Imeline idakallas

Kahe Austraalias veedetud nädalaga oleme näinud ja teinud palju huvitavat ja muljeid koguneb liiga palju, et neid meeles pidada, nii et on aeg lühikokkuvõtteks.

Saabudes veetsime neli päeva Gold Coastil - turistide seas populaarses rannikuäärses linnas. Esimene päev möödus lennureisist toibumise ja ajavahega kohanemise tähe all. Ülejäänud aja külastasime erinevaid teemaparke. Neid on selles piirkonnas palju ja tegemist on kõvade turismiatraktsioonidega. Käisime seekord läbi kolm neist parkidest - filmiteemaline Movie World, veepark Wet’n’Wild ning mereteemaline Sea World. Erinevaid trikke demonstreerisid nii delfiinid, jääkarud, mootorratturid kui kiirkaatrid. Ja loomulikult leidus hulganisti ülikiireid ja peaalaspidi atraktsioone, kus endal südant pahaks ajada. USA teemaparkidele jäävad küll peajagu alla, aga lihtne meelelahutus ja ajaviide sellegioolest.

Gold Coast ja sealne populaarne rannaäärne piirkond Surfers Paradise jätsid hoolimata turistihordidest üsna sümpaatse mulje. Lisaks meeldisid meile tasuta soojad dušid ühes pargis ning ööbimisvõimalus aborigeenidele kuuluval maaalal, kuhu linnavõim ei ulatu ja kus seetõttu rahulikult autos magada saab.

Surfers Paradise

Brisbane’i jätsime seekord vahele, sest oleme seal juba piisavalt ringi vaadanud. Põhjapoole liikudes jäi järgmisena teepeale rannikuäärne piirkond Sunshine Coast, mis on turistide seas vähem populaarne, aga kohalikel meeldib seal rohkem puhata. Külastasime üht vahvat lennundusmuuseumi, kus eksponeeriti igas suuruses ja vanuses lennuvahendeid.

Caloundra Air Museum

Teise kultuurielamuse saime Caboolture’i muuseumi külastades. Muuseum oli üles ehitatud ajaloolise külana, kus sai muuhulgas sisse astuda näiteks vanaaegsesse pagariärisse, tanklasse, rongijaama või haiglasse ning uudistada sealseid tehnikavidinaid ja muid väljapanekuid.

Caboolture Historical Village

Laupäeva hommikul külastasime populaarset Eumundi turgu, kus kaks korda nädalas täituvad sajad telgid kõikvõimaliku müüdava kraamiga. Lisaks vidinatele olid turul esindatud kümnete eri riikide söögiputkad, Saksa vorstidest Vietnami pelmeenideni. Me proovisime seekord ära türklaste Gözleme.

Peatusime põgusalt kaunis Noosa linnakeses, kus juba korra varem käinud oleme. Jätsime oma auto Noosale ning läksime kolmepäevasele tuurile Fraser Islandile. Fraser ehk K’Gari on maailma suurim liivasaar, 120 x 24 km. Saarel sõidetakse mööda randa ringi 4WD masinatega, mistõttu ei oleks me oma liikuriga sinna saanud. Valida oli seega organiseeritud tuuri ja autorendi vahel. Otsustasime tuuri kasuks, et endal elu lihtsam oleks ning lubati, et saame seal ka ise masinatega sõita. Austraalias on väga kulukas turist olla ning taolised tuurid on kallid. Kolmepäevane tuur (ööbimisega telkides) maksab ÜHELE inimesele ligi 400 dollarit. Lisaks veel alkohol, mis tuleb ise kaasa osta. Aga selle jaoks me ju puuvillatehases ööd ja päevad tööd rabasime, et see raha nüüd ära kulutada.

Tuuril olid lisaks meile veel 22 inimest. Hunnik inglasi, hunnik sakslasi, Austraalia pere, iirlane, brasiillane, vennad Hispaaniast ja sõbrannad Kanadast. Tuurijuhiks saime noore norrakast hipi, kes mõned aastad Austraalias õppinud. Seltskond oli lahe ja paraja suurusega.

Ilmaga vedas meil ka tohutult ning kõik kolm päeva siras päike nagu tellitult. Lisaks mereveele on saarel hulganisti järvesid ja ojasid, kus end jahutada. Saare populaarseim järv on Lake McKenzie - imeilus valge liiva ja helesinise veega oaas. Kuuldavasti pidavat sealne vesi nahale ja juustele hästi mõjuma ning liivaga soovitatakse näiteks hambaid poleerida.

Lake McKenzie

Lake Wabby

Eli Creek

Kõndisime mööda lõputuid liivaväljasid ja ühest järsemast nõlvast oli võimalik lauaga ka alla lasta. Kontrastina liivaväljadele jalutasime varju pakkuvas vihmametsas.

Üks saare kuulsamaid vaatamisväärsusi, Maheno laevavrakk, on 79 aastat rannas vedelenud ja lagunenud.

Vurasime mööda saart ringi kolme autoga, mida kordamööda juhtida saime. Veepiiril kõval märjal liival söita oli lihtne, aga pehme sügav liiv meenutas lörtsi ja jääga sõitmist. Üllataval kombel oli kiiruspiirang rannal sõites suisa 80 km/h. Lisaks autodele kasutasid rannariba ka väikelennukid, kes sealt õhku tõusid ja sinna maandusid.

Kohtasime saarel igausgu põnevaid elukaid. Kuulsaimad on sealkandis pesitsevad dingod, kes inimestelt süüa loodavad saada ning sel eesmärgil telkidesse/autodesse/kottidesse sisse murravad, aga muidu üsna ohutud on. Lisaks nägime delfiine, kilpkonnasid, krabisid, jellyfishe ning isegi kauguses hüppavaid vaalasid.

Õhtuti imetlesime rannas tähistaevast ja mängisime erinevaid kaardi- ja osavusmänge. Meie lemmikuks osutus hiigelsuur jenga mäng, kus tuli torni küljest puidust klotse eemaldada ning tagasi asetada ilma, et torn kokku kukuks. Korraldasime jenga meistrivõistlusi, kus erinevad riigid omavahel mõõtu võtsid. Eestlasi peetakse nüüd väga kõvadeks jenga mängijateks ja ühele võttele anti suisa nimi “Estonian move”. 

Lisaks erinevatele mängudele tekitas osade inimeste seas elevust veini joomine. Nimelt on Austraalias eraldi nimetus odavate pakiveinide kohta - goon - mis väidetavalt on veinitaolised vedelikud, maitsevad halvasti ja tekitavad suure pohmelli. Nõnda siis osteti mitu pakki gooni saarele kaasa ja prooviti üheskoos see imejook ära. Meie ei saanud üldse aru, miks see teema inimestes elevust tekitab, sest joome odavat pakiveini ju Eestis pidevalt ja ei erinenud kohalik kraam sellest märkimisväärselt.

Saarelt tagasi sõites äratas tähelepanu rannalõik, mis oli paksult täis äsja surnud ja kaldale uhutud kalu. Pole aimugi, mis seal juhtus, aga maha peeti igatahes väike kalasõda.

Jäime tuuriga väga rahule - saarel oli palju vaatamisväärseid kohti, seltskond oli äge, ilm oli ilus ja külm siider maitses peale pikka päeva eriti hää.

Edasi jätkasime oma teekonda mööda rannikut ülespoole ning läbisime suuremaid ja väiksemaid linnakesi. Nägime ära nii rummi pealinna Bundabergi kui veise pealinna Rockhamptoni, kus haises pullisita järgi. Rockhamptoni külje all viskasime pilgu peale ka Capricorni koobastele, kus muuhulgas rippusid läbi koopalae alla mitmekümne meetrised puujuured.

Bundaberg

Capricorn Caves

Peale pullisita regiooni hakkas ninna tungima hoopis magus ja imal suhkruroo lõhn. Sarina väikelinnas astusime läbi suhkrumuuseumist, kus räägiti ja näidati suhkruroo kasvatamise ja töötlemise protsessi. Saime maitsta suhkruroost pressitud mahla, suhkrutootmise kõrvalsaadust melassi, suhkruvatti ja erinevaid kohapeal valmistatud kastmeid ja alkohoolseid jooke. Andresel õnnestus kohalikult laimipuult ka üks vili kaasa pätsata.

Sarina Sugar Shed

Edasi liikusime rannaäärsesse väikelinna Airlie Beach, kuhu jäime pidama suisa neljaks ööks. Airlie Beach on ka ise kena linnake, kuid enamik inimesi satub sinna seetõttu, et sealsest sadamast väljub enamik paate ja tuure kuulsasse Whitsundays saarestikku. Whitsundays koosneb 74 suuremast ja väiksemast saarest, mida ümbritseb kena sinine vesi ja kus on populaarne käia purjetamas, snorgeldamas jne. Kuna koolivaheaja ja ilusate ilmade tõttu oli enamik tuure nädalaks välja müüdud, siis peatusime Airlie Beach-il plaanitust kauem ja valisime välja kaks tuuri, millega aega sisustada.

Airlie Beach

Esimesena käisime poolepäevasel jet ski tuuril. Kihutasime jettidega ühele lähedalasuvale saarele, veetsime seal mõne tunni ja kihutasime tagasi. Kokku oli teekond ca 50 km ning sõit oli oodatust kiirem ja adrenaliinirohkem. 60-70 km/h ei tundu palju, aga kui koged seda kiirust pisikesel lahtisel kiirpaadil istudes ja elu eest kinni hoides, siis on see ülikiire. Imekombel keegi jettidelt seekord maha ei pudenenud, aga meil igatahes palju puudu ei jäänud. Kõikvõimalikud jalalihased olid järgmised kaks päeva sedavõrd kanged, et nii istumine kui astumine valmistasid suuri probleeme.

Saarel sõime lõunat ning saime ülejäänud aja sisustamiseks valida kalasöötmise, snorgeldamise, minigolfi ja banaanisõidu vahel. Tuurijuhid soovitasid kalade söötmist ning selle me ka valisime. Söötsime kalu, hoidsime käes haid ja meritähti, silitasime raisid ja kuulasime selle kõige juures merebioloogi tarka juttu. Hai hoidmise ajal leidis aset halenaljakas vahejuhtum, kus merebioloog ühte pildistavat norra kutti haiga ehmatas, misjärel too oma hinnalise iPhone’i maha pillas ja see sealt edasi vette põrkas.

Teine tuur sisustas ära praktiliselt terve päeva. Sõitsime kiirpaadiga Whitehaveni randa, mis on saarestiku suurim vaatamisväärsus ja üks maailmakuulsamaid randu. Liiv on selles rannas kõrge kvartsisisaldusega, mistõttu on ta peen ja ülivalge ning kuumaks ei lähe. Oli kaunis rand küll, aga kuna oleme Austraalias teisigi ilusa liiva ja veega randu näinud, siis erilist vaimustust Whitehaven meis ei tekitanud. Sõime lõunat, jalutasime väikese mäe tippu, klõpsisime mõned pildid ja jõllitasime suuri sisalikke, mis inimeste vahel kartmatult ringi sibasid. 

Edasi sõitsime snorgeldama, aga ka see elamus jättis üsna külmaks, sest nähtavus ja veealune elu jäid Indoneesias nähtule kordades alla. 

Kokkuvõttes pakkus jetiga saarte vahel kimamine oluliselt suurema elamuse, kui paadituur, mille pärast esialgu Airlie Beachile läksime. Nüüd jätkub meie tee üles troopilise Cairnsi poole, kus plaanime pilgu peale visata järjekordsele maailmakuulsale objektile - Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu.

Ahjaa, jube palav on ka. Ja mida põhjapoole, seda hullemaks läheb.

Päikest!