Bali ja Gili saared

Jõudsime juba nädal tagasi reisilt elusalt tagasi ning toome killukese kummalist ja imelist Indoneesiat nüüd teienigi.

Tänu heale Sädele, kes Perthis pesitseb, õnnestus meil auto, kohvrid ja muu ebavajalik kraam paariks nädalaks hoiule jätta ning seiklema läksime seekord vaid väikeste seljakottidega. See oli uskumatult mugav viis reisimiseks ja ei kujuta ettegi, kuidas oleksime seal oma suuri kohvreid järgi lohistanud. Kaasa ei võtnud me pikki riideid ega kinniseid jalatseid ja etteruttavalt võib öelda, et sellise palavusega ei olekski nendega midagi teha olnud.

Kuna lennupiletite ostu ja reisi vahele jäid vaid napid 5 päeva, siis asusime kiirelt eeltööd tegema, infot koguma ja reisiplaani koostama. Valisime välja kohad, mida kindlasti näha tahame ja lugesime kohalike kommete kohta. Saime näiteks teada, et haavadega või menstruatsiooni ajal ei tohiks templitesse siseneda. Ja vasaku käega ei ole viisakas toitu katsuda ning võid saada hämmeldunud pilkude osaliseks, sest kohalikud kasutavad vetsupaberi asemel tualetis just nimelt oma vasakut kätt. Selle viimase sai Andres omal käel järgi proovida, kui vajalikku paberit WC-s parasjagu ei olnud… Õnneks lasi ta mul lõpuni süüa, enne kui oma põnevaid kogemusi jagas.

Lend Perthist Balile kestis vaid 3,5 tundi, mistõttu on tegemist austraallaste seas äärmiselt populaarse sihtkohaga, kus lühipuhkust nautimas käia. Kuuldavasti leidub Austraalias üksjagu ka selliseid kaevandustöötajaid, kes kodumaal elamist ei oma ning väljaspool tööaega soodsa hinnataseme tõttu hoopis Balil pesitsevad. Kiviviske kaugus Austraaliast ja mugavad otselennud on ka osaliselt süüdi selles, et Balist on saanud Indoneesia kõige “turistlikum” saar. Tegemist on küllaltki väikese saarega - 5600 km2 ehk kaks Saaremaad - aga inimesi elab seal 4 miljonit. 

Kui ülejäänud Indoneesia on enamjaolt islamistlikku usku, siis 93% Balil elanikest on hoopis hindud. Selgus, et hinduism on oluliselt mugavam usk, piisab vaid korra päevas palvetamisest, erinevalt moslemite 5-st korrast. Religioossus annab Balil igal sammul tunda, sest saarel asub lugematul hulgal templeid ning ka igal elamul on palvetamiseks oma väike pühakoda. Rohkete templite tõttu on Bali saanud tuntuks kui “The Island of Gods” ehk “Jumalate saar”. Tänaval kõndides tuleb kogu aeg valvel olla, et mitte astuda maja ette asetatud andamitele, mis tihtipeale sisaldavad lisaks lilledele ja viirukitele ka küpsiseid, komme ja suitsu. Jumalatele mõeldud head kraami käivad noolimas nii koerad, ahvid kui ka lapsed.

Meie esimene peatuskoht Balil oli Kuta - piirkond, mis asub lennujaamale küllaltki lähedal ja on enamike reisisellide esimene (ja paljude jaoks ainuke) peatuskoht saarel. Kuta on tuntud kui peopiirkond, kus leidub palju restorane, poode ja ööklubisid. Arvasime õigustatult, et see piirkond meie lemmik ei ole ja planeerisime seal viibida vaid ühe päeva, et koht üle vaadata ja valuutavahetuses käia. Kuta tänavad olid lärmakad ja paksult täis kaupmehi, kes lisaks tavapärasele nodile püüdsid pähe määrida ka kanepit, võluseeni ja viagrat. Kuna Bali on tuntud oma väga karmide narkootikumivastaste seaduste ja karistuste poolest, siis oli üllatav kuulda, et magic mushrooms ehk võluseened ei olegi seal saarel illegaalsed.

Lisaks šoppamisele ja ööelule on Kuta “tõmbenumbriks” ka rand. Kole ja räpane rand. Olles elanud mitu kuud Austraalia mereäärses piirkonnas, ei rahuldanud Bali rannad meid enam. Õnneks olime kursis asjaoluga, et Balilt me piisavalt kauneid liivarandu ei leia ning rannapuhkust läksime hiljem nautima teistele saartele.

Enne Balile tulekut rahavahetuse kohta googeldades leidsin hulganisti hoiatusi Kuta peatänaval asuvate kahtlaste rahavahetajate kohta, kes heauskseid turiste iga hinna eest petta üritavad. Seetõttu olin skeptiline, kui peatänaval riidepoodide tagumises nurgas asuvaid valuutavahetuspunkte nägime. Neid oli seal palju ja tundusid nad ühtmoodi kahtlased, aga kuna nende kurss oli tunduvalt kõrgem kui korralikel rahavahetuspunktidel, siis tegime selle vea ja astusime sisse ühte neist riidepoodidest ja teatasime, et soovime vahetada 600 dollarit kohalikeks ruupiateks. Meile näidati kalkulaatori pealt summat, mille ruupiates saame - väga hea, summa klapib meie arvutustega. Seejärel asus rahavahetaja meile suhteliselt väikestes kupüürides ruupiaid andma ja Andres neid hoolsalt üle lugema. Rahavahetaja “abiline” üritas meiega samal ajal juttu teha, et tähelepanu hajutada, aga me ei lasknud end häirida, Andres luges kõik rahatähed üle ja mina jälgisin kullipilgul, et ükski rahatäht kuhugi ei kaoks, kui rahavahetaja hunnikuid korrastas. Valuutavahetuspunktist väljudes olime endaga väga rahul, et nii hea kursi saime ja kõik raha kenasti üle lugesime, et mitte petta saada. Meie rõõm kestis niikaua, kui hotellis raha uuesti lugema hakkasime. Oh üllatust, üks kolmandik rahast oli puudu. Mingi ime läbi leidsid petised ilmselt hetke, kus me mõlemad murdosa sekundiks mujale vaatasime ja libistasid osa rahast leti alla. Kuna rahapatakas oli väga suur, siis ei märganud me raha kotti pannes, et seda vähem oleks olnud. Oleks olnud tore õppida teiste inimeste vigadest, aga seekord saime vitsad omal nahal kätte. Enam kahtlastes kohtades raha ei vaheta ja ei soovita teistelgi seda teha - petised on justkui mustkunstnikud, kes osa rahast haihtuma panevad. Kindlasti ei ole 100% kõik nendest rahavahetuskohtadest pettustele üles ehitatud, aga kindlam on raha vahetada mõnes respekteeritud kohas, kus kurss pisut madalam, aga kaotus kokkuvõttes oluliselt väiksem.

Hoolimata valusast kaotusest, olid meist siiski saanud miljonärid. Nii lihtne ongi, mine Indoneesiasse ning miljonid muudkui tulevad ja lähevad. 100-st Austraalia dollarist piisab, et saada endale ca 1 miljon Indoneesia ruupiat.

Hinnad on Balil küll üsna madalad, aga arvasime millegipärast, et sealne elu on veelgi soodsam. Austraaliast või Euroopast tulles on tunne, et saad endale sama raha eest umbes poole rohkem lubada, aga ülejäänud Indoneesia on kuuldavasti veel soodsam. Balil on hinnad kasvanud koos turistide hulgaga, sest igaüks tahab ju rikastest turistidest võimalikult palju välja pigistada. Suure kohaliku õlle (Bintang) eest tuli välja käia keskmiselt 3 dollarit (2 eurot), meie öömajade hinnad jäid enamasti alla 20 dollari öö kohta (13 eurot) ja õhtusöök kahele koos magustoitude ja jookidega maksis keskmiselt 15-20 dollarit (10-13 eurot). Süüa oli võimalik ka oluliselt odavamalt. Tuli otsida kõrvaltänavas asuvaid Warung’e (väike söökla), kus einestasid ka kohalikud. Taolistes kohtades tuli õhtusöögi eest välja käia kuni 10 dollarit (6,5 eurot). Ka hotelle ja kodumajutusi leidus odavamaid, mõni lausa 10 dollarit öö, aga kuna tegu oli siiski puhkusega, siis otsustasime pisut rohkem maksta, et elementaarne mugavus olemas oleks. Üllataval kombel ei kuulunud soe vesi tihtipeale elementaarse mugavuse hulka. Rohkem kui pooltes hotellides, kus ööbisime, tuli dušist vaid külma vett. Enamasti oli samade hotellide kallimates tubades soe vesi siiski olemas, aga poole kallim hind ei olnud seda väärt. Pealegi on jahe dušš peale kuuma päeva väga mõnus.

Ka erinevad iluprotseduurid on Balil väga soodsad ning salonge leidub iga nurga peal. Kasutasime võimalust ja nautisime mõnusat massaaži, maniküüri ja pediküüri.

Bali liikluse kohta olime kuulnud õudusjutte, mistõttu ei rutanud me kohe rollerit/autot rentima, vaid otsustasime veidi ringi vaadata ja hiljem otsustada, kas oleme valmis ka ise seal rooli istuma. Kutast edasi liikumiseks kasutasime väga populaarset liikumisviisi - auto koos juhiga. Sisuliselt rendid endale terveks päevaks takso, kes sind ringi sõidutab ja sinu poolt valitud kohtades peatusi teeb. Auto koos juhiga maksab vaid 40 dollarit (26 eurot) terveks päevaks.

Otsustasime päeva jooksul külastada mõningaid Bali kuulsamaid templeid. Jalutasime kauni Taman Ayuni templi ümbruses, nägime ära järvel asuva Ulun Danu templi ning merel asuva Tanah Lot templi, mida on populaarne külastada päikeseloojangu ajal. Põikasime sisse ka ühte ahvimetsa.

Taman Ayun

Ilus põõsas

Ulun Danu

Tanah Lot

Autoaknast nägime esimest korda ka tõelist Balit - ilus, roheline, lopsakas, troopiline, mägine. Palmid ja riisipõllud nii kaugel kui pilk ulatub. Erinevalt ülejäänud Indoneesiast, ei ole Bali kuiv, mistõttu on see ideaalne koht riisi kasvatamiseks ja seda tehakse seal massiliselt. Märts on Balil juba vihmahooaja lõpp, aga isegi siis sajab praktiliselt iga päev. Enamasti mägedes ja vaid pool tunnikest lõuna ajal või õhtupoolikul. Üldiselt oli kogu aeg palav ja veidi niiske ning temperatuur jäi 30 kraadi kanti, ka öösel.

Peale templituuri lasime autojuhil end maha panna Ubudi piirkonnas. Ubud on Bali kunstikeskus - olemine on rahulikum kui Kutas, tänavad on täis kunstipoode ja -galeriisid, hulganisti stiilseid söögikohti ning linna ääristavad rohelised riisipõlud. Mõnus! Otsustasime sinna mitmeks päevaks paigale jääda. Ainsaks Ubudi miinuseks peetakse ranna puudumist, kuna linn asub sisemaal. Meid häirisid pigem sajad taksojuhid, kes iga kümne meetri tagant transporditeenust üritasid pakkuda. Ja kõnniteed, kus hajameelselt lonkides luid võib murda.

Järgmisel päeval läbisime poolepäevase jalgrattatuuri. Hommikul võeti meid minibussiga hotellist peale ning esimene peatus oli kohviistanduses, kus saime degusteerida erinevaid kohvi- ja teesorte, muuhulgas näiteks safroniteed, punase riisi teed ja kookoskohvi (mida isegi mitte-kohvijooja Andres nautis). Väikese lisatasu eest oli võimalik ära proovida ka kuulus Luwaki kohv. Olete kindlasti kuulnud või telekast näinud opossumi või kassi laadset looma, kes puu otsast kohviube sööb, need välja kakab ning väljaheidetest kallist kohvi jahvatatakse. Proovisin kassikakakohvi ära. Piima ja suhkrut ei lubatud panna, pidavat maitse ära rikkuma. Jube kange oli, ei suutnud tassi lõpuni juua.

Hiljem sõime hommikust vaatega vulkaanile. Kõht pannkooki täis, istusime lõpuks ratta selga ja vurasime ca 20 km riisipõldude ja väikeste külade vahel. Enamik teest kulges allamäge, aga see üks ja ainus tõus osutus liiga karmiks kõigile peale Andrese (kes siiski pärast tunnistas, et silme eest läks kirjuks küll). Meiega koos oli tuuril Inglismaalt pärit, aga juba 25 aastat Austraalias elav vanapaar.

Peale füüsilist pingutust suundusime lõunat sööma tuuri läbiviija perekonnakoju. Õppisime veelgi rohkem kohaliku elu kohta, olemine oli mõnus ja sõbralik ning söögid imehead. Tuuri läbiviija ja tema vend olid mõlemad töötanud kruiisilaevadel koristajatena ning tänu sellele ka Tallinnas käinud. Pidavat kena ja puhas linn olema, ainult et kallis.

Jäime tuuriga väga rahule, toetasime kohalikku perekonnaettevõtmist ja saime 30 dollari eest kuhjaga elamusi. Üleüldiselt võib öelda, et kohalikud inimesed on Balil väga sõbralikud, eriti käib see laste kohta, kes oma väikestes külakestes väga tihti võõraid inimesi ei näe ja vaimustunult sind teretama tulevad. Hämmastav, et vaesed inimesed on need kõige sõbralikumad ja rahulolevamad. Keskmine Bali inimene teenib nimelt 100-200 dollarit KUUS.

Õhtupoolikul külastasime Ubudi ahvimetsa, mis oli kordades põnevam kui eelmine taoline mets, mida külastasime. Ahve oli palju ja nad jooksid igal pool vabalt ringi ning kiusasid inimesi, kes nende eest toitu üritasid peita. Andresel õnnestus ühe pisikese makaagiga suisa sõbraks saada.

Ka järgmisele päevale planeerisime füüsilise tegevuse - läbisime Telaga Waja jõel 13 km lõigu raftingut tehes (kärestikulisel jõel kummipaadiga allavoolu seiklemine). Kuna vihmahooaeg oli lõpusirgel, siis oli vett jões kohati vähe ning pidime paadis tantsima, et kivide otsast minema pääseda. Mõni jõelõik oli siiski ka adrenaliinirohke ja ühe korra õnnestus meil paat suisa ära uputada. Rafting lõppes 5m kosest alla sõitmisega, misjärel trampisime 550 trepiastet ülesmäge, et nautida raskelt väljateenitud lõunasööki.

Kuna selleks hetkeks ei olnud suutnud Bali liiklus meid ära hirmutada, siis otsustasime siiski laenutada rolleri ja võtta ette kahepäevase reisi saare põhjatippu. 90% Bali teedel liikuvatest masinatest on mootorrollerid, neid on tõesti palju ja igal pool. Rolleritega sõidavad mehed ja naised, noored ja vanad, vahel kolme-neljakesi ühe rolleri peal. Lisaks saab rolleri peal uskumatult suuri asju transportida. Kiiruspiiranguid Balil ei ole, aga kuna liiklus on kogu aeg tihe, siis enamasti üle 50-60 km/h ei olegi võimalik sõita. Roller on väga mugav liikumisviis, sest igale poole pääseb kenasti ligi. Teed olid kohati nii kitsad, et kaks autot üksteisest väga lihtsalt üksteisest mööda ei pääsenud, aga rolleri jaoks ei ole see probleem. Sõiduteed olid üllatavalt heas korras, sattusime vaid ühele halvale teelõigule, aga tegemist oli ka väga väikese külavaheteega.

Sõit sujus üllatavalt hästi ja tundus täiesti turvaline. Ka politseiga ei tulnud meil kordagi tegemist teha. Korravalvurid on Balil väga korrumpeerunud ning turistidelt võetakse iga rikkumise eest altkäemaksu. Väidetavalt on Balil sõitmiseks vaja rahvusvahelist mootorrattaluba, mida meil loomulikult ei ole. Rahvusvaheline juhiluba on Andresel olemas, aga mootorratta õigusi sellega ei kaasne. Teine populaarne väljapressimise põhjus on ilma kiivrita sõitmine, aga selle vastu me ei eksinud.

Teepeal tegime palju peatusi, et GPS-st oma asukohta kontrollida, jalgu sirutada ja ümbrusega tutvuda. Jalutasime näiteks massiivsete GitGit koskede juures.

Meie rollerireisile heitisid varju ainult mõned valel ajal saabunud vihmahood. Kui vihma sadama hakkab, tõmbavad kõik rollerijuhid tee äärde, panevad selga vihmakeebid ja jätkavad sõitu nagu poleks midagi teisiti. Meie halvaks üllatuseks oli rolleri istme sees lubatud kahe vihmakeebi asemel vaid üks ning see ei olnud kaugeltki piisav. Saime märjaks ja oli päris ebamugav.

Õhtuks jõudsime saare põhjatipus asuvate Singaraja ja Lovina Beach linnakesteni. Ööbisime Lovina Beachil, nautisime päikeseloojangut ja sellele piirkonnale omast musta värvi rannaliiva.

Järgmisel päeval suplesime Banjar kuumaveeallikates ja jätkasime tagasisõitu Ubudi suunas.

Olime nädalaga piisava Bali doosi kätte saanud ja otsustasime liikuda edasi Gili saartele, mis on tuntud imeliste randade poolest. Esialgse 100 dollari asemel õnnestus meil ühe inimese edasi-tagasi laevapilet saada 45 dollari eest, mis sisaldas ka transfeeri Ubudist sadamasse ja tagasi. Kauplemine on Balil, nagu ka mujal Aasias, kohustuslik ja sel moel võib hinnast lausa pool alla saada. Meie kasuks rääkis ka see, et Balil on hetkel veel madalhooaeg ja hinnad mõnevõrra soodsamad ja paindlikumad.

Gili “saarestikku” kuulub kolm pisikest saart, suuruse järjekorras Gili Trawangan, Gili Air ja Gili Meno. Balilt sõitsime alustuseks kõige suuremale ja populaarsemale saarele - Gili Trawangan. Saar on nendest kolmest kõige elavam, turiste on päris palju ja ööelu on vilgas. Planeeritud 3 päeva asemel veetsime saarel 4, sest olemine oli seal tõesti mõnus ja ei olnud põhjust kuhugi liikuda. Ööbisime vahvas puidust bungalow’s (kämpingulaadne puitmajake), kust mereni tuli kõndida napid paarkümmend meetrit ja kus serveeriti reisi parimaid hommikusööke. 

Rannad olid Gili T-l tõesti ilusaimad, mida näinud oleme (võib-olla Miami välja arvatud) ja vesi uskumatult soe (ca 28 kraadi), mistõttu veetsime suure osa ajast just vees. Et suplemisele pisut põnevust lisada, veetsime ühe päeva snorgeldades. Lisaks värvilistele kaladele on Gili saartel võimalik õigel ajal õiges kohas olles ujuda koos kilpkonnadega. Ja just seda me tegimegi.

Proovisime ära ka populaarsust koguva ajaviite nimega paddleboard, mis seisneb surfilaua-taolise asjanduse peal püstises asendis aerutamises. Kui hirmus hakkab ja tasakaal ära kaob, siis saab ka põlvili või istuli edasi aerutada. Või siis Andrese kombel vette kukkuda.

Vahelduseks rannategevustele jalutasime tiiru ümber saare. Lisaks kaunitele randadele on Gili saared erilised selle poolest, et seal ei sõida ringi ühtki mootorsõidukit. Kes jalutada ei viitsi, saab rentida jalgratta või kasutada hobukaariku taksot. Saarele tegime jalgsi ringi peale umbes 2,5 tunniga, nägime veel kauneid randu, loomi ja rõõmsaid kohalikke.

Lisaks rohketele restoranidele ja mõnusatele reggae-muusikat mängivatele baaridele koguneb rahvas õhtuti “ööturule”, kust saab väga soodsalt osta kohalikke hõrgutisi. Eriti populaarne oli üks buffee-laadne söögiputka, kus järjekord konstantselt mitukümmend inimest. Teada värk - kui järjekord on pikk, siis järelikult antakse midagi väga hea. Ei pidanud pettuma ja läksime ka järgmisel õhtul tagasi.

Reisi jooksul proovisime ära enamik populaarseid ja kohustuslikke Indoneesia toite: nasi goreng (praetud riis), mie goreng (praetud nuudlid), ibu oka (imev siga), pruuni riisi puding kookospiimaga, palmisuhkru pannkoogid ning kõikvõimalikud banaanist valmistatud maiustused. Banaanipannkook on kõige tüüpilisem hommikusöök, mida iga hotell pakub. Lisaks friteeritud banaanid, küpsetatud banaanid, banaani kevadrullid jne. Kookos on teine väga populaarne koostisaine, mida nii soolaste kui magusate roogade juurde lisatakse. Saime isegi noore kookospähkli seest kõrrega juua.

Söögiisu võisid rikkuda ainult igal pool ringi siblivad gekod, kes punnis silmadega suutäisi lugesid. Parandan, Andresel oli alati hea meel gekosid näha, olgu siis voodis või vetsus.

Kuna tahtsime veel vähemalt ühe Gili saare üle vaadata, siis suundusimegi paariks päevaks saarele nimega Gili Air. Saar on vaid pisut väiksem kui eelmine, aga oluliselt vähem arenenud ja arendatud. Söögikohti, poekesi ja turiste on oluliselt vähem ja olemine on rahulikum. Tegime ka sellele saarele paari tunniga ringi peale, nägime suuri ämblikke ja palju tühjasid põlde, kuhu kunagi kindlasti luksusvillad kerkivad. 

Snorgeldasime ka sellel saarel. Kilpkonnasid ei näinud, aga see-eest on korallrahu ligipääsetav otse rannast ning ilusaid värvilisi kalu nägime oluliselt rohkem kui eelmisel saarel.

Ainus miinus Gili saarte juures on nende usk. Erinevalt Balist ja sarnaselt ülejäänud Indoneesiaga valitseb Gilidel islami usk. See ei häiriks sugugi, kui nad meil ainult magada laseks. Aga ei, hommikul kell 5 hakkab mošees mingi härra kõlaritesse “laulma” ja sellisel väikesel saarel ei ole kohta, kuhu sa seda üürgamist ei kuuleks. Kui mingi ime läbi palvetamine sind üles ei ärata, siis teevad seda kirevad kuked.

Et liialt ruttamiseks ei läheks, jätsime seekord kolmandal, kõige pisemal, Gili saarel käimata. Vähemalt on siis põhjust tagasi tulla.

Peale nädalat Gili saartel suundusime tagasi Bali saarele Ubudi, et külastada üht väga populaarset söögikohta, kuhu meil seni ei olnud õnnestunud õhtusöögiks lauda saada. Söögikohta peab üks keskealine prantsuse daam, kes iga päev ise restoranis kohal ja kõikide külalistega juttu puhub. Saime näiteks teada, et meie presidendiproua olla kuu aega varem seal söömas käinud ja peale seda on eestlasi seal peaaegu iga päev näha. Prantslane meie presidendiprouat muidugi ise ära ei tundnud, aga samal ajal einestamas olnud eestlased juhtisid ta tähelepanud saalis viibivale kuulsusele.

Too restoran on oma kõrget hinnangut igati väärt ja sõime seal oma reisi parima õhtusöögi.

Melting Wok Warung

Rahvuskaaslasi kuulsime/nägime Balil üllatavalt palju. Ühel juhul sattusime pisikesse poodi, kus lisaks meile viibis veel 4 eestlast ja 1 kohalik müüja. Eriti palju aga oli kuulda vene keelt, sest tegemist on venelaste seas üsna populaarse sihtkohaga. Kaupmehed püüdsid meidki korduvalt privet’iga teretada.

Järgmisel hommikul võtsime ette viimase jalutuskäigu kaunite riisipõldude vahel.

Viimase õhtu Bali saarel veetsime Uluwatu templi juures, kus saime korraga jälgida imeilusat päikeseloojangut ning kaljuserval asuva templi taustal peetud traditsioonilist tantsuetendust Kecak Trance and Fire Dance. Austuse märgiks peavad kõik templi territooriumile sisenejad (kellel pikki pükse pole) kandma sarongi, mis on sisuliselt värviline rätik, mis ümber keskkoha seotakse.

Jäime reisiga väga rahule. Oli täpselt see, mida kahe tööperioodi vahel vaja oli. Eriti mõnus oli esimest korda puhata selliselt, et ei pidanud hetkeksi mõtlema poolelijäänud tööülesannetele või puhkuselt naastes ootavale vastamata kirjade hunnikule. Sel moel ei ole isegi puhkuselt naasmine kurb sündmus.
Järgmisel korral Indoneesiasse sattudes vaataks üle Bali ida- ja läänekalda, roniks vulkaani otsa, vaataks üle kolmanda Gili saare ja kõik ülejäänud põnevad Indoneesia saared.

Perthis tegime Säde juures veel mõned burgerid ja veinid ning alustasime pikka teekonda idakaldale. Oleme nüüdseks juba poolel teel, aga sellest juba järgmine kord.

Hüvasti, Busselton!

Möödunud on järjekordne päikeseline kuu Busseltonis, kus pilvi näeb taevas üliharva ning vihma on meie siin viibitud aja jooksul sadanud vaid 1,5 korda.

Viimane kuu on möödunud töötegemise tähe all, kahe farmi vahet joostes. Suure ülemuse farmis töötame siis, kui uus avokaadopuude laadung saabub ning kui kõik puud istutatud, saame minna tagasi teise farmi ja teha seal töid, mis parasjagu vajalikud. Enne teist puulaadungit esitas suur ülemus erisoovi, et Merlin ja Andres kindlasti tema juurde tagasi saadetaks, nii et oleme mõlemas farmis päris heas kirjas ja nõutud tööjõud. Vahelduseks uue avokaadofarmi istutamisele saime vahepeal teises farmis suurte puude vahele uusi puid istutada. Töötasime ainult kahekesi ja etteantud soovitusliku kiiruse 10 puud/tunnis ületasime umbes kahekordselt. Mõnus rahulik töö ja päike ei paistnud kogu aeg lagipähe.

Kuna oleme korduvalt rõhutanud, et me alla 8 tunniseid tööpäevi teha ei taha, siis lastakse meil tihtipeale jääda tööle kauemaks, isegi kui teised kuuma ilma tõttu varakult koju saadetakse. Üks põnevatest lisatöödest oli näiteks uue avokaadopõllu ümbert arbuusilaadse umbrohu rohimine. Kimasime ATV-le sarnaneva masinaga ridade vahel ja kiskusime silmajäänud umbrohtu välja.

Olles nüüdseks ligi 3 kuud avokaadofarmis tööd rabanud, naudime esmaspäeval selles farmis viimast tööpäeva. Ülemused küll on kogu aeg teadnud, et me veebruari lõpus jalga tahame lasta, aga sellegipoolest ei ole nad meie lahkumisest eriti vaimustuses, sest viimased 1500 puud on lähinädalatel saabumas ning neil on meiesuguseid istutamistšempione tarvis.

Kokkuvõttes jäime farmiga väga rahule: palka maksti hästi, ülemused ja enamik töötajaid olid toredad, saime end proovile panna erinevate tööülesannete täitmisel ja peale lugematute avokaadode korjamist, istutamist, rohimist, kastmist, hooldamist ja söömist oleme nüüd avokaadoeksperdid. Negatiivse poole pealt võib välja tuua vaid prantslaste üledoosi, sest neid on siin farmis (ja üleüldse Austraalias) meie maitse jaoks liiga palju ning 90% neist on uimased, kitsid ja ei räägi inglise keelt. 

Ükski madu ega ämblik meie vastu huvi ei tundnud, küll aga jäi kahepeale “vigastuste” skooriks 5 herilase rünnakut (millest täpseim tabas Andrest silma alla, tulemuseks paistes silm), 1 väike käehaav ja mõned kanged liigesed ja lihased.

Farmipäevi kogunes avokaadofarmis juurde 55, mis teeb kogutulemuseks 84.

Andrese töösärk pidas vastu eelviimase tööpäevani, misjärel tuli see ribadeks rebida, sest auke oli juba rohkem kui riiet ennast. Lisaks oli järelejäänud riie nii hõredaks kulunud, et päike põletas juba läbi pluusi. 

Busseltonis toimub suvisel perioodil igasugu põnevaid üritusi ning ühel nädalavahetusel pakkusid meile meelelahutust 1700 hullu, kes ujusid meres 3,6km ringi ümber Busselton Jetty kai. Ujujaid leidus igas vanuses, varasest noorusest kõrge eani, võitjaks krooniti aga seekord keskealine jaapanlane.

Naturaalmajandus toimib meil ka täie hooga. Mõningate avokaadode vastu võib vahetada näiteks kotitäie mahlaseid veiniviinamarju.

Nüüd, kus kiire pilk minevikule on visatud, siis vaatame hetkeks ka tulevikku. Esialgne plaan oli meil avokaadofarmis vähemalt nädal kauem töötada, et farmipäevad täis saaks, aga plaanid lõi sassi üks parem tööpakkumine. Nimelt saatsime CV-d laiali kõikvõimalikesse cotton gin-desse (asutustesse, mis maakeeli tegelevad puuvilla töötlemisega). Tegemist on seljakotirändurite seas küllaltki ihaldatud töökohaga, sest töö on lihtne ja mõnekuulise hooaja jooksul saab tänu pikkadele tööpäevadele koguda küllaltki suure hulga raha. Sel nädalal saime lõpuks ühest sellisest cotton gin-st jaatava vastuse ning tööle asume aprilli algusest. Töökoht asub idakaldal, kuhu plaanime taaskord autoga pika teekonna ette võtta.

Kuna ka see töö läheb farmipäevade arvestusse, siis ei olnud põhjust avokaadofarmis pikemalt töötada ning olgem ausad, hing ihkas juba tükk aega teele asuda ning midagi uut ja huvitavat teha ja näha.

Et mitte ühelt töölt kohe teisele rutata, otsustasime end vahepeal lõdvaks lasta ning väljateenitud puhkuse võtta. Mõeldud, tehtud, ostsime hea hinnaga lennupiletid ja teisipäeval lendame paariks nädalaks austraallaste seas populaarsele Indoneesia saarele, mil nimeks Bali.

Hüvasti, Busso (nagu kohalikud Busseltoni hellitavalt kutsuvad)!

Happy Australia Day, mate!

Kolm nädalat on taaskord märkamatult möödunud ja on aeg väikeseks vahekokkuvõtteks.

Tööl on viimastel nädalatel puhunud uued tuuled. Kui tavapärane avokaadode korjamine läbi sai, saadeti enamik rändureid minema ning järelejäänud seltskonnaga saime ülesandeks kõrgete redelite abil korjata avokaadosid väga märjalt alalt, kuhu masinad ei pääse. Töö oli üsna mõttetu, sumpasime põlvini mudas ning jäime traktoriga keskmiselt kolm korda päevas kinni. Enamik aega möödus pause pidades ja oodates, et keegi meid mudast välja tõmbaks. Päevas tegime 8-st tunnist tööd umbes 3 ja korjasime vaid mõne kastitäie vilju, aga ühe kasti avokaadode eest makstakse farmile ca 3000 dollarit, nii et kõik võitsid - meie saime tööd teha ja farm sai mõned tuhanded päevas kõrvale panna. Õnneks jagus mudast tööd vaid nädalaks, peale seda sai Andres pisut oksi korjata ning mina rohida ja masinaid pesta. 

Jälle mudas kinni

Ühel hommikul tööle sõites leidsime eest kaks Austraalia lihaveist, kes olid end teele sättinud nagu pühad lehmad Indias. Kuna siin neil nii püha staatust pole, siis tegime pilti ja peletasime veised signaaliga eemale, et tööle mitte hiljaks jääda. 

Peale korjamishooaja lõppu korraldas tööandja grillpeo, mis tõi endaga kaasa kaks vaba päeva (üks peo pidamiseks ja teine taastumiseks). Pakuti liha ja õlut, mängiti pilli ja lauldi - oli vahva! Mõni päev hiljem tähistasime juhataja sünnipäeva õlle, ahjuküpse heeringa ja farmi veehoidlast püütud väikeste vähkidega.

Viimase nädala oleme töötanud hoopis teises farmis. Farmi omanik on sama, aga valdused asuvad teineteisest ca 10 km kaugusel. Meie jaoks see otseselt miskit ei muutnud, kuna kodunt on mõlema farmini enam-vähem sama pikk maa sõita. Kokku saab nendest kahest valdusest üsna pea Austraalia suurim avokaadofarm (hetkel suuruselt teine). Meie ülesanne on veebruari lõpuks istutada 19 000 avokaadopuud. Puud saabuvad iga kahe nädala tagant, misjärel eemaldame neilt lehti, värvime, kastame, pritsime ja putitame neid igal võimalikul moel. Ja siis istutame maha. Selle töö puhul ei ole varju pakkuvaid avokaadopuid ning töötame lageda taeva all. Ilmataat ei ole ka eriti vastutulelik olnud ning temperatuur jääb keskmiselt 30-35 kraadi vahele. Alustame päeva võimalikult vara, et pisutki jahedamas töötada saaks, aga päeva jooksul läheb ikka kohutavalt palavaks. Uues farmis manageerib suur ülemus isiklikult ning hirmujuttudest hoolimata saame temaga päris hästi läbi. Järjekordne inimene, kellele meeldib mind võluriks kutsuda.

Ühe vahva nädalavahetuse veetsime Cisse ja kamraadidega Yallingupi rannas ja Canal Rocks-i nimelises kohas, kus kivid moodustavad vingeid formatsioone.

Vaba aega on aidanud sisustada ka meie kodulinnas toimuv Busselton Festival, mille raames on jaanuarikuu jooksul toimunud igasugu põnevaid üritusi. Ühel vabal päeval võtsime osa näiteks üritusest, kus õpetati kala püüdma. Lisaks meile oli kohale tulnud umbes 30 last, kes kõik juba oskasid kala püüda. Jagati juhtnööre, tasuta sööta ja erinevat nänni ning boonusena püüdis Andres mitu pisikest heeringat ka kinni. Kuna me ei olnud selliseks õnnelikuks sündumseks valmis ja ei võtnud kaasa ämbrit, jääd ja muud vajaminevat, siis lasime kalakesed vette tagasi. Nüüd me vähemalt teame, et autoga kaasa saadud õng, mis näeb välja rohkem nagu mänguasi, kõlbab tegelikult kalapüüdmiseks ka.

Paljud festivali üritused leidsid aset eelmisel laupäeval. Päeval viidi rannas läbi erinevaid demonstratsioone: näidati, kuidas helikopteriga uppujaid päästetakse ja metsatulekahjusi kustutatakse, korraldati erinevaid mänge, laatasid jne. Õhtul toimus tasuta kontsert kaasahaarava live-bändiga, kus muuhulgas sattusime mängima väga põnevat “rahamängu”, kus tuli masinasse toppida 20-sendiseid münte, kuni neid üle ääre sulle tagasi kätte hakkas kukkuma. Maast leitud mündiga oli meil kohe palju õnne ning saime vastu 12 samasugust münti. Nagu irratsionaalsetel inimestel kombeks, mängisime niikaua, kuni kõik mündid otsas ja kõndisime sama tühjade taskutega minema.

Õhtu lõpetuseks toimus vinge ilutulestik.

Sel nädalavahetusel sõitsime Perthis asuvasse lõbustus- ja veeparki Adventure World. Oleme käinud ka vingemates parkides, aga päeva sisustamiseks oli sellegipoolest väga tore variant.

Jalutasime ka öises Kings Park-is, kust avaneb vinge vaade Perthi kesklinnale. Õues oli 25 kraadi ning inimesed pidasid pimedas pargis piknikku. Öö veetsime traditsiooniliselt armsas South-Perthi pargis, kust keegi meid keset ööd ära ei tulnud ajama.

Kings Park

Täna, 26. jaanuaril, tähistame Austraalia päeva. 226 aastat tagasi maabus Austraalias esimene Briti laevastik ning nüüd on tegemist riigipühaga. Kuna püha sattus seekord pühapäevale, siis on ka esmaspäev vaba päev, sest austraallastel ei ole kombeks ühtegi püha raisku lasta ning tööle ei pea minema pühale järgneval (või eelneval) tööpäeval.

Taaskord põhjust miskit head küpsetada.

Päikeselised pühad

Viimased nädalad on möödunud suuresti töötegemise tähe all. Et te ikka mõistaks, kui kõvasti me tööd rabame, siis tõestuseks mu ribadeks töötatud püksid. Loomulikult kärisesid püksid tööpäeva algul, et ma saaksin terve päeva oma ventileeritud pükse korjamiskotiga varjata.

Tuleb tunnistada, et avokaadode korjamine on muutunud täitsa armsaks. Enam ei tundu töö raske ja vabadel päevadel on meel kurb, et tööle ei saa minna. Või siis on töö meeldivamaks muutunud hoopis suurema palga tõttu…

Eelmises postituses kurtsime uimaste tiimikaaslaste üle, kelle tõttu on raske teenida tunnihindest kõrgemat palka. Meie tiimi koosseis jäi küll samaks, aga saime uue tiimijuhi ja probleem lahenes meile veelgi soodsamal moel. Nimelt pakkus ülemus välja, et võime ühe uimase itaallase palgalehte täites tiimist “välja arvata” ja 5 inimese poolt korjatud avokaadokastid 4 inimese vahel ära jagada. Ma ei kujuta ette, mis huvi on farmil sellist uimakotti tööl hoida ja meile tema tõttu kõrgemat palka maksta, aga meie oleme igatahes rahul ja teenime 20 dollari asemel 24-34 dollarit tunnis, olenevalt päeva jooksul korjatud kogusest.

Naudime oma head elu veel viimast nädalat, sest siis saavad puud avokaadodest tühjaks ja hooaeg läbi. Mis edasi saab, veel ei tea. Ülemusele me meeldime ja ta arvas, et leiaks meile ka peale korjamist 3-4 nädalaks miskit tööd, aga eks paistab, mida ja millistel tingimustel pakkuda on.

Ka ilmad on viimastel nädalatel töötegemiseks igati sobilikud olnud, 40 kraadini küündivaid päevi on olnud vähe ning enamasti jääb temperatuur 25-28 kanti ning päike hakkab läbi pilvekihi kõrvetama alles lõuna paiku.

Pühade ajal on austraallastel kaks vaba päeva: Christmas Day (25.12) ja Boxing Day (26.12), esimene veedetakse tavaliselt perega ja teine sõpradega. Sel aastal sattusid vabad päevad kolmapäeva ja neljapäeva peale ning meile tähendas see lausa viit vaba päeva, kolmapäevast pühapäevani. 24. detsembril peale tööpäeva kostitas tööandja meid pühade puhul mõne külma õllega (ja minu tellimusel ka siidriga). Nagu igal aastal, veetsime me jõulud põhiliselt süües. Et pisutki traditsioone hoida, hankisime Perthist verivorsti, mulgikapsast ja piparkoogitaigent. Verivorste teevad siin Poola ja Saksa lihunikud ning enamasti ilma tangudeta, mis tõttu on tegemist rohkem verikäki-laadse tootega, aga parema variandi puudumisel maitsesid need hiigelvorstid täitsa hästi. Kui olime megaportsjonid jõulutoitu nahka pistnud ning õue jalutama (ja magustoidule ruumi tegema) läksime, siis saime aru küll, miks kohalikud raske kuuma prae asemel pühadeks mereande ja salatit eelistavad. Tõesti oli kuum ja raske olla.

Süüa meile üleüldse väga meeldib. Me sööme palju ja hästi, sest meil on kuhjaga vaba aega ja korralik kõikide võimalustega köök.

Jõuluprae järgsel jalutuskäigul leidsime põllult väiksed rohelised viljad ja ei suutnud otsustada, kas tegu võiks olla kõrvitsate või arbuusidega. Lahtilõikamine ei toonud erilist selgust, aga leppisime kokku, et meil kasvavad põllul arbuusid. Loodetavasti ei ole Cisse kingituseks saadud "miniarbuuse" nahka pistnud, sest hilisema põhjaliku uurimistöö käigus selgus, et tegu on hoopis Aafrikas leviva umbrohuga Citron Melon, mille eestikeelset vastet me ei leidnudki. Ühtlasi on tegu arbuusi sugukonda kuuluva viljaga, mida kõlbab näiteks marineerida.

26.detsembril käisime Margaret Riveri kandis külas Cissel ja kamraadidel, viisime neile kotitäie avokaadosid, sõime heeringat ja vaatasime üle nende uue kodu karavanipargis. Sõbrad reklaamisid kala meile kui Hollandi heeringat, aga poes toodet lähemalt uurides selgus, et tegu on ehtsa Eesti toodanguga. Tõeline äratundmisrõõm oli kohalikus supermarketis "Produced in Estonia" loosungit näha!

Ülejäänud vabadel päevadel magasime kaua, sõime palju, vedelesime rannas, lugesime raamatuid, käisime vibu laskmas, nautisime kinoelamusi ja tutvusime piirkonna loodusega.

Terava silmaga inimesed leiavad pildilt lendava noole

Sugarloaf Rock

Meelup beach

Ka uue aasta võtsime sel korral vastu tavapärasest erinevalt. Nimelt magasime me aastavahetuse lihtsalt maha. Peale täispikka tööpäeva sõime kõhu head-paremat täis, jõime pudeli šampust ja läksime kell 23:30 magama. Küll aga ei jäänud me millestki ilma, sest ilutulestiku nägemiseks tuleb Austraalias sõita mõnda suurlinna. Meie 31 000 elanikuga väikelinn ilutulestikku ei korraldanud ning tavainimene siin riigis rakette osta ei saa ja lasta ei tohi. Lisaks suurele tuleohule on austraallased arvamusel, et lõhkeainete käsitlemine ei ole turvaline.

Lohutame end sellega, et ka meie majaomanikud läksid kell 10 magama ja austraallaste jaoks ei tundu olevat tegemist liiga tähtsa sündmusega. Vähemalt väikelinnades, kus ilutulestikku nagunii näha ei saa.

Lõpetuseks tuleb juttu nimedest. Minul on Austraalias reisimiseks üsna hea nimi, sest iga kord kui end tutvustama pean, lähevad näod särama: "Ei või olla. Nagu võlur Merlin? Vot see on kihvt nimi!". Hoolimata sellest, et võlur Merlin oli meesterahvas... Andrese nimega on hoopis teised lood. Nimelt kõlab see inglise keeles hääldatuna nagu "undress" ehk eesti keeles "lahti riietuma". Iga kord, kui keegi Andrest hüüab, satun ma segadusse, sest ei tea, kellel lahti kästakse riietuda. Nagu paljud asiaadid, on ka Andres nüüdseks võtnud endale inglisepärase nime, langevarjuritele juba tuttava hüüdnime Wilson. See tekitab inimestes äratundmisrõõmu filmist "Cast Away".

Kõigile blogijälgijatele soovime rõõmu ja kordaminekuid 2014. aastasse!