pühapäev, 15. detsember 2013

Taas armsate avokaadode seltsis

Oleme nüüdseks kaks nädalat taas avokaadofarmis tööd rabanud. Seekord puude all/peal/vahel, mitte pakkimisliini taga. Töötame Lääne-Austraalia suurimas avokaadofarmis, kus hetkel kasvab ca. 83 000 puud ning mõne kuu pärast plaanitakse veel 40 000 lisaks istutada.
Töö seisneb selles, et 5-liikmelised tiimid üritavad 8,5 tunnise tööpäeva jooksul korjata võimalikult palju avokaadosid. Igal korjajal on traksidega kõhu peal kott, kuhu mahub ca 50-60 avokaadot ning koti täitumisel tühjendatakse see suurde kasti ehk bin-i. Selliseid bin-e on igal tiimil korraga 5 ja liigutatakse neid mööda ridu traktoriga. Kui 5 bin-i täis, saame 15-minutilise pausi, kuniks meie täitunud kastid uute tühjade vastu vahetatakse. Järgmise 5 bin-i täitumisel premeerime end 30-minutilise lõunaga ning seejärel jõuame veel mõned kastid enne tööpäeva lõppu korjata. 
Kuna terve päeva veedame “põllul”, siis tuleb ilma tualeti ja köögita läbi ajada. Viimase probleemi lahendasime väga lihtsalt: tööpäeva algul paneme toidu karpidega auto armatuurlauale ja lõunaks on toit uskumatult tuline.



Lõunasöök ahjus
Tiimijuht Alberto avokaadosid ära viimas

Palgasüsteem on farmis üsna kavalalt üles ehitatud. Kõigile on küll garanteeritud 20-dollarine tunnipalk, aga samas on 65-dollarine hinnalipik külge pandud ka igale korjatud avokaadokastile. Asja mõte siis selles, et tiimid üritavad korjata päevas piisavalt palju, et kastide eest saadav summa ületaks tunnitasu. Selleks, et tunnitasust rohkem teenida, peaks 5-liikmeline tiim korjama vähemalt 14 kasti avokaadosid päevas. Meil ei ole seni üle 13 korjata õnnestunud. Lisaks kiirusele on oluline kõik avokaadod ära korjata, sest ülemused käivad aeg-ajalt kontrollimas ning nad ei tohiks liiga palju maha jäänud vilju leida.
Füüsiliselt on tegemist kindlasti seni raskeima tööga, sest avokaadosid täis kott, mis õlgadele surub, kaalub keskmiselt 20 kg. Aga inimene harjub kõigega ja juba esimese nädala lõpus ei valutanudki enam kõik kohad. Boonusena saame lisaks avokaadode korjamisele traktoriga mööda ridu kärutada. Ja loomulikult taskud peale tööpäeva lõppu avokaadosid täis toppida ja koju viia.

Korjamise kiirus ja motivatsioon sõltuvad palju sellest, millisesse tiimi sa satud. Meie esimesse tiimi kuulusid lisaks meile itaallasest tiimijuht ja kaks noort kohalikku kutti (Beavis & Butthead - kes seda multikat näinud, teavad, kuidas need jobud naeravad). Kutid ajasid päevad läbi sousti suust välja ja naersid oma lolluste üle, aga selle kõige juures suutsid nad olla kiired ja efektiivsed. Nagu nad ise tõdesid, siis on avokaadode korjamine maailma parim töö, sest seal ei pea arvutama ega muud keerulist tegema (olgu siinkohal mainitud, et üks neist lõpetas just keskkooli ja teine jättis kooli 11. aastaselt pooleli). Teisest nädalast saadeti poisid avokaadopuid pügama ning asemele saime kaks uimast tüdrukut, kes muuhulgas ka inglise keelest eriti aru ei saa. Tüdrukud tõmbasid alla tempo ning sellega koos ka meie motivatsiooni pingutada. Reedel lõpetasid töö nii meie tiimijuht kui veel 5 korjajat teistest tiimidest, nii et uuest nädalast on loota tiimide ümberjaotumist. Äkki õnnestub uimakottidest lahti saada.

Tööjutu lõpetuseks üks hea näide segadusest, mida tekitab keelebarjäär. Dialoog kohalike kuttide ja keeleoskamatu Itaalia tüdruku vahel:

“Where are you guys from?”
“We are from Busselton.”
“Oh, you are boyfriends.”
“No, no, we are from BUSSELTON.”

Kui töö ei ole päris jackpot, siis elamisega vedas meil küll väga. Kohalik naine, kelle mees kaevanduses töötab, elab hetkel üksi 5-toalises majas ning üüris meile seal ühe sisustatud toa välja. Kuna tädi ise töötab restoranis, siis enamasti klapivad meie graafikud selliselt, et kui kodus oleme, siis on terve maja meie päralt. Tädi on küll äärmiselt suur koeraarmastaja, aga õnneks elavad loomad aias ning meid nad ei sega.



Busselton, kus hetkel pesitseme, on väga armas mereäärne väikelinn, kus kõik eluks vajalik olemas. Muuhulgas 4 supermarketit ja mitu kino. Busseltoni suurim vaatamisväärsus on ligi 2km pikkune sadamasild, mis on lõunapoolkera pikim puuehitis.


Viimased kaks nädalavahetust oleme sõitnud 320km kaugusele York-i langevarjuklubisse hüppama. Esimesel korral võtsime osa 4-way võistlustest (4 inimest üritavad õhus võimalikult palju erinevaid kujundeid moodustada) ja sel nädalavahetusel toimus seal jõuluüritus. Päeval hüppasime suuri ja ägedaid kujundeid ja õhtul toimus Hawaii-stiilis jõulupidu. 
Mängisime hiliste õhtutundideni kaardimängu, mille juhend väitis, et tegu on “seltskonnamänguga kohutavatele inimestele”. Mängu mõte oli selles, et suvalistele küsimustele tuli oma kaartide hulgast valida poliitiliselt kõige ebakorrektsem ja uskumatum vastus. Mängu vaieldamatu võitja Andres suutis kõige enam ebakorrektseid, naljakaid ja kohutavaid vastuseid välja käia. Veider mäng, aga nalja kui palju.



Prognooside järgi pidi nädalavahetusel sooja olema 42 kraadi, aga väidetavalt tuli lausa 45 ära. Seda kuumust on võimatu kirjeldada, aga tõesti kohutavalt palav oli. Taolise temperatuuriga kaasnevad sellised probleemid, et kraanist ei tule külma vett; iPhone teatab, et ta peab maha jahtuma, et kasutada saaks; lennuki õli peab maha jahtuma, et lennata saaks; auto gaasipaak peab maha jahtuma, et tankida saaks jne. Lohutagu see teid kas või natukene, ei ole siin soojas ka elu ainult lust ja lillepidu.

Aga kui kohalikud arvasid, et nad eelistaksid hetkel lund 45 soojakraadile, siis me ainult naersime selle peale. Nii hull see kuumus nüüd ka ei ole…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar