Elu on lill. Sōna otseses mõttes.

Kaks nädalat tagasi saabusime WA osariiki, et osaleda 3-päevasel "farmikoolitusel". Koolituse raames õppisime sõitma chaser bini (järelkäruga traktor) ja headeriga (kombain), sest praegusel viljahooajal on nõudlus just taoliste masinaoperaatorite järgi. Muuhulgas tassisime veel traktoriga heinapalle ühest kohast teise, karjatasime ja ravisime lambaid, parandasime aeda ja värskendasime esmaabi teadmisi.
Koolitus oli üles ehitatud selliselt, et võtsime läbi teooria ja saime seejärel erinevaid asju ise proovida, aga tööd otseselt kellegi heaks ei teinud (heinapallide ühest kohast teise ja tagasi liigutamine ei ole eriti praktiline). Lisaks meile olid koolitusel üks iirlaste paar, kelle inglise keelest keegi aru ei saanud, noor sakslane, kes pool päeva hiljaks jäi, ja argentiinlane, kellel suisa kõrgharidus põllumajanduse alal. Koolitus ei olnud väga kallis ning muuhulgas saime voodis magada, hästi süüa ja igasugu nodi, mida tööl vaja võiks minna. Nii et kokkuvõttes võib rahule jääda, kuigi tööd me seni tänu koolitusele saanud ei ole. Üksikuid masinaoperaatoreid otsitakse küll, aga kahekesi ühte farmi keset viljahooaega tööle saada on üsna keeruline. Ainus häiriv asjaolu koolituse juures olid maailma tüütuimad kärbsed, kes järjepidevalt suhu, ninna, kõrva ja silma tahtsid lennata. Kaht kätt korraga töös hoida ei olnudki võimalik, sest kärbeste peletamiseks tuli kogu aeg hullumoodi vehkida.

Suukaudne ravimi manustamine

Lambakarjus

Peale koolitust sõitsime tagasi Perthi linna, kus otsustasime peatuda kuniks töö leiame. Kuna meile tundus, et siinpool Austraaliat on paarina farmitöö leidmine keerulisem kui idakaldal ning erinevate puuviljade hooajad algavad alles järgnevate kuude jooksul, siis hakkasime vaatama ka linnas paiknevaid töid, et pisut lisaraha teenida.
Esmamulje Perthist ei olnud märkimisväärne, kuid seal viibitud nädalaga muutus linn aina sümpaatsemaks. Meie lemmikkohaks linnas osutus üks South-Perthi linnaosas paiknev park, kus me end igal õhtul autosse magama sättisime. Pargist avanes pimedas muljetavaldav vaade linna äripiirkonnale ning mitmel õhtul saime voodis lebades lausa ilutulestikku nautida.

Vaade South-Perthist

Vaade Kings Park-ist

DNA torn

Meiesugustele vaestele ränduritele avaldasid muljet ka linna keskel vabas õhus toimuvad tasuta treeningud. Pühapäeva hommikul proovisime ära põneva Tai Chi treeningu.

Perth kipub olema paljude rändama tulevate eestlaste maandumispaik, mistõttu on kaasmaalasi siinkandis palju. Küll aga ei osanud me ette näha, et meil nädala jooksul õnnestub lausa kolme tuttavat nägu näha (kusjuures, kõik langevarjurid). Esimesena külastasime äsjasaabunud Cisset, kes kahe sõbraga rändama tuli, seejärel lobisesime elust-olust siin elava Sädega ning lõpuks saime kokku ka üksiku ränduri Kimmeliga. Justkui oleks sattunud Kuusiku lennuväljale, mitte teisele poole maakera.

Unine Cisse peale mitmepäevast lennureisi

Lisaks eestlastest langevarjuritele on Läänekaldal palju kohalikke "murjameid" ehk koledaid aborigeene, kes on lärmakad, purjus ja üleüldiselt väga hirmuäratavad. Olles kuulnud nende kohta erinevaid õudusjutte, väldime nendega igasugust kontakti ja möödume ringiga.

Olime Perthis olnud 5 päeva, kui saime kõne tööbüroost ja meile pakuti tööd lõikelillede kasvatuses. Peale edukat intervjuud, mis kestis 2 minutit, asusime neljapäevast taas raha teenima. Nüüd ei tohiks küll kellelgi olla etteheiteid meie töö vähese glamuuri osas, sest roosiaed on sigalast ikka päris suur samm edasi.
Töötame suurtes lillehallides, mina tegelen gerberatega ning Andres roosidega. Meie põhilisteks ülesanneteks on lillede korjamine, sorteerimine ja pakkimine, vahel on tarvis ka istutada, rohida jms. Päevad algavad juba kella 6-st ning kestavad tööpäeviti 2-3ni, laupäeviti vaid mõned tunnid. Töö ei ole raske, lilled lõhnavad hästi ning töökollektiiv on taaskord tore (välja arvatud tüütud pilukad, kes ei oska inglise keelt). Kahjuks ei lähe töö aga farmipäevadena arvesse, kuna asub Perthi külje all. Plaan on lillekasvatuses pisut raha teenida ning varsti siiski farmitöö peale tagasi minna, et vajalikud päevad tehtud saaks.

Meie romantiline töökoht

Peale esimest tööpäeva hakkasime kiirelt ka töökoha lähedusse elamist otsima, et autos elamisele pisut vaheldust saada. Esimene maja, mida vaatamas käisime, oli tohutult suur ja uhke ning pererahvas üüris välja tube, mis peale laste väljakolimist tühjaks olid jäänud. Kuna perenaine oli liiga jutukas ja tundus, et ka pisut purjus ning toa hind üle meie taluvuspiiri, siis otsustasime pisut tagasihoidlikuma elamise kasuks. Rentisime toa ühes majas, mis asub töökohast ca 10min sõidu kaugusel. Lisaks meile elavad majas iirlastest paar, omasooiharad pruunlased ja üks austraallane. Voodi, köök ja vannituba on olemas ja maksame selle eest vaid 180 dollarit nädalas, nii et oleme rahul!