3000+ km hiljem...

Möödunud nädala võib lühidalt kokku võtta sellega, et oleme läbinud palju kilomeetreid ja jõudnud otsapidi järgmisesse osariiki.

Aga alustagem sealt, kus eelmine kord pooleli jäime…

Nagu kombeks on saanud, siis ka ülemöödunud nädalal oli meie töönädal vaid 4-päevane. Neljapäeva õhtul andis otsad masin, mis valmistab karpe, kuhu usinad töömesilased avokaadosid sisse laovad. Kuna esmaspäev oli riiklik püha (Labour Day ehk tööpüha), siis ootas ees eriti pikk nädalavahetus. Nelja vaba päeva sisustamiseks otsustasime võtta ette pika reisi Sydney-kanti, kus asub lähim arvestatava suurusega langevarjuklubi.

Reede pärastlõunal jõudsime lõpuks lennuväljale, kust leidsime eest vaid tobedates kostüümides lonkivad tandemreisijad. Kohalikega rääkides saime vastuse küsimusele, miks me ei näe endasuguseid “sporthüppajaid”. Nimelt olid ühel teisel lennuväljal toimumas osariigi võistlused, kuhu kõik endast lugupidavad langevarjurid olid võistlema suundunud. Veetsime siiski öö lennuväljal, lootes, et laupäeval kas või mõni mõttekaaslane kohale ilmub, aga lootus oli asjatu ja lahkusime ühegi hüppeta.

Sydney Skydivers

 

Aga me ei andnud alla. Pisut asja uurides avastasime, et normaalsest lennukist oleks hüpata saanud ka poole tee peal. Kuna olime liikunud nii kaugele ja Sydney oli kiviviske kaugusel, siis otsustasime Austraalia suurimale linnale ka kiire pilgu visata. Loomulikult otsustas Suurbritannia prints Harry meie auks külastada Sydney-t just samal päeval. Sydney tähistas oma laevastiku 100. aastapäeva erinevate vee- ja õhushowdega, mistõttu oli sadam ja selle ümbrus inimesi paksult täis. Liikusime massiga kaasa ja nägime ära kuulsa Harbour Bridge-i ja ooperimaja. Kui sadam ja sealne rahvamass välja arvata, siis oli Sydney üle ootuste sümpaatne ja ei jätnud sugugi ülerahvastatud suurlinna muljet (võrreldes näiteks Londoniga).   

Bondi Beach Sydney-s

Harbour Bridge ja Sydney Opera House

Sydney põgusalt üle vaadatud ja mõtted taas hüppamise juures, alustasime tagasiteed. Umbes poolel teel asus Hunter Valley piirkond, kus pidi paiknema igati korralik langevarjuklubi, kelle tegevusest me seni teadlikud ei olnud. Õhtupimeduses kohale jõudes oli kohe selge, et olime sattunud langevarjuklubisse – grilliti, joodi õlut ja räusati niisama. Esimene inimene, kellega kokku jooksime küsis kohe, mitmendat korda me seal oleme, lootes õllekasti välja meelitada (langevarjurite seltskonnas tuleb iga “esimese korra” eest teisi kostitada õllekastiga).

Meie ootused ja lootused purustati aga kiirelt – nende suur ja kiire lennuk oli lähetatud nendele samadele võistlustele, kus kõik eelneva klubi langevarjurid paiknesid. Sõime kõhud täis, pesime, magasime ja tegime varavalges kiirelt sääred, sest 5-kohalisest lennukist hüppamine ei pakkunud pinget ning mitte-klubiliikmetelt tahtsid nad veel lisaraha ka kasseerida.

 

Selleks hetkeks oli üpris selge, et hüppamisest sellel nädalavahetusel miskit välja ei tule, aga kuna olime pika maa maha sõitnud, siis otsustasime tagasiteel veel üht-teist vaadata.

Esimestena jäid teele kenad mereäärsed linnakesed Port Maquarie ja Forster (kus oli merre ehitatud bassein).

Port Maquarie

Mereäärne bassein Forsteris

Järgmisse mereäärsesse kuurortlinna suundumiseks oli kaks valikut: kas sõita mööda suurt teed või praamiga üle jõe ja mööda väikseid teid (30km lühem).

Milleks minna ringiga, kui saab otse... Sõitsime praamiga üle jõe ning tõdesime, et GPS ei eksinud, tegemist oli tõesti väikse treppi-sõidetud kruusateega. Olles kulutanud 3.20 praamipileti peale, ei saanud me ometi otsa umber pöörata ja jätkasime traktori kombel mööda kruusateed. Vahetult enne kruusatee lõppu käis pauk ja kõva kolin. Andres kartis, et katuseraami külge kinnitatud varuratas on valla pääsenud ja tahab plehku panna, aga autost väljudes selgus, et olukord on oluliselt hullem. Varuratas tuli meil seekord ise katuseraami küljest lahti päästa ja lõhkenud rehvi asemele panna. 

Õnneks said Andrese vilunud käed ratta enne pimedat vahetatud ja jõudsime õhtuks Crescent Head-i linnakesse. Taaskord väga kihvt mereäärne koht.

Crescent Head

Esmaspäeva pärastlõunaks olime peale pikka reisi lõpuks tagasi koduses Stuarts Point-is, kuhu me aga pikalt peatuma ei jäänud. Nimelt saime nädalavahetusel kõne avokaadofarmist, kust teatati kahetsusega, et neil pole aimugi, millal karbimasin korda saab ja on näha, et avokaadosid enam piisavalt palju juurde ei tule, et meile normaalsel hulgal tööd pakkuda. Poolikute tööpäevade ja –nädalate põhjal eeldasime juba varem, et ega seal pikka pidu ei ole, nii et väga suure üllatusena see ei tulnud.

Teisipäeval pakkisime karavanipargis oma asjad kokku, kinnitasime taas katusele tühjad kanistrid ning viisime raamatukokku tagasi raamatu, mille eest 3 dollarit maksime ja mida lugemagi ei jõudnud hakata. Hüppasime läbi ka avokaadofarmist, et ülemus saaks täita meie farmipäevade paberid. Teise aasta viisa jaoks vajalikust 88-st farmipäevast on meil nüüd kirjas 20. Reispassiks haarasime loomulikult kaasa ka mõned avokaadod.

Tegime veidi uurimistööd, et selgitada välja kus ja millised viljad parasjagu valmivad, et otsustada järgmine sihtkoht. Hoolimata sellest, et olime just pika maa lõunast tulnud, tundus, et see on paraku kõige õigem koht, kuhu hetkel suunduda. Töökuulutusi läbi kammides saime kiirelt positiivse vastuse ühest küüslaugufarmist, kust lubati tööd alates 20.oktoobrist. Farm asub napilt üle NSW osariigi piiri ja jääb Victoria osariiki (meie kolmas osariik). Võtsimegi taas suuna lõuna poole, ostsime teepeal Sydney-st paari uusi rehve ning läbisime taas tohutu hulga kilomeetreid. Kuna küüslaugukorjamiseni on veel aega, siis hoidsime töökuulutustel endiselt silma peal ning saimegi pakkumise asuda tööle seafarmi (et mitte öelda sigalasse, sest see kõlab hullemalt, kui tegelikult on). Seafarm oli küüslaugufarmist vaid kiviviske kaugusel, arvestades vahemaid, mille olime juba läbinud. Sõitsime veel ca 3h lõunapoole ja jõudsime Yarrawalla nimelisse asulasse (kus ei asu peale sigade suurt midagi). Äärmiselt sõbralik ja jutukas farmer Jarad tegi meile pooletunnise ekskursiooni, näitas kõikvõimaliku suurusega roosasid ja rõõmsaid põrssaid, rääkis farmist ja tööülesannetest. Kokku on siin üle 20 000 sea ning seda peetakse keskmise suurusega kasvatuseks. Jah, siin haiseb, aga pooltki mitte nii hullustki, kui me kartsime ja Eestist mäletasime. Ajad on ka seakasvatuses edasi läinud, kasutatakse automaatseid söötmis- ja ventilatsioonisüsteeme ning seasitast eraldatakse metaani, mille põletamisel toodetakse elektrit.

Kuna tööle asume alles esmaspäeval, siis reaalsest tööst saate ülevaate järgmisel korral. Esialgu elame farmi territooriumil karavanis, mis on võrreldes autoga päris suur samm edasi. Peale tuhandeid kilomeetreid autos istumist ja magamist kulub vaheldus ära. Kui otsustame siia pikemalt tööle jääda, siis on võimalus hakata ka naaberkülas tuba rentima.
Mobiililevi siin ei ole, internetist rääkimata, lähimad leviga linnad on 55-80km kaugusel. Aga esimest korda Austraalias oldud 1,5 kuu jooksul on meil telekas!

Ajutine kodu

Esialgu on plaan nädalake sigadega töötada ja siis otsustada, kas jääme siia või liigume edasi (tegelikult küll tagasi) küüslaugufarmi, kus nädala pärast hooaeg lahti läheb.

Seafarmi postkast

 Cheers!