Lopsakas läänerannik ja ootamatud pöörded

Kasutu, aga huvitav fakt: Perth on Austraalia kõige tuuliseim ja päiksepaistelisem linn. Päike paistab siin tõesti peaaegu alati ning tuulest ka puudu ei ole.

Nüüd aga saage tuttavaks lillefarmi koduloomaga - kolmejalgne sisalik (tuletan meelde, et sigalas elas kolmejalgne koer). Sisalik teab täpselt, millal on lõunaaeg ning tuleb sel ajal süüa noolima. Sööb kõhu täis ja kaob kuni järgmise söögipausini. Tema ei karda inimesi ega inimesed teda.

Pildil ka mõned “pisikesed” putukad, kes kaamera ette jäänud (10cm rohutirts ja 3cm sipelgas).

Igasugustest elajatest õnnestub nüüd pilti teha seetõttu, et sarnaselt teiste vaeste seljakotiränduritega olen ka mina nüüd iPhone-i omanik ja hea kvaliteediga pildimasin on kogu aeg ja igalpool kaasas. Uhke telefoniga aga kaasneb miskisugune needus, sest ta tahtis juba teisel päeval taskust tualetipotti pudeneda ja tomatisupi kausis käis ka otsapidi ära.

Nädalavahetust sisustasime seekord Fremantle-s asuva vangla külastamisega. Vangla opereeris kuni 1991. aastani ning seal peeti kinni igasugu pätte pisivarastest sarimõrvariteni. Nüüd on tegemist vaatamisväärsusega, kus saab kõikvõimalikes vanglaruumides ringi käia ning kuulata lugusid vangide elust-olust ja uskumatutest põgenemiskatsetest. Nii kõle koht ei olnud kui San Franciscos asuv Alcatraz, aga põnev külastus sellegipoolest.

Piinapink, võllapost ja kunstniku kong

Elu Perthi külje all lillefarmis on olnud äärmiselt tore, aga kuna meil on endiselt tegemata 2/3 farmipäevadest, siis otsustasime mugavustsoonist lahkuda ja farmitööd otsima minna. Aina rohkem on siin rändureid, kes avastavad 3-4 kuud enne viisa lõppemist, et neil on tegemata 88 farmipäeva, mis on vajalikud teise aasta viisa taotlemiseks. Sellises sundolukorras teevad rändurid tihti tööd tasuta või maksavad farmeritele suisa peale. Kuna me ei taha olla taolises olukorras, siis püüame oma farmipäevad enne ära teha, kui end kuhugi mugavamalt sisse seame.

Plaan oli sõita vaikselt tagasi idapoole ja otsida tööd SA (Southern Australia) ja VIC (Victoria) kandis, sest seal tundub praegusel ajal rohkem farmitöö pakkumisi olevat. Kuna meil hetkel kuhugi kiiret ei ole, siis otsustasime sõita mööda Lääne-Austraalia lõunarannikut ja veidi ringi vaadata, sest siia tulles liikusime läbi sisemaa ning suurt midagi ei näinud. Etteruttavalt võib öelda, et jõudsime mööda rannikut Perthist ca 800km kaugusele ja nägime ära peaaegu kõik, mida näha tahtsime, kui kõik plaanid taas peapeale pöörati. Aga kõigest järjekorras…

Töölt lahkumise uudise tegime teatavaks alles teisipäeval peale tööpäeva lõppu, sest nagu karta oli, siis ülemus ei olnud selle üle sugugi õnnelik. Lähenemas on lillefarmi kiireim periood ning aega uute töötajate otsimiseks ja koolitamiseks ei ole. Aga loodus tühja kohta ei salli ja vahetult peale seda, kui olime oma lahkumisest teatanud, tulid sinna tööd otsima kaks eestlast, kes kohe meie töö endale said. Ka meie Armadale-s tühjaks jäänud toa said uued töölised endale. Hoiatasime mantlipärijaid, et jäätist külmikus hoida ei tasu, sest see kippus sealt imekombel kaduma. Õlled ja muu hea kraam püsis kenasti, aga meie jäätistest ei suutnud maiasmokast varganägu näppe eemal hoida.

Lahkumise päeval jõudis lõpuks kohale ka kauaoodatud pool kasti ploomimahla ja pakk tatart, mis Sydney-st tellitud sai. Mustast leivast puudust ei tunne, aga ploomimahla järgi isutas juba ammu. Siin müüakse ainult kuivatatud ploomidest valmistatud mõru vedelikku. 

Teisipäeva õhtul pakkisime asjad ja asusime taas teele. Kohe esimesel ööl juhtus see, mida imekombel seni juhtunud ei olnud. Sättisime end ühes väikelinnas pargiäärses parklas autosse magama, kui tunnike hiljem äratasid meid korravalvurid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et WA-s ei ole lubatud avalikus kohas autos magada. Andrese unine ja üllatunud reakstioon “oii, kas tõesti ei tohi, me ei teadnudki” oli nii võlts, et pidin lausa teki all itsitama, sest tund aega varem lugesime hoolega silti, mis tõlkes ütles “Öine telkimine ja autos magamine keelatud!” Taolise rikkumise eest võib trahvi saada 100 dollarit, aga sõbralikud ranger-id vaid palusid meil edasi liikuda ja juhatasid teed lähimate puhkealadeni.

Esimeseks peatuspaigaks kujunes Margaret River, kuulus veiniregioon. Lisaks rohketele viinamarjapuudele nägime Cisset, kes end sõpradega seal kandis sisse on seadnud. Taaskohtumine oli tore, jõime palju veini ja õhtu lõpus toodi välja ka sentimentaalse väärtusega Vana-Tallinn.

Joodikukaltsude rõõmus taaskohtumine

Hommikul leidsime kojamehe vahelt armsa kirja “korravalvuritelt”.

Võtsime kuulda kohalikke rännumehi ja külastasime järgmiseks Lake Cave-i nimelist koobast. Koopasse (ja tagasi) saamiseks tuli läbida 300-astmeline trepp, aga pingutus oli seda väärt. Suurt koobast ehtisid kaunid kaltsium-moodustised ja vaatepilt oli tõesti vapustav.

Käisime ära Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani: India ookean ja Lõuna-Jäämeri.

Külastasime muuhulgas mõnda rahvusparki, millest märkimisväärseim vast on Valley of the Giants ja sealne Tree Top Walk. 40m kõrgusele puulatvade kohale on rajatud “sillad”, mida mööda saab jalutada ja tohutut metsa imetleda. Kogu konstruktsioon kõikus ja õõtsus kõndides päris korralikult ja võttis ikka kohati jala värisema.

Valley of the Giants - Tree Top Walk

Meie viimaseks peatuspaigaks jäi seekord Albany, kus imetlesime suurt “tuuleparki” ja vingeid rannikuäärseid kivimoodustisi. Tuleb tunnistada, et Lääne-Austraalia lõunaosa oli oma lopsaka looduse ja kihvti rannikujoonega täitsa ilus.

Teel olles ei otsinud me eriti usinalt tööd, sest Läänes ei paista praegu farmitööd väga palju olevat ning hooajad algavad uue aasta algul. Helistasime vaid mõningatesse tööhostelitesse ja farmidesse ning käisime ühes avokaadofarmis kohapeal. Avokaadofarmist öeldi, et praegu nad inimesi ei otsi, aga võib-olla paari nädala jooksul vajavad mõnda töölist, kuna vanad olijad on lahkumas. Kuna me mitu nädalat tööd oodata ei kavatsenud, siis liikusime edasi. 

Üllatusena tuli kaks päeva hiljem kõne avokaadofarmi ülemuselt, kes meid tööle kutsus. Avokaadode korjamine peaks olema üsnagi tasuv ning hooaeg kestma veel 4-6  nädalat. Seega, pöörasime otsa ringi ja sõitsime 350 km tagasi Busseltoni, kus esmaspäevast paneme end proovile avokaadokorjajatena.

Tänane tarkusetera: Austraalias muutub kõik kogu aeg nii kiiresti, et plaane teha on üsna mõttetu.

Ja lõpetuseks tervitame happy feet pildiga Liisi ja Kaici.

Happy feet underwater