laupäev, 6. detsember 2014

Järjekordne roadtrip Perth -> Sydney

Vaba aega on nii palju ja samas nii vähe, et kuidagi ei jõua blogi täiendamiseni. Rahva nõudlusel aga tuleb nüüd kiirkokkuvõte viimasest kuust.

Novembri algul veetsime 9 suurepärast päeva Perthi külje all Yorkis, kus toimus langevarjuüritus Sundowner 2014. Ürituse pakett sisaldas lisaks hüppepiletitele ka 3x päevas toitlustust ning õhtusi seminare ja pidusid, nii et saime hüppamisele keskenduda ning ei pidanud muude asjadega pead vaevama. Tegime kumbki 43 hüpet, millest 42 olid organiseeritud kujundhüpped tipptasemel treeneritega ning ürituse viimane hüpe niisama lõbus katsetus. Muuhulgas tegin ma oma 300. hüppe.

Ilm oli praktiliselt kogu aeg ilus ja midagi negatiivset ei oskagi välja tuua. Lisaks meile olid kohal veel kaks Austraalias pesitsevat eestlast ning üks treeneritest kvalifitseerus pool-eestlase kategooriasse. Nii et päris korralik esindus väikese rahva poolt.


Ürituse viimane hüpe
Peale väsitavat spordiüritust lubasime endale üheks ööks mugava hotellitoa Perthi kesklinnas ja tundsime üle pika aja rõõmu päris voodis magamisest. Enne Perthist lahkumist tegime langevarjur Säde juures veel ühe rahvusliku õhtusöögi kartulisalati ja kanakoibadega.

Kuna idakallas on meile alati sümpaatsem tundunud ning muuhulgas kutsuti meid veinitehasesse intervjuule, siis võtsime ette juba tuttava tee tagasi idakaldale mööda lõunakallast. Olles seda marsruuti juba kaks korda varem läbinud, on kõik vaatamisväärsused juba nähtud ning valisime kõige otsema ja kiirema tee ning jõudsime 3 päevaga Adelaide'i. Tee oli taaskord igav ja tühi ning lisaks sadas iga päev lakkamatult vihma. 

Adelaide'is nautisime taaskord hotellitoa luksust, imetlesime kauneid õitsvaid Jacaranda puid ning sattusime pargis jalutades Ford Falcon GT näitusele. Enda Falconit ei hakanud seekord nende iluduste kõrvale ajama.


Jacaranda'd
Kandideerisime oktoobris mitmesse veinitehasesse uuel aastal algavaks vintage perioodiks tööle ning üsna pea saimegi kutse kuulsasse Casella tehasesse intervjuule. Casella toodab Yellow Tail kaubamärgi all tuntud veine, mida ka Eestis müüakse.

Casella tehas asub NSW osariigis Griffithis ning sinna me intervjuule suundusimegi. Lisaks intervjuule tuli läbida füüsilised katsed ning alkoholi- ja narkotest. Kõik muu sarnanes puuvillatehases kogetule, aga füüsiline katse oli kordades intensiivsem. Tegime erinevaid võimlemis- ja pigistamisharjutusi, ronisime mööda redelit üles-alla, kõndisime 20kg kastiga mööda tuba ringi, tegime kätekõverdusi ning kõhu- ja seljalihaste harjutusi. 

Praktiliselt kõik teised kandidaadid, keda tol päeval seal nägime, olid samuti eestlased. Griffithist edasi sõites trehvasime Cisset, kes järgmiseks päevaks samasse kohta intervjuule läks.

Taaskohtumine Cissega
Tundsime end peale intervjuud küll päris enesekindlalt, kuid Casellast lubati lõplikku vastust alles paari nädala jooksul, nii et otsustasime võtta suuna Sydney poole, et seal aega parajaks teha ning võimalusel pisut lisaraha teenida. Ajutise majutuse leidmine ei osutunud sugugi lihtsaks, kuid hilisõhtul leidsime siiski äärelinnas ühe külalistemaja, kus asiaadist omanikul meile tuba oli pakkuda. 
Paar päeva hiljem ühines meiega Cisse, kes samuti Sydneysse aega parajaks tegema tuli. Esialgu rentis Cisse odavat tuba ühe eestlase kontoriruumides, aga peale kaht päeva avastas ta, et seal pesitsevad bedbugs'id (voodilutikad) ning põgenes meie juurde.


Enamik külalistemaja klientdest on asiaadid. Vahel harva peame köögis kannatama neile omast luristamist, aga õnneks veedavad nad enamiku ajast oma toas.
Köögis ilutseb meil vinge retroahi, mille kasutamise enam-vähem selgeks oleme saanud. 


Sydneysse jõudes osales Andres kahepäevasel tõstukijuhi koolitusel, lootuses, et see loob lisatöö võimalusi nii veinitehases kui ka Sydneys. Paari päevaga oligi tunnistus ja kiidusõnad oskuste eest käes ning tööotsingud võisid alata. Töö otsimine linnas erineb päris palju sellest, millega seni harjunud oleme. Siin liigub suur osa tööd läbi agentuuride ning nendega suhtlemine on tüütu ja aeganõudev. Andres käis mitmes agentuuris paberipatakaid täitmas ja algul tundus, et konkreetseid pakkumisi sealt ei tule. Oma esimese tööotsa sai ta paari päeva jooksul ühes tehnikalaos, kus aitas ladu korrastada. Kuna tööle ja koju sõitmine võtsid kokku 2h aega, siis loobus ta lõpuks sellest tööst ning sai nüüd agentuuri kaudu ühte teise lattu tööle, kus komplekteerib tõstukiga tellimusi. Andres on tööga väga rahul ja ladu asub meie külalistemajast vaid 3,5 km kaugusel. Nüüd on hakanud ka teistest agentuuridest pakkumisi kuhjaga tulema. Pühade perioodiks on nõudlus tõstukijuhtide järele suur.

Ka mina sain oma esimese tööotsa kohe Sydneysse jõudes. Sattusin sellisele veebilehele, kus inimesed otsivad endale erinevateks pisitöödeks abilisi: muru niitma, flaiereid jagama, jooke serveerima jne. Sattusin pakkumise otsa, kus otsiti üheks päevaks kontorisse andmesisestajat. Töö oli jõukohane ning kesklinnas asuv kontor väga kihvt. Kuna koostöö sobis, siis pakkus ülemus mulle veel nädalaks tööd. Nüüdseks olen seal teinud andmesisestust, uurimistööd ja muid nokitsemisülesandeid juba 2,5 nädalat ja tundub, et tööd veel jagub. Võin osa ajast ka kodus töötada ja ei pea linna sõitma. Palka saan sularahas iga päeva lõpus, aga ajutiselt sobib see mulle ideaalselt.
Lisaks olen sama veebilehe kaudu käinud ühel üritusel paariks tunniks abiks ning aidanud tarkvara testida. Andres käis ühel vabal päeval aga hoopis aiatööd tegemas. Hea võimalus lisaraha teenida.

Olles umbes nädal aega külalistemajas elanud, hakkas karma meid karistama. Naersime Cisse ja tema bedbugs'ide üle ning saime nüüd seda õudust omal nahal tunda. Kui mina ühel hommikul üleni sügelevaid punne täis olin, siis Andres ei uskunud, et tegemist on lutikatega ja pakkus välja, et mul on hoopis allergia riisipudingu vastu, mida palju söönud olen. Kui nad koos lutikaekspert Cissega lõpuks meie voodit inspekteerima läksid, siis leidsid nad voodiraami vahelt nii mõnegi roomava eluka. Maja omanik üritas mingi pulbriga lutikaid tõrjuda, aga see ilmselgelt ei mõjunud, sest sügeleme mõlemad iga päevaga aina rohkem. Eile pihustasin terve toa mingit vingemat mürki täis, eks paistab, kas saame lõpuks elajatest lahti.
Paar päeva tagasi leidsin hommikul ühe neist oma teetassist ja tegin teile imetlemiseks pilti ka.


Sydney on muidu nunnu, aga jube suur ja kohutavalt tiheda liiklusega. 10 kilomeetri läbimiseks võib vabalt kuluda tund aega ning seda ka keset päeva, kui pole tipptund. 

Nädalavahetustel oleme ringi sõitnud ja Sydney elu nautinud. Eelmine nädalavahetus vedelesime paar tundi Coogee rannas, sõitsime rongiga kesklinna Cissele ooperimaja ja silda näitama ning lõpetuseks sõime mehise jõulusöögi Saksa pubis. Rukkileib, seapraad ja hapukapsas maitsesid endiselt hää!

Coogee rand
Rongisõit
Turistid
Jõulusöömaaeg
Oleme nüüdseks ka Casellast vastused kätte saanud ning jaanuari algusest oodatakse meid sinna tööle. Tunnipalk on hea, kuid ohtralt töötunde nagu tegime puuvillatehases, seal teha ei saa. Tehas töötab 5 päeva nädalas ning vahetused on 8-tunnised. Meile määratud positsiooni ja vahetust (hommik, päev või öö) ei taheta praegu avaldada. Kui satuksime terveks hooajaks öövahetusse, siis ei kipukski eriti tööle sinna.

Edasine elu on endiselt küsimärgi all. Mõtleme veel, kas oleme veinihooajani Sydneys või lähme vahepeal reisima. Või kas üldse veinitehasesse tööle lähme. 

Toredat jõuluootust!



1 kommentaar:

  1. jago bangkok
    Info Selengkapnya hubungi : BBM: BOLAVITA, WeChat: BOLAVITA, WA: +6281377055002, Line : cs_bolavita, Livechat : www.bolavita.site

    VastaKustuta