pühapäev, 1. märts 2015

Hobist on saanud töö

Oleme nüüdseks juba 2 kuud Griffithi väikelinnas veetnud ja end siin mõnusalt sisse seadnud. Griffithi peatänava ühest otsast teise saab jalutada umbes 30 minutiga ja siin on olemas kõik eluks vajalik. Täpselt paraja suurusega linn. Eriti meeldivad meile siinsed toidupoe soodusmüügid, kus Parim Enne kuupäevale lähenevaid tooteid poolmuidu ära antakse. Üle 90% allahindlusega ostame pidevalt näiteks suitsulõhet ja erinevaid gurmeejuustusid. 

Griffith on Itaalia päriutolu inimeste poolt asustatud linn ning väidetavalt tegeleb siin tänase päevani korralik Itaalia maffia ning tegemist on ka Austraalia “narkopealinnaga”. Tundub, et me pole õgel ajal õiges kohas olnud, sest rahulikus väikelinnas ringi jalutades küll sellist kuritegelikku aurat kuskil ei taju.

Griffithisse jõudes läbisime tööl tutvustuspäevad ja treeningud, aga tööle hakkasime alles mitu nädalat hiljem. Esimesed päevad sisustasime kodu otsingutega. Leidsimegi imekombel heas asukohas kahe magamistoaga möbleeritud korteri, mille me ilma pikemalt mõtlemata kolme peale (koos langevarjur Cissega) rendile võtsime. Korteri ainsaks miinuseks on korraliku konditsioneeri puudumine, mis muudab magamise tihtipeale võimatuks.

Et korter veelgi kodusemaks muuta ostsime kaltsukast ilusa valge diivani, kleepisime seinale mõned pildid ja istutasime oma hiigelsuurele rõdule mõned maitsetaimed.

Tähistame uut diivanit

Päikeseloojang meie vingelt rõdult
Poisid pargis hullamas
Treeningpäevadel tutvusime Kelli ja Martiniga, kellega oleme maha pidanud nii mõnegi veiniõhtu ja käinud apelsiniraksus. Kuna Griffithi ümbrus on apelsinifarme täis ning hooaeg parasjagu käimas, siis oleme mõned kotitäied maitsvaid apelsine korjanud ning nendest hommikuti värsket apelsinimahla pressinud.



Nädalavahetused olemegi sisustanud põhiliselt veini- ja grilliõhtutega, Lisaks käisime ära kohalikus vabaõhumuuseumis ja avasime vannitoas juuksurisalongi. Sünnipäeva puhul jõime šampust ja sõime kooki ning vabariigi aastapäeva tähistasime heeringa, viina ja sini-must-valge koogiga (kujutage ette, et mustikad on sinised).

Minu sünnipäev
Eesti sünnipäev
Juuksurisalong
Klassiruum vabaõhumuuseumis

Ühel nädalavahetusel korraldasime väljasõidu 400 km kaugusele Goulburni, et osaleda 3-päevasel langevarjuüritusel. Ilm küll vedas osaliselt alt, aga vahva oli sellegi poolest. Tutvusime teise hulgas ühe austraallasega, kes mõned aastad tagasi “eksootilisel” Eesti langevarjuüritusel Parasummeril osales.

Kuiv trenn
Eksootilisel Parasummeril osalenud Dale
Ilmad on siin väljakannatamatult palavad, 35-40 kraadi, ja higi tilgub isegi siis, kui grammigi ei liiguta. Sekka ka mõni äikesetorm. Üks kiire ja korralik torm jättis pool linna (seehulgas meie maja) 12 tunniks vooluta.


Kuna kõik tunnevad huvi, kuidas töö veinitehases välja näeb, siis pisut ka sellest. Töötame Casella nimelises veinitehases, mis on üks Austraalia (ja maailma) suurimarid ning meie panusega valmivaid Yellow Tail veinipudeleid leiab ka Eesti poeriiulitelt. Tegemist on ülisuure pereettevõttega, mida juhivad itaallastest vennad. Inimesi töötab seal aastaringselt ca 600, mllele praegusel vintage hooajal lisandub veel 120 töötajat. 

Veinitehas on tohutult suur ning autoparklast oma töökohani tuleb ette võtta 10 minutine jalutuskäik. Enamik tehasest koosneb massiivsetest veinimahutitest, millest suurimad sisaldavad üle MILJONI liitri veini. 


Andres sai lisaks tavatreeningule osaleda ka Confined Spaces treeningul, kus õpetati kinnistes ruumides ohutult töötamist (näiteks veinitankide puhastamine). Reaalselt ta seda seni tegema ei ole pidanud, aga tasustatud kahepäevasel treeningul on alati tore osaleda. Vihmaste ilmaolude tõttu lükkus töö algus pisut edasi ning pidime algul päris palju kodus istuma ja töö algust ootama. Mina sain lõpuks tööle jaanuari lõpus ja Andres nädal hiljem. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, et reisime koos ja tahame töötada samas vahetuses, pandi meid algul siiski erinevatesse vahetustesse. Peale jutuajamist ülemusega leiti Andresele siiski koht minuga samas vahetuses. Veinitehas töötab ööpäevaringselt kolmes 8-tunnises vahetuses. Loomulikult sattusime me õövahetusse, kuhu sugugi sattuda ei soovinud ning jääme sinna terveks hooajaks. Erinevalt puuvillatehasest ei rotateeru inimesed siin erinevate vahetuste vahel. Öövahetus on aga ostutunud oodatust toredamaks. Palka saame 25% rohkem ning magamisrütmi saime ka paari nädalaga paika. Kuna tööpäevad on vaid 8-tunnised ning töö ei ole väga igav, siis ei ole öösel töötamine sugugi raske. 40-kraadise palavuse asemel naudime öösel 20-kraadist ilma ning seni ei ole sääsed ka probleemiks osutunud. Ainus mure on selle 40-kraadise ilmaga päeval magamine.

Kui päevavahetuses tekiks ahvatlus iga päev peale tööd külm õlu/siider juua, siis öövahetus on selles osas hea, et hommikul vara töölt tulles ei tule alkohol mõttessegi ning ärgates ei ole ka põhjust juua, sest varsti peab tööle minema.

Korterikaaslane Cisse töötab päraslõunases vahetuses, mis tähendab, et kui meie ärkame, on tema juba tööle läinud ja kui meie hommikul vara töölt tuleme, siis tema alles magab. Kodus kohtume vaid nädalavahetuseti.

Casella veinitehas on ka nii lahke, et varustab kõiki töötajaid vajalike tööriietega - saime kaks töösärki, pikad ja lühikesed püksid, kiivri ja saapad. Lisaks kuulub varustusse raadio, mille abil teiste töötajatega sidet saame pidada. Keelatud on kanda igasuguseid ehteid ja küünelakki, et vältida asjade pudenemist veinimahutitesse.


Hooajalised töötajad jagati ära mitme erineva tööposti vahel ning meie sattusime veinitegemise ühe esimese lüli juurde. Nimelt töötame me crusher’is ja purustame viinamarju. Ei, me ei trambi paljaste jalgadega viinamarjade sees, tänapäeval on selleks masinad. Rekkajuhid, kes Casellasse viinamarju toovad, käivad esimese asjana oma autot kaalumajas kaalumas ning liiguvadki siis meie juurde crusherisse. Andres tegeleb põhiliselt masina opereerimisega - võtab rekkajuhilt paberid, annab märku, millal laadung masinasse kallutada ning hoiab silma peal, et viinamarjad masinast kenasti läbi jookseksid. Vahel sõidab ka tõstukiga ja kallutab kaste viinamarjadest tühjaks. Mina istun osaliselt oma putkas, teen paberitööd ja sisestan arvutisse andmeid erinevate kemikaalide kohta, mis viinamarjadele vaja lisada on. Ülejäänud aja jalutan ringi ja aitan masinate opereerijaid.


Crusheri ülesanne on lisaks viinamarjade purustamisele eemaldada laadungi hulgast igasugu muu praht, näiteks oksad ja lehed. Lisaks päästame me pidevalt masinast sisalikke ja hiiri. Võite suhteliselt kindlad olla, et kõiki elukaid me päästa ei suuda ning mõni neist kindlasti saab veini maitselisandiks. Mõelge nendele elukatele järgmine kord, kui veini joote. Või igasugu kemikaalidele, mida kilode ja tonnide viisi veini sisse kühveldame.


Vahel saame ka ülejäänud tehases ringi liikuda ja muid ülesandeid täita - tammelaaste mahutitesse visata, voolikute abil veini erinevate mahutite vahel liigutada või mitmekümne meetri kõrgusel mahutite peal möödulindiga välja selgitada, kui palju veel veini sisse mahub.

Vahel peab ka kohustuslikus korras veini maitsma . Kõlab nagu unistuste töö? Tänu sellele on tööl ka 0,2 promilline alkoholisisaldus lubatud.



Igav ei ole seni olnud, tööd jagub ja ühe koha peal istuma ei pea. Kuna valgeid viinamarju korjatakse jahedama ilma tõttu öösiti, siis saame me põhiliselt nendega tegeleda, aga aina enam hakkab ka punaseid viinamarju sisse tulema. Tasu üle ei saa ka kurta. Töötame vaid 40 tundi nädalas, aga teenime sama palju raha kui puuvillatehases 60 tunniga. Ja inimesed on ka veinitehases väga toredad.

Sel nädalavahetusel saime esimest korda ületunde teha. Töötasime ühe öö lisaks. Topelttasu eest loomulikult.

Lisaks tööle ja magamisele teeme praktiliselt iga päev trenni ja käime raamatukogus internetis. Ja sellise mõnusa rütmiga need päevad ja nädalad siin mööduvadki. Loodetavasti jagub tööd veel vähemalt kuuks ajaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar