Kaunid naaberkülad ja perekondlik kokkusaamine

Töörindel ei ole viimase kahe nädalaga suurt miskit muutunud, on endiselt päris nõme moodus päeva õhtusse saata. Tabasin end tööl mõttelt, et kõik põhi- või keskkooli õpilased tuleks kohustuslikus korras  mõneks nädalaks avokaadosid pakkima saata, et nad saaksid aru, kui tähtis on edasi õppida ja mitte elu lõpuni "avokaadosid pakkida". Tuju aitab üleval hoida esmaspäeviti pangakontole laekuv reisiraha, aga tuju viivad alla poolikud töönädalad. Küll on tööpäevi ära jäänud/lühendatud vihmase ilma tõttu, küll masinarikete tõttu.
Ühel nädalasisesel vabal päeval võtsime ette sõidu Nabmbucca Heads-i, mille muudavad tähelepanuväärseks ilusad rannad ja kividele maalitud pildikesed/sõnumid. Suurtele kivikamakatele on rohkem ja vähem kunstipäraseid pildikesi võõbanud inimesed igast maailma nurgast (Eesti lippu paraku ei silmanud ja vajalikke värve ka endal kaasas polnud, põhjanaabrid aga olid see-eest esindatud).

Kivimaalingud Nambucca Heads-is

Nädalavahetusel käisime aga Hat Head-is, kus sattusime juhuslikult matkaradadele. Kaart lubas, et 3,2 kilomeetrine ring saab olema tagasihoidlik ja igaühele jõukohane. Kiire arvutus näitas, et tuleb pooletunnine jalutuskäik ning miskit kaasa vedada pole mõtet. Nii me siis ilma veepudelita ja plätudega jalutama läksime. Peale 1km jalutamist seisime sildi ees, mis teatas: "Only experienced bushwalkers past this point", maakeeli, et edasiliikumine on soovituslik vaid kogenud matkajatele. Tagasiminek ei tundunud mõistlik ja riskisime edasi minna (olles mitte kunagi elus teadlikult matkanud). Mööda mäekülge turnimist oli päris palju, vedelikupuudus ja pähe sirav päike ei muutnud asja lihtsamaks, aga see-eest olid vaated imeilusad ja nägime muuhulgas ka suurt vaala.

Hat Head matkarada

Karavanipargis ei lase elul igavaks muutuda meid korduvalt külastavad vargad. Kui esimesel korral oli pooltühi külmik isegi veidi põnev, kuna mult ei ole kunagi elus midagi varem varastatud, siis teisel korral muutusin ka mina sarnaselt teistele kurjaks. Seekord külastasid meid kas teised vargad või oli nende nädalamenüü sootuks teine, sest juurikate asemel valiti seekord välja kogu kallis lihakraam. Kurjad hipid arutlevad nüüd, kas vürtsitada külmikus olevat toitu kõhulahtistite või millegi veel hullemaga,. Karavanipargi juhatus leevendas meie muret sellega, et paigaldas meile enda garaaži eraldi külmiku, mille olemasolust teised ei tea ja ligi ei pääse.
Austraalias on parasjagu poole peal kahenädalane koolivaheaeg, mis tõi meile karavaniparki palju uusi ja huvitavaid naabreid. Näiteks tutvusime ühe perekonnaga, kelles voolab osaliselt ka Eesti verd (Austraalia proua sigis Tammjärve-nimelise eestlasega). Perepea on väikemesinik (kõigest 500 taru, tõsistel tegijatel pidavat vähemalt 2000 olema) ning kostitas meid suure purgi värske canola-meega (canola peaks maakeeli midagi rapsi sarnast olema). Lisaks toitsid nad näljaseid eestlasi perepoja püütud mudakrabidega, mis muda asemel õnneks päris hästi maitsesid.

Mudakrabi piinade lõpetamine

Keedetud krabi

Degusteerimine

Möödunud nädalavahetusel kasutasime võimalust näha Austraaliasse puhkama tulnud sugulasi. Võtsime reede töölt vabaks ning alustasime neljapäeva õhtul teekonda 7h kaugusel asuvale Sunshine Coastile, Mooloolaba linna. Reede hommikul kohale jõudes võtsid meid vastu mugav hotellituba ning rõõmsad Ülle ja Theo. Kuna me seni Austraalias veel kordagi päevitama/ujuma pole jõudnud, siis veetsime aega kohalikus rannas päevitades ja lainetes hullates ning tutvusime armsa Mooloolaba linnakesega. Laupäeval vedas ilm pisut alt, aga sõitsime sellegipoolest mägedes asuvatesse külakestesse (Maleny ja Montville), mis olid tõeliselt kihvtid kohad, kus aeg oleks justkui peatunud ning tänavad täis igasugu omapäraseid poekesi. Mööda rannikut veelgi üles sõites jõudsime Noosa-nimelise paika, kus taaskord ilusad rannad ja toredad matkarajad. Koht, kuhu tahaks kunagi kindlasti tagasi minna ja pisut pikemalt peatuda.
Pikk sõit tasus end ära, tore oli taas tuttavaid nägusid näha, uudiseid vahetada ning hetkeks hipielust välja tulla.

Jõuluvana Montville-s

Lõpetuseks veel niipalju, et kui seni on mul õnnestunud vältida vasakul pool teed sõitmist, siis nüüd on ka see linnuke kirjas, suunatulede asemel kasutasin kojamehi ja sõitsin gabariiditunnetuse puudumise tõttu üleüldse pooleldi kraavis. Eks paistab, kas Andres mind veel rooli lubab.
Ja tofut degusteerisime ka esimest korda, maitses nagu kustukumm!

29.09 sai meil esimene kuu Austraalias täis ja vastuseks teie küsimustele, koju veel tulla ei taha.