reede, 31. oktoober 2014

Kuum põhi ja tühi lääs

Kuu aega on taaskord märkamatult möödunud ja kui ei oleks pilte, mis aitavad mälu värskendada, siis oleks pooled kohad ja elamused juba meelest läinud. Aga õnneks on meil igast päevast kamaluga pilte, nii et püüame nende abil meelde tuletada, mida põnevat vahepeal teinud oleme.

Whitsundays saarestikust liikusime edasi põhjapoole, tegime peatuse Mission Beachi rannas ja suundusime edasi troopilisse Cairnsi linna. Cairns on eelkõige populaarne seetõttu, et sealt väljuvad erinevad tuurid kuulsale Great Barrier Reef’ile (Suur Vallrahu). Tahtsime ka kuulsa vallrahu ära näha ning võtsime päevase laevatuuri, mis viis meid kahte erinevasse kohta snorgeldama/sukelduma. Laev oli suur ja hüppas lainetel mõnuga, mistõttu kõik laeval viibinud asiaadid ohjeldamatult paberkotte täis oksendasid. Tuuri raames oli kõigile soovijatele ette nähtud ka proovisukeldumine või litsenseeritud sukeldujatele pisut pikem sukeldumine. Kuna Andres oma tähtsat litsentsi üles ei leidnud, siis pidi ta leppima proovisukeldumisega ja mina sain taaskord kinnitust, et mulle sukeldumine ei sobi ja vee all hingamiseks on tarvis mingisuguseid üleloomulikke võimeid. Vesi oli soe (27 C) ja snorgeldamine oli tore, nägime palju erinevaid koralle, kalu ja muid veidraid veeolendeid, aga siiski tuleb tunnistada, et Balil kilpkonnadega snorgeldamise elamus trumpas meie jaoks vallrahu üle.

Mission Beach


Edasi liikusime sisemaale ja läbisime 2000 kilomeetrit tühja maad keset Austraalia kõrbe. Liiv oli kesk-Austraalias tõesti tumepunane nagu hüüdnimi Red Centre viitab ja õhutemperatuur jäi 35-40 kanti. Ainsaks meelelahutuseks olid tee ääres paiknevad termiidipesad, mis igavlevate rändurite poolt vahvalt riidesse on topitud.


Peale pikka kõhklemist otsustasime siiski ära käia ka keset Austraaliat asuva ikoonilise kivi juures. Mõtlesime, et mis ühes kivis ikka erilist saab olla, aga see kivimürakas on omamoodi Austraalia sümbol ning kõrvalepõige tähendas meie jaoks vaid 1000 lisa-kilomeetrit, mis Austraalia mõistes on tühiasi. Peatusime kesk-Austraalia suurimas asulas Alice Springs’is, kust võtsime bussituuri kuulsate kivide juurde. Alice Springs oli üllatavalt sümpaatne väikelinn, kuid sealne aborigeenide hulk ajas pisut hirmu nahka. Neid on palju, nad on koledad, nad on juua täis, nad räuskavad ja vedelevad igal pool. Vaba õhtu Alice Springsis sisustasime Didgeridoo (kohalik puhkpill) show vaatamisega. 


Bussituur oli igati mõistlik valik, sest ei pidanud ise sõitma, meid viidi tähtsamatesse kohtadesse ja räägiti selle kõige juures tarka juttu ka. Alustasime päeva koos päikesetõusuga kell 6 ja sõitsime veel 500 km, et näha ära kaks kiviformatsioon. Kõigepealt jalutasime Kata Tjuta ehk The Olgas ümbruses, mis koosnes neljast suurest kivimürakast


Edasi suundusime tähtsa Uluru ehk Ayers Rocki juurde. Kõndisime ümber kivi, kuulasime erinevaid legende ja õppisime üht-teist aborigeenide kohta. Teoreetiliselt on võimalik ka Uluru otsa ronida, kuid kohalik rahvas ei kiida nende pühakivi otsas turnimist heaks ning otsustasime nende soovi austada. Päikeseloojangu ajal nautisime šampust ja õhtusööki vaatega Ulurule.


Tagasiteel nägime lisaks arvukatele kängurudele esimest korda looduses kaamlit. Jah, Austraalias lippavad kaamlid vabalt ringi. Algselt siin mandril kaamleid ei pesitsenud, kuid töö tegemiseks toodi lisaks vangidele sisse ka veoloomad. Enamgi veel, Austraalias on nüüdseks maailma suurim metsikute kaamlite populatsioon.

Kokkuvõttes jäime igati rahule, et väikese kõrvalepõike tegime ja Uluru ära nägime. Oli küll lihtsalt kivi, aga see-eest päris ilus kivi.

Edasi liikusime põhjapoole Darwini suunas. Peatusime imekauni Edith Falls kose juures ja ujusime sealses ülisoojas vees. Põhjaterritooriumil on enamikes veekogudes ujumine keelatud või mittesoovituslik, sest sealsetes vetes võid kokku sattuda krokodillidega. Seega on koskede juures paiknevad veekogud parim võimalus end 35-kraadises kuumuses pisutki jahutada. Ja jahutust oli seal tõesti vaja. Ma ei ole kunagi varem külma dušši nii väga ihaldanud, aga põhjaterritooriumil tuli ka külmaveekraanidest kuuma vett.



Sõitsime veel läbi tohutult suure Kakadu rahvuspargi. Osadesse kohtadesse ilma 4-rattaveolise masinata ei pääsenud, aga nägime siiski suuri kivimürakaid, koskesid, kivimaalinguid, kängurusid ja mitmemeetriseid termiidipesasid. Loodus ei olnud küll eriti lopsakas ega kirev, kuid see-eest ehe ja puutumatu.


Viimane meelelahutus enne Darwinit oli hüppavate krokodillide tuur. Sõitsime 1,5 tundi paadiga jõe peal ning imetlesime eri suuruses krokodille, keda lihatükiga veest välja hüppama meelitati. Väidetavalt hüppavad kroksid ainult üles, mitte paadi poole, aga kohati oli siiski hirmus, kui 5,5-meetrine elajas oma lõuad paarikümne sentimeetri kaugusel kokku plaksatas.



Darwinis saime kokku seal pesitsevate Heiko ja Kadriga, kes meile korraliku tuuri tegid ning oma kodulinna võlusid tutvustasid. Muuhulgas käisime Mindil Beachi rannas, kus kaks korda nädalas päikeseloojangu ajal turuputkad püsti pannakse ja igasugu vahvat nodi müüakse. Näiteks sai seal lasta oma nime riisiterale maalida.


Nagu ka teistes linnades oli Darwini ilusaim rajoon mere ääres. Seal saime lõpuks ära proovida ka krokodilliliha, mis maitses täpselt nii nagu reklaamitud - meenutab kana, ainult pisut kõvem.


Kokku veetsime Darwinis 3 meeleolukat päeva ja olime siis sunnitud edasi liikuma, et õigeaegselt sihtpunkti jõuda. Darwinist edasi liikudes põikasime sisse veel ühte rahvusparki. Litchfield National Park meenutas juba külastatud Kakadu parki, kuid oli oluliselt väiksem ning vaatamisväärsused asusid lähestikku. Ujusime taaskord erinevate koskede all ning nautisime ilusaid vaateid.


Järgmise suurema linna Broome’ni oli taaskord vaja läbida ligi 2000 km tühja maad. Seekord pakkusid meelelahutust põlengud ja väikesed tuulispasad, mis liiva üles keerutasid. Kuivad teeääred põlesid pidevalt ning vahel oli tuli teele niivõrd lähedal, et võttis suisa kõhedaks.


Kuna teekonna tähtsaimast vahejuhtumist pilti ei ole, siis oligi juba ära ununenud, et Punane Pistrik vedas meid esimest korda alt. Ühes mõttetus väikelinnas autot tankides jooksis bensiinijaamast üks onu välja ja teatas, et meie auto lekib. Vaatasime siis, et lekib jah ja päris korralikult. Suur-suur roheline loik oli ümber auto. Kiire pilk kapoti alla kinnitas, et kogu jahutusvedelik oli järsku välja voolanud. Meie õnneks oli selles mõttetus väikelinnas suisa kaks autoremondi töökoda, kus me oma masinat näitamas käisime. Esimene mehaanik kinnitas seda, mida kartsime - edasi sõita ei saa ja radiaator on vaja välja vahetada. Radiaatorit selles linnas ei pidavat olema ning tuleks tellida 2500 km kauguselt Perthist. Kuna 3-4 päeva selles asulas passimine ei olnud meie jaoks sugugi meeldiv väljavaade, siis läksime ka teise mehaaniku jutule, kellel juhuslikult sobiv radiaator olemas oli. Pidime selles väikelinnas, kus isegi alkoholi ei müüdud, õnneks veetma vaid ühe öö ning järgmisel hommikul vahetati radiaator välja ning saime teekonda jätkata.

Paljukiidetud linn Broome erilist muljet ei jätnud. Vaatasime kuulsa Cable Beachi üle ning ööbisime kihvtis mereäärses karavanpargis. Randades nägime põnevaid “kunstiteoseid”, mida väikesed krabid liival meisterdavad.


Cable Beach
Gantheaume Point
Mööda läänekallast allapoole liikudes peatusime poolsaarel asuvas Cape Range rahvuspargis. Park asus mere ääres, oli täiesti lage ja meeletult tuuline. Vaatasime mõned ilusamad rannad üle ja üritasime pisut snorgeldada, aga otsustasime siis ruttu tuule eest põgeneda. Ühel jalutuskäigul ehmatas tee ääres rahulikult seisev ja maastiku värviga ühte sulav känguru mind lolliks ja hüppas siis lõpuks minema enne kui temast korraliku pildi jõudsin teha.

Turquoise Bay

Käisime vaatamas looduslikku “purskkaevu”, kus vesi suure survega läbi kiviaukude taeva poole purskas. Vaatepilt oli igati võimas.



Järgmine peatuskoht oli maailma kultuuripärandi hulka kuuluv Shark Bay regioon, kus oli üllatavalt palju vaadata. Käisime Shell Beach’il, kus vesi on tavapärasest kaks korda soolasem ning liiva asemel koosneb pinnas pisikestest karpidest. Tegime tutvust ka vanimate elusorganismidega, mis on mereäärde kuhjunud ja põnevaid kujukesi moodustanud.


Järgmisel varahommikul külastasime sellist veidra nimega kohta nagu Monkey Mia. Ahvidega ei ole seal aga miskit pistmist, koht on kuulus hoopis delfiinide poolest, kes iga päev mitu korda rannas söömas käivad. Hommikul on delfiinide nägemine kõige tõenäolisem ja selleks ajaks koguneb randa suur hulk inimesi. Räägiti pisut delfiinidest ning valiti välja mõned õnnelikud inimesed, kes said delfiine kalaga toita. Mul õnnestus olia üks väljavalitutest ja kala delfiinile suhu kukutada.



Enne Shark Bay’st lahkumist otsustasime sellele regioonile ka ülevaltpoolt pilgu peale visata ja tegime oma esimese scenic flighti. Vaade oli väga kihvt, aga ilma langevarjuta väikelennukis viibimine oli päris hirmus.



Rannikul proovisime lõpuks ära ka hirmkalli homaari, mis õnneks maitses päris hästi.


Viimane vaatamisväärsus enne Perthi jõudmist oli Pinnacles, mis on lubjakivimoodustisi täis kõrb. Nägi pisut välja nagu surnuaed, aga kõrged lubjakiviformatsioonid olid igatahes kihvtid.



Kuna meie varulangevarjud vajasid enne hüppeüritust ümberpakkimist, siis pidime Perthi jõudma mõned päevad enne ürituse algust. Mõtlesime juba õudusega, kuidas need paar päeva sisustada, et me igavusest lolliks ei läheks. Aga meil oli taaskord piisavalt palju õnne ning päev enne Perthi jõudmist avastasime töökuulutuse, kus kaheks päevaks kaht inimest otsiti. Pakkumine sobis meile suurepäraselt ning saimegi töö endale. Teadsime vaid, et tegu on lehtsalatit kasvatava farmiga, aga kohale jõudes selgus, et kasvuhoones tegeleti hoopis väikestviisi eksperimendiga. Nimelt katsetavad kolm meest seal salatite kasvatamiseks uut hüdropoonilist tehnoloogiat. Meie ülesanne oli läbi viia näidis salatikorjamine, et selgitada välja, kui kaua see aega võtab ning kui suur on saadav salatisaak. Salatid visati kõik minema, sest väikese koguse jaoks veoauto rentimine oleks läinud kulukamaks kui potentsiaalne tulu. Lisaks saime kasvatustorudest vanu salateid ja juurikaid välja nokitseda. Töö oli vahva, aga veel parem, et juba läbi sai. Hea viis vabu päevi sisustada ja seejuures pisut taskuraha teenida.



Töölt tagasi karavanparki sõites leidis aset intsident, kus autokatusele unustatud Andrese töösaapad järsku ükshaaval tee peale lendasid. Saapad õnnestus ühes tükis tagasi saada ning sellega seoses meenus, et eelmises postituses jäi jutustamata sarnane olukord, mis meil kohe Austraaliasse tagasitulekul aset leidis. Tookord sai katusele asetatud gaasipliit, mis ootamatult keset sõitu lahkuda otsustas. Ka gaasipliit jäi terveks, vaid ümbritsev karp sai pisut muljuda ja mõne mõra.

Teekond Gold Coastilt Perthini kujunes erinevate kõrvalepõigete tõttu 3000 km pikemaks, kui algselt planeeritud. Kokku sõitsime 12 500 km ja oleme nüüdseks Austraaliale mööda rannikut ringi peale teinud. Vaid Tasmaania saar on veel nägemata. Idakallas meeldib meile endiselt rohkem kui läänekallas, aga ka siin on omad võlud. 
Mööda läänekallast alla sõites muutus ka ilm pisut mõistlikumaks ja õhtuti on nüüd põhjust pusa selga panna ja ööseks tekk peale võtta. Vahelduseks on päris mõnus mitte higist tilkuda kogu aeg.

Mis peale 9 päevast hüppamist edasi saab, veel ei tea. Viljahooaeg on juba käimas, nii et sellest me ilmselt osa ei saa. Küll aga oleme kandideerinud erinevatesse veinitehastesse, kus hooajad uuel aastal algavad. Võtame ühe sammu korraga ja keskendume praegu aasta suurimale langevarjusündmusele.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar