Elu avokaadofarmis

Tänane postitus tuleb väga avokaadone, aga täpselt selline meie elu hetkel ongi.

Eelmise esmaspäeva õhtul saabusime väiksesse külasse nimega Stuarts Point. Tegemist on 700 elanikuga asulaga, kus on olemas pood, kohvik, hotell, tankla ja karavanipark. Küla asub täiesti ranniku ääres, mistõttu on tegemist populaarse suvituskohaga.

Meie sattusime Stuarts Point-i seoses ühe töökuulutusega, kus otsiti ühte paari avokaadosid pakkima. 
Avokaadofarme on siinkandis mitmeid, aga pakkimismaja on ühine ning seal pakitakse avokaadosid kõikidele ümbruskonna farmidele.

Seltskond on farmis suhteliselt kirju. Lisaks meile on seal veel 7,5 paari erinevatest rahvustest rändureid ja terve posu kohalikke pilusilmi, kes seal aastaid töötanud. Erinevatel rahvustel erinevad kombed, mistõttu on söögilauas silma jäänud veidraid kombinatsioone: kes segab kuuma piima hommikuhelvestega ning lisab kohvipuru, kes kallab juustusaiad üle konservtomatisupiga ja kes ajab lihtsalt suure kulbilaadse lusikaga paljast riisi näost sisse.
Vaestest seljakoriränduritest on siin asi kaugel, uusim iPhone tundub olevat kohustuslik aksessuaar.

Töötame esmaspäevast reedeni kella 7-16 ja päevaplaan näeb välja järgmine:
6:00 Äratus
7:00 Hakkame suure hurraaga avokaadosid pakkima
9:30 Morning tea (20 min paus)
9:50 Pakime juba vähem innukalt avokaadosid edasi
12:30 Lõuna
13:00 Veel avokaadosid vajavad pakkimist
16:00 Tööpäev läbi, aga kuna avokaadofarmis on päevad vennad, siis tuleb ka homme avokaadosid pakkida

Pausidesse tuleb siin suhtuda tõsiselt, sest kui kohalikud pilusilmad on üle saali "Morning tea" kriisanud, siis tuleb koheselt avokaadod käest visata ja puhkama minna, muidu võid asiaatide pahameele osaliseks saada.

Meie karjäär avokaadofarmis algas 2-päevase tasustatud katseajaga, et hinnata meie sobivust pakutud tööle. Kui algul jäi ülemuse jutust mulje, et ta eestlasi väga hindab ja tal nendega häid kogemusi on olnud, siis hiljem kuulsime teistelt töötajatelt huvitavaid lugusid. Vahetult enne meie tulekut olid farmist läbi käinud üks eestlaste ja üks iirlaste paar, keda teisel päeval enam tööle ei oodatud. Eestlaste vallandamise põhjuse puhul tsiteeriksin ühte Kasahstani poissi: "This dude had his hand in his pants, just looked into my eyes and scratched his balls". Ehk siis esimene reegel avokaadofarmis püsimiseks: ära süga tööajal mune! Iirlasted aga eksisid teise avokaadofarmi reegli vastu: ära iial katsu asiaatide jalgu!
Kuna farm võtab inimesi tööle paarikaupa, siis piisab sellest, kui üks mune sügab ja lahkuma peavad mõlemad.

Tänu vanadelt olijatelt saadud kasulikele nippidele ei eksinud me esimestel päevadel ühegi reegli vastu ning läbisime katseaja edukalt. Tööd pidavat olema hooaja lõpuni ehk ca 3 kuud. Töö ise liiga huvitav ei ole ja muutub väga kiirelt rutiinseks ja tüütuks. Meie ülesanne on liini pealt kukkuvaid avokaadosid vastavalt suurusele korralikult karpidesse laduda. Vahel läheb tempo väga kiireks ning töö meenutab tetrise mängu, kus kiirus aina kasvab ja mängu jätkamiseks pead eesolevatest klotsidest lahti saama, et neid liiga palju ei kuhjuks. Sellistel hetkedel tuleb mõelda, et palka makstakse selle tobeda töö eest hästi (pisut üle 20 dollari tunnis) ning motivatsiooni aitab tõsta ka iga esmaspäevane palgapäev.

Elame hetkel karavanipargis, mis jääb töökohast ca 5km kaugusele. Magame autos ning kohapeal on olemas pesemisvõimalused ja ühisköök. Igasugused majutushinnad on Austraalias väga kõrged ning enda autos magamise eest maksame kuus rohkem kui oma Kristiine korteri eest. Küll aga on karavanipark hetkel soodsaim esmatähtsate mugavustega majutusvõimalus ning boonusena on meie parkimiskoht merevaatega.

Stuarts Point-i karavanipark - meie uus kodu

Lisaks meile elavad siin karavanipargis veel kaks avokaadofarmis töötavat paari. Poolteist nädalat saime Austraalias olla, kui juba kohtusid meie teed teiste eeslastega. Tiimar ja Marianne on Aussis juba teist aastat ja oskavad siinse elu-olu kohta häid nõuandeid anda. Teine paar on siia tulnud Saksamaalt, aga härra Sergei juured ulatuvad hoopis Kasahstani, mistõttu saab temaga rääkida ka vene keeles. Sergei ei jää palju alla Kasahstani kuulsusele Boratile, tegemist on samasuguse koomikuga, kes meile õhtuti oma kohalolekuga meelelahutust pakub.
Elu karavanipargis kulgeb suhteliselt rahulikult, õhtuti peale tööd vaaritame süüa, istume pisut lõkke ääres ja poeme varakult põhku. Meie rahulikku hipielu häiris vaid pühapäeva-hommikune pooltühi külmik, kust olid ööga jalutama läinud porgandid, paprika, munad, jogurt, õli ja tofu. Varganägudeks olid ilmselgelt alaealised taimetoitlased, sest alles oli jäetud kilodeviisi lihakraami ja pool kasti õlut.

Kuna lisaks palgale kostitab uus töökoht meid ka tasuta avokaadodega, siis püüame õppida ka neid veidraid vilju sööma. Päeva alustuseks omlett avokaadoga ja õhtuks avokaadopasta (üllatavalt maitsev). Nüüd tuleb tervis mühinal.

Stuarts Point-i peetakse üldiselt heaks kalastuskohaks ning lisaks pelikanidele istuvad siin alati mõned õngega vanataadid kalda ääres. Andres otsustas ka auto lisavarustusse kuulunud õnge proovile panna ning solgutas seda pool tunnikest vees. Kala pidime seekord siiski poest ostma.

Nädalavahetusel kasutasime vaba aega lähedalasuvate külakestega tutvumisele. Lõunapoole sõites jättis kõige parema mulje South West Rocks ning põhjapool surfarite meelispaik Scotts Head.

Tuuline South West Rocks

Scotts Head