, hakkasime kohe usinasti seriaale alla laadima, et oma õhtuid meelelahutuslikult sisustada. Mõne päeva möödudes muutus internet aeglaseks ja kadus sootuks. Juhtus see, mida me hetkeks isegi kartsime - internet sai otsa! Austraalias on internetiga üleüldse kehvad lood ja kui isegi ühendus on, siis on see mingi totaka mahulimiidiga. Selgus, et ka sigalas oli taoline kuulimiit, mille me paari päevaga ära kulutasime. Raamatupidaja palus meil edaspidi internetti vaid hädavajadusel kasutada...

Lisaks sigadele tuias farmis ringi kihvt kolme jalaga koer, kes võttis enda ülesandeks meie karavani valvata ning ei tahtnud sealt kuidagi lahkuda. Tihti võis teda näha seasõrg hambus, kohalikud naersid, et ta otsib kedagi, kes aitaks asendusjala külge pookida.

Rocky

Ma ei tea, kas Eesti uudistest on teema läbi käinud, aga Austraalia televisioon ja raadio ei räägi juba kaks nädalat muust kui NSW osariigi metsatulekahjudest, mis pidavat olema kümnendi laastavaimad. Õnneks sõitsime sealt läbi vahetult enne põlenguid.

Sigalas töötamise suureks boonuseks oli läheduses asuv suur langevarjuklubi. Nädalavahetusel kasutasime juhust ja sõitsimegi 180km kaugusel asuvasse Nagambie asulasse, kus õnnestus lõpuks teha esimesed vabalangemised Austraalia õhuruumis.
Kogu õhkkond jättis väga positiivse mulje: muhe klubiaktiiv, suur ja mugav lennuk (Pac 750 XL) ning talutavad hüppehinnad. Õhtuse õlle ja pizza kõrvale kirjeldasime huvilistele Eesti elu-olu ja hüppetingimusi, mille peale kohalikud ei suutnud ära imestada, et meil Eestis peaaegu pool aastast hüppeilma ei ole.

Teisel sigalas töötamise nädalal otsustasime siiski mitte sinna pidama jääda. See oleks küll olnud hea võimalus oma farmipäevad ühes kohas lõpuni teha, aga mitu kuud haisu sees elamist ei ole seda väärt (ja internet sai ju ka otsa!). Küll aga oli tegemist väga põneva kogemusega, saime kirja 10 farmipäeva (58 veel vaja), tutvusime paljude toredate inimestega, teenisime päris korraliku kopika ja saime 1,5 nädalat tasuta karavanis elada. 

Kui avokaadofarmist haarasime kaasa mõned avokaadod ja töökindad, siis sigalast saime kaasa head kummikud ja kotitäie 2011.a kehtivuse kaotanud küpsiseid.

Edasi võtsime suuna Lääne-Austraalia poole, sest seal me veel käinud ei ole ja lisaks on seal algamas viljavõtmise hooaeg, kuhu töötajaid vajatakse. Teekond oli taaskord pikk (ca 3200km) ning kokku läbisime seda 3,5 päeva. Tee kulges enamasti läbi tühermaa, tuhandete kilomeetrite kaupa ei olnud mobiililevi ega mingisugust loodust peale sambla.
Nüüdseks oleme külastanud veel kahte austraalia osariikidest (SA ja WA). Kahe kuu jooksul 5 osariiki 8-st on päris hea tulemus. Nii SA-l kui WA-l on veider poliitika värskete puu-ja köögiviljade osas, nimelt kardavad nad, et osariiki viiakse "haigeid" vilju, mis nakatavad ka nende "terveid" vilju. Eriti hull oli asi osariigi piiril sõites SA-st WA-sse. Iga auto peatati piiril kinni, otsiti läbi ning konfiskeeriti kogu värske kraam. Me jäime seekord ilma greibist, banaanist, sibulatest ja küüslaugust. Mesi oli hästi ära peidetud ja jäi tänu sellele alles, muidu tahtsid seda ka saada.

Õnneks oli enne ja peale tühermaad siiski ühtteist vaadata ja uudistada. Jõudsime pisut tutvuda näiteks Adelaide-i linnaga, jalutada botaanikaaias ja imetleda vinget arhitektuuri. Siinkohal mainiksin ära, et Austraalias näeb erakordselt koledaid koolivorme, allpool üks stiilinäide botaanikaaiast.

Adelaide

Lääne-Austraalia osariigis Kalgoorlie linnas vaatasime suud ammuli tohutut 620m sügavust kullakaevandust, kus suured kopad sipelgatena mööda kaevandust vurasid.

Nüüd on meil tarvis sisustada veel paar päeva, sest teisipäevast oleme end kirja pannud 3-päevasele kursusele, kus õpetatakse erinevate masinate opereerimist ja muid viljahooajal vajaminevaid oskusi. Loodetavasti annab kursus mingisuguse eelise teiste tööotsijate ees. Ja kui ka mitte, siis on lihtsalt põnev kogemus.
Pika teekonna jooksul jõudsime läbida mitut erinevat ajatsooni ning liikusime kokkuvõttes Eestile 3 tundi lähemale.

Lõpetuseks tahaksin kiruda neid inimesi, kes mulle enne Austraaliasse tulekut väitsid, et siin sääski ei ole (üks tarkpea oli kindlasti Siiri, aga teisi hetkel ei tuvasta). Igatsen oma imerohtu Ben'si, sest siin ON sääsed! Ja nad hammustavad! Valusasti!

3000+ km hiljem...

Möödunud nädala võib lühidalt kokku võtta sellega, et oleme läbinud palju kilomeetreid ja jõudnud otsapidi järgmisesse osariiki.

Aga alustagem sealt, kus eelmine kord pooleli jäime…

Nagu kombeks on saanud, siis ka ülemöödunud nädalal oli meie töönädal vaid 4-päevane. Neljapäeva õhtul andis otsad masin, mis valmistab karpe, kuhu usinad töömesilased avokaadosid sisse laovad. Kuna esmaspäev oli riiklik püha (Labour Day ehk tööpüha), siis ootas ees eriti pikk nädalavahetus. Nelja vaba päeva sisustamiseks otsustasime võtta ette pika reisi Sydney-kanti, kus asub lähim arvestatava suurusega langevarjuklubi.

Reede pärastlõunal jõudsime lõpuks lennuväljale, kust leidsime eest vaid tobedates kostüümides lonkivad tandemreisijad. Kohalikega rääkides saime vastuse küsimusele, miks me ei näe endasuguseid “sporthüppajaid”. Nimelt olid ühel teisel lennuväljal toimumas osariigi võistlused, kuhu kõik endast lugupidavad langevarjurid olid võistlema suundunud. Veetsime siiski öö lennuväljal, lootes, et laupäeval kas või mõni mõttekaaslane kohale ilmub, aga lootus oli asjatu ja lahkusime ühegi hüppeta.

Sydney Skydivers

 

Aga me ei andnud alla. Pisut asja uurides avastasime, et normaalsest lennukist oleks hüpata saanud ka poole tee peal. Kuna olime liikunud nii kaugele ja Sydney oli kiviviske kaugusel, siis otsustasime Austraalia suurimale linnale ka kiire pilgu visata. Loomulikult otsustas Suurbritannia prints Harry meie auks külastada Sydney-t just samal päeval. Sydney tähistas oma laevastiku 100. aastapäeva erinevate vee- ja õhushowdega, mistõttu oli sadam ja selle ümbrus inimesi paksult täis. Liikusime massiga kaasa ja nägime ära kuulsa Harbour Bridge-i ja ooperimaja. Kui sadam ja sealne rahvamass välja arvata, siis oli Sydney üle ootuste sümpaatne ja ei jätnud sugugi ülerahvastatud suurlinna muljet (võrreldes näiteks Londoniga).   

Bondi Beach Sydney-s

Harbour Bridge ja Sydney Opera House

Sydney põgusalt üle vaadatud ja mõtted taas hüppamise juures, alustasime tagasiteed. Umbes poolel teel asus Hunter Valley piirkond, kus pidi paiknema igati korralik langevarjuklubi, kelle tegevusest me seni teadlikud ei olnud. Õhtupimeduses kohale jõudes oli kohe selge, et olime sattunud langevarjuklubisse – grilliti, joodi õlut ja räusati niisama. Esimene inimene, kellega kokku jooksime küsis kohe, mitmendat korda me seal oleme, lootes õllekasti välja meelitada (langevarjurite seltskonnas tuleb iga “esimese korra” eest teisi kostitada õllekastiga).

Meie ootused ja lootused purustati aga kiirelt – nende suur ja kiire lennuk oli lähetatud nendele samadele võistlustele, kus kõik eelneva klubi langevarjurid paiknesid. Sõime kõhud täis, pesime, magasime ja tegime varavalges kiirelt sääred, sest 5-kohalisest lennukist hüppamine ei pakkunud pinget ning mitte-klubiliikmetelt tahtsid nad veel lisaraha ka kasseerida.

 

Selleks hetkeks oli üpris selge, et hüppamisest sellel nädalavahetusel miskit välja ei tule, aga kuna olime pika maa maha sõitnud, siis otsustasime tagasiteel veel üht-teist vaadata.

Esimestena jäid teele kenad mereäärsed linnakesed Port Maquarie ja Forster (kus oli merre ehitatud bassein).

Port Maquarie

Mereäärne bassein Forsteris

Järgmisse mereäärsesse kuurortlinna suundumiseks oli kaks valikut: kas sõita mööda suurt teed või praamiga üle jõe ja mööda väikseid teid (30km lühem).

Milleks minna ringiga, kui saab otse... Sõitsime praamiga üle jõe ning tõdesime, et GPS ei eksinud, tegemist oli tõesti väikse treppi-sõidetud kruusateega. Olles kulutanud 3.20 praamipileti peale, ei saanud me ometi otsa umber pöörata ja jätkasime traktori kombel mööda kruusateed. Vahetult enne kruusatee lõppu käis pauk ja kõva kolin. Andres kartis, et katuseraami külge kinnitatud varuratas on valla pääsenud ja tahab plehku panna, aga autost väljudes selgus, et olukord on oluliselt hullem. Varuratas tuli meil seekord ise katuseraami küljest lahti päästa ja lõhkenud rehvi asemele panna. 

Õnneks said Andrese vilunud käed ratta enne pimedat vahetatud ja jõudsime õhtuks Crescent Head-i linnakesse. Taaskord väga kihvt mereäärne koht.

Crescent Head

Esmaspäeva pärastlõunaks olime peale pikka reisi lõpuks tagasi koduses Stuarts Point-is, kuhu me aga pikalt peatuma ei jäänud. Nimelt saime nädalavahetusel kõne avokaadofarmist, kust teatati kahetsusega, et neil pole aimugi, millal karbimasin korda saab ja on näha, et avokaadosid enam piisavalt palju juurde ei tule, et meile normaalsel hulgal tööd pakkuda. Poolikute tööpäevade ja –nädalate põhjal eeldasime juba varem, et ega seal pikka pidu ei ole, nii et väga suure üllatusena see ei tulnud.

Teisipäeval pakkisime karavanipargis oma asjad kokku, kinnitasime taas katusele tühjad kanistrid ning viisime raamatukokku tagasi raamatu, mille eest 3 dollarit maksime ja mida lugemagi ei jõudnud hakata. Hüppasime läbi ka avokaadofarmist, et ülemus saaks täita meie farmipäevade paberid. Teise aasta viisa jaoks vajalikust 88-st farmipäevast on meil nüüd kirjas 20. Reispassiks haarasime loomulikult kaasa ka mõned avokaadod.

Tegime veidi uurimistööd, et selgitada välja kus ja millised viljad parasjagu valmivad, et otsustada järgmine sihtkoht. Hoolimata sellest, et olime just pika maa lõunast tulnud, tundus, et see on paraku kõige õigem koht, kuhu hetkel suunduda. Töökuulutusi läbi kammides saime kiirelt positiivse vastuse ühest küüslaugufarmist, kust lubati tööd alates 20.oktoobrist. Farm asub napilt üle NSW osariigi piiri ja jääb Victoria osariiki (meie kolmas osariik). Võtsimegi taas suuna lõuna poole, ostsime teepeal Sydney-st paari uusi rehve ning läbisime taas tohutu hulga kilomeetreid. Kuna küüslaugukorjamiseni on veel aega, siis hoidsime töökuulutustel endiselt silma peal ning saimegi pakkumise asuda tööle seafarmi (et mitte öelda sigalasse, sest see kõlab hullemalt, kui tegelikult on). Seafarm oli küüslaugufarmist vaid kiviviske kaugusel, arvestades vahemaid, mille olime juba läbinud. Sõitsime veel ca 3h lõunapoole ja jõudsime Yarrawalla nimelisse asulasse (kus ei asu peale sigade suurt midagi). Äärmiselt sõbralik ja jutukas farmer Jarad tegi meile pooletunnise ekskursiooni, näitas kõikvõimaliku suurusega roosasid ja rõõmsaid põrssaid, rääkis farmist ja tööülesannetest. Kokku on siin üle 20 000 sea ning seda peetakse keskmise suurusega kasvatuseks. Jah, siin haiseb, aga pooltki mitte nii hullustki, kui me kartsime ja Eestist mäletasime. Ajad on ka seakasvatuses edasi läinud, kasutatakse automaatseid söötmis- ja ventilatsioonisüsteeme ning seasitast eraldatakse metaani, mille põletamisel toodetakse elektrit.

Kuna tööle asume alles esmaspäeval, siis reaalsest tööst saate ülevaate järgmisel korral. Esialgu elame farmi territooriumil karavanis, mis on võrreldes autoga päris suur samm edasi. Peale tuhandeid kilomeetreid autos istumist ja magamist kulub vaheldus ära. Kui otsustame siia pikemalt tööle jääda, siis on võimalus hakata ka naaberkülas tuba rentima.
Mobiililevi siin ei ole, internetist rääkimata, lähimad leviga linnad on 55-80km kaugusel. Aga esimest korda Austraalias oldud 1,5 kuu jooksul on meil telekas!

Ajutine kodu

Esialgu on plaan nädalake sigadega töötada ja siis otsustada, kas jääme siia või liigume edasi (tegelikult küll tagasi) küüslaugufarmi, kus nädala pärast hooaeg lahti läheb.

Seafarmi postkast

 Cheers!