Sigade revolutsioon

Kaks nädalat tagasi saabusime Yarrawalla nimelisse asulasse, et alustada tööd sigalas. Kuna töö algas esmaspäevast, siis sisustasime eelneva nädalavahetuse lähimat "suurlinna" avastades. Bendigo linn asus ca 80km kaugusel ning oli üllatavalt suur ja ilus. Lisaks nädala toidukraamile soetasime sigala tarbeks ka mõned odavad hilbud, sest ülemus hoiatas, et tööriietega ei ole peale sigalat enam miskit peale hakata. Meie suureks üllatuseks oli autogaas Bendigos üliodav, selliseid liitrihindasid ei ole me veel kuskil Austraalias näinud.

Töö sigalas oli… põnev (eriti võrreldes avokaadode pakkimisega). Esimesel nädalal oli meie põhiliseks ülesandeks väikeste põssade eest hoolitsemine. Igal hommikul ja pärastlõunal tuli nad üle vaadata, surnud sead välja tirida, haigeid ravida, ühest laudast teise liigutada, räpaseid lautasid voolikuga pesta jne.
Tööpäevad olid meil tavaliselt 10-tunnised (7st 17ni), mille hulka kuulusid smoko (tasustatud 20-minutine "suitsupaus") ja lõuna.
Aeg liikus sigalas kiirelt, sest tööülesanded olid erinevad ning tihti sai ka autoga ringi vurada, sest väikeste põssade laudad asusid teistest eemal. Auto, millega ringi sõitsime, oli 30 aastat vana Volvo, mis oleks välimuse (ja eriti sisemuse) järgi võinud hoopis muinsuskaitse all olla.

Kuna väikeste põssade eest hoolitsemine oli ühe inimese töö, aga mina ei olnud eriti vaimustuses surnud sigade tassimisest ja haigete sigade süstimisest, siis võttis väikeste põssade töö enda peale Andres, kelle sõnul on "põssad nii nunnud" ja kes süstis neid nägu naerul. Mina sain teisel nädalal aga teha midagi sootuks erinevat. Lisaks sigadele tegeleb farm veel aegunud toiduainete ja pakendite utiliseerimisega, mis tähendab, et veoautode kaupa tuuakse sinna halvaks läinud mahlasid, puuviljakompotte, küpsiseid ja palju muud, mis hävitamist vajab. Vastavalt vajadusele tuli sellel tööpostil avada/tühjendada karpe/purke, voolikuga halvaks läinud mahla kanalisatsiooni suunata, erinevaid materjale (plastik, metall jm) sorteerida ja palju muud vahvat teha. Kohati oli töö haisvam ja räpasem kui sigadega tegeledes, aga ma eelistan siiski elutuid haisvaid objekte.

Ära osta põrsast kotis

Kuna sigala asus pärapõrgus, siis puudus seal igasugune mobiililevi ja ei töötanud ka meie kallis internetipulk. Küll aga oli kontoris püsti pandud WIFI võrk, mille kasutamiseks me kenasti loa ja parooli saime. Olles vaimustuses kiirest internetiühendusest, hakkasime kohe usinasti seriaale alla laadima, et oma õhtuid meelelahutuslikult sisustada. Mõne päeva möödudes muutus internet aeglaseks ja kadus sootuks. Juhtus see, mida me hetkeks isegi kartsime - internet sai otsa! Austraalias on internetiga üleüldse kehvad lood ja kui isegi ühendus on, siis on see mingi totaka mahulimiidiga. Selgus, et ka sigalas oli taoline kuulimiit, mille me paari päevaga ära kulutasime. Raamatupidaja palus meil edaspidi internetti vaid hädavajadusel kasutada...

Lisaks sigadele tuias farmis ringi kihvt kolme jalaga koer, kes võttis enda ülesandeks meie karavani valvata ning ei tahtnud sealt kuidagi lahkuda. Tihti võis teda näha seasõrg hambus, kohalikud naersid, et ta otsib kedagi, kes aitaks asendusjala külge pookida.

Rocky

Ma ei tea, kas Eesti uudistest on teema läbi käinud, aga Austraalia televisioon ja raadio ei räägi juba kaks nädalat muust kui NSW osariigi metsatulekahjudest, mis pidavat olema kümnendi laastavaimad. Õnneks sõitsime sealt läbi vahetult enne põlenguid.

Sigalas töötamise suureks boonuseks oli läheduses asuv suur langevarjuklubi. Nädalavahetusel kasutasime juhust ja sõitsimegi 180km kaugusel asuvasse Nagambie asulasse, kus õnnestus lõpuks teha esimesed vabalangemised Austraalia õhuruumis.
Kogu õhkkond jättis väga positiivse mulje: muhe klubiaktiiv, suur ja mugav lennuk (Pac 750 XL) ning talutavad hüppehinnad. Õhtuse õlle ja pizza kõrvale kirjeldasime huvilistele Eesti elu-olu ja hüppetingimusi, mille peale kohalikud ei suutnud ära imestada, et meil Eestis peaaegu pool aastast hüppeilma ei ole.

Teisel sigalas töötamise nädalal otsustasime siiski mitte sinna pidama jääda. See oleks küll olnud hea võimalus oma farmipäevad ühes kohas lõpuni teha, aga mitu kuud haisu sees elamist ei ole seda väärt (ja internet sai ju ka otsa!). Küll aga oli tegemist väga põneva kogemusega, saime kirja 10 farmipäeva (58 veel vaja), tutvusime paljude toredate inimestega, teenisime päris korraliku kopika ja saime 1,5 nädalat tasuta karavanis elada. 

Kui avokaadofarmist haarasime kaasa mõned avokaadod ja töökindad, siis sigalast saime kaasa head kummikud ja kotitäie 2011.a kehtivuse kaotanud küpsiseid.

Edasi võtsime suuna Lääne-Austraalia poole, sest seal me veel käinud ei ole ja lisaks on seal algamas viljavõtmise hooaeg, kuhu töötajaid vajatakse. Teekond oli taaskord pikk (ca 3200km) ning kokku läbisime seda 3,5 päeva. Tee kulges enamasti läbi tühermaa, tuhandete kilomeetrite kaupa ei olnud mobiililevi ega mingisugust loodust peale sambla.
Nüüdseks oleme külastanud veel kahte austraalia osariikidest (SA ja WA). Kahe kuu jooksul 5 osariiki 8-st on päris hea tulemus. Nii SA-l kui WA-l on veider poliitika värskete puu-ja köögiviljade osas, nimelt kardavad nad, et osariiki viiakse "haigeid" vilju, mis nakatavad ka nende "terveid" vilju. Eriti hull oli asi osariigi piiril sõites SA-st WA-sse. Iga auto peatati piiril kinni, otsiti läbi ning konfiskeeriti kogu värske kraam. Me jäime seekord ilma greibist, banaanist, sibulatest ja küüslaugust. Mesi oli hästi ära peidetud ja jäi tänu sellele alles, muidu tahtsid seda ka saada.

Õnneks oli enne ja peale tühermaad siiski ühtteist vaadata ja uudistada. Jõudsime pisut tutvuda näiteks Adelaide-i linnaga, jalutada botaanikaaias ja imetleda vinget arhitektuuri. Siinkohal mainiksin ära, et Austraalias näeb erakordselt koledaid koolivorme, allpool üks stiilinäide botaanikaaiast.

Adelaide

Lääne-Austraalia osariigis Kalgoorlie linnas vaatasime suud ammuli tohutut 620m sügavust kullakaevandust, kus suured kopad sipelgatena mööda kaevandust vurasid.

Nüüd on meil tarvis sisustada veel paar päeva, sest teisipäevast oleme end kirja pannud 3-päevasele kursusele, kus õpetatakse erinevate masinate opereerimist ja muid viljahooajal vajaminevaid oskusi. Loodetavasti annab kursus mingisuguse eelise teiste tööotsijate ees. Ja kui ka mitte, siis on lihtsalt põnev kogemus.
Pika teekonna jooksul jõudsime läbida mitut erinevat ajatsooni ning liikusime kokkuvõttes Eestile 3 tundi lähemale.

Lõpetuseks tahaksin kiruda neid inimesi, kes mulle enne Austraaliasse tulekut väitsid, et siin sääski ei ole (üks tarkpea oli kindlasti Siiri, aga teisi hetkel ei tuvasta). Igatsen oma imerohtu Ben'si, sest siin ON sääsed! Ja nad hammustavad! Valusasti!