Puhkus peale puhkust

Päev peale Balilt naasmist alustasime taas pikka teekonda ühest Austraalia otsast teise. Osa vaatamisväärsusi olime juba eelmisel korral ära näinud, aga üht-teist oli siiski teepeal vaadata.

Esimese peatuse tegime kuulsa kiviformatsiooni juures. Suur kivimürakas meenutab suurt lainet, mistõttu on ta tuntud Wave Rock nime all.

Mount Gambieri linnakeses uudistasime üht kummalist meteoriidikraatri järve (Blue Lake), mis novembrist märtsinini on ilus erksinine, aga ülejäänud aastast tuima halli tooni.

Adelaide-i ja Melbourne-i vahel kulgeb mööda rannikut üks Austraalia kuulsamaid teelõike - 200km pikkune Great Ocean Road. Seal saab uudistada igasugu kihvte lubjakivimoodustisi ja vingeid laineid. Teelõigu esimesel poolel tegime iga paari kilomeetri tagant peatusi, et igale vaateplatvormile pilk peale visata. Teine pool teest kulges mägedes ja seal peale pisikeste külade suurt midagi vaadata ei olnud.

London Bridge

The Arch

Twelve Apostles

Vahetult enne Melbourne-i jäi teele teine suurlinn Geelong. Mõnus mereäärne linnake, palju rohelust, välibasseinid. Rannaribal seisab üle 100 eri poosides kujukest ehk bollardit.

Käisime ära ka eelmisel korral nägemata jäänud Melbournes. Jättis väga mõnusa atmosfääriga linna mulje. Uudistasime muuhulgas graffitiga kaunistatud Hosier Lane tänavat, sõime ülimaitsvaid burgereid, jalutasime hiinalinnas ja nautisime ilusat päikesepaistelist ilma. Tegemist oli nimelt esimese adekvaatse ilmaga peale Balilt saabumist. Teekond Melbourne-ni oli pidevalt külm ja pilves ja kole.

Järgmise päeva veetsime Goulburni lennuväljal. Sealse langevarjuklubi muudab unikaalseks hiljuti soetatud Embraer hüppelennuk. Tegime uhkest lennukist ühe hüppe ja saime linnukese kirja.

Edasi viis tee Austraalia pealinna. Igaks juhuks mainin, et selleks on Canberra, mitte Sydney. Lühidalt on Canberra lugu selline, et Sydney ja Melbourne tahtsid mõlemad saada pealinna staatust ja kuna konsensusele ei jõutud, siis otsustati ehitada pealinn kahe suurlinna vahele. Austraalia põhiseaduseski on kirjas, et pealinn peab Sydneyst asuma vähemalt 160,9 km (100 miili) kaugusel, et tekiks kaks eraldi linna, mitte üks megalinn. Pealinn ehitati sisemaale, sest jahedamas kliimas pidi mõttetegevus ladusamalt edenema. Täna asuvad Canberras valitsus, parlament ja teised tähtsad riiklikud institutsioonid.

Me külastasime sõjamemooriali ja käisime ekskursioonil tohutult suures parlamendihoones, kus nädala sees on võimalik jälgida ka istungeid.

Parlamendihoone

War Memorial

War Memorial

Järgnevaks päevaks olime planeerinud reisi Sydney lähistel asuvasse Blue Mountains rahvusparki, aga ilm vedas taaskord alt ja vihmaga minna ei olnud mõtet. Selle asemel veetsime terve päeva autot putitades. Vahetasime õhufiltri ja veel ühe tähtsa detaili, millele nime ei oska anda, ostsime uued esirehvid, saime tasuta 1,5 tunnise ülevaatuse ja paisupaagi korgi.

Auto nagu uus, võtsime suuna Sydney poole. 

Sydneys saime kokku Ülle ja Theoga, kes võtsid meid vastu uhkes hotellis, mille magamistoast avanes vaade kuulsale ooperimajale. Igal hommikul ja õhtul kontrollisime, kas ooperimaja ikka on alles. Õnneks oli. Hotelli basseinist ja jõusaalist avanes vaade nii ooperimajale kui Harbour Bridge-le. Esimest korda 7 kuu jooksul saime sauna. Oi, kui mõnus!

Esimesel õhtul käisime söömas Saksa pubis, kus mängiti live muusikat ning käis korralik trall ja õllejoomine. Esimest korda 7 kuu jooksul sõime musta leiba. Sooja, ülimaitsvat, küüslauguvõidega rukkileiba. Jumalik.

Üht lõunasööki käisime nautimas linna kõrgeimas hoones, mille restoranikorrus pöörles ja võimaldas seetõttu näha 360 kraadist vaadet Sydneyle.

Nautisime veel õhtusööki suurel laeval, mis õhtupimeduses Sydney jõel kruiisis.

Sydneys viibimist varjutas vaid ilm. Ühtki tõeliselt ilusat päeva ei olnud, enamasti oli pilves ning sadas. Niipea kui Sydneyst välja sõitsime, hakkas päike paistma.

Saabusime uude kodulinna Narrabrisse mõned päevad enne arstlikku kontrolli, et tegeleda kodu otsingutega. Kuna ees oli terve pikk nädalavahetus, siis tegime mõned väljasõidud ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde. Käisime suuri uhkeid antenne vaatamas ja kimasime ringi Mt Kaputari rahvuspargis. Park on üliilus ja mägine, paljude vaateplatvormide ja matkaradadega. Matkama seekord ei hakanud, aga ilusad pilditegemiskohad käisime läbi ning julgete kängurudega sõime lõunat ka. Vabadel päevadel sooviksime kindlasti rahvusparki tagasi minna.

Narrabri ümbrus oli saabudes väga märg ning kohalikelt kuulsime, et tavaliselt neil peaaegu kunagi vihma ei saja, aga viimase nädala jooksul sadas meeletu hulk sademeid maha. See aga mõjutab pisut meie töö algusaega.

Rendimaja või -korteri leidmine siinkandis lihtne ega odav ei ole. Lõpuks valisime paari variandi seast välja ühe uue modernse korteri linna peatänaval. Rendime kolmetoalist korterit 5 peale, elame koos teise paari ja ühe üksiku noormehega. Kõik on eestlased ja siiani klapib kooselu väga kenasti. Korteris on olemas kõik eluks vajalik mööbel, söögiriistad ja voodilinadki.

Kodu olemas, asusime püsiühendusega internetti taga ajama. See aga osutus oodatust oluliselt keerulisemaks. Ainus väikelinnas leviv operaator andis meile igasugu eksitavat informatsiooni ja ka lepingu sölmimine läks üle kivide ja kändude. Tänaseks ei ole meil endiselt internetti, sest tehnik, kes meie juurde üldse tulema ei pidanud, tuli meie juurde ja loomulikult olime me tööl ning uut aega pakuti alles järgmiseks nädalaks. Tuleb välja, et interneti sisselülitamine on väga keeruline ja aeganõudev protsess.

Andres on kurb, et netti pole

Kuna väikelinnas hakkas kiirelt igav, siis panime end kohe kirja jõusaali, kus seni väga usinalt käinud oleme. Eks paistab, kas 12 tunniste vahetuste kõrvalt ka aega ja viitsimist on.

Tööl läbiviidud arstlikus kontrollis veenduti, et me ei ole narkomaanid ega parasjagu joobes, testitit nägemist, kuulmist ja tasakaalu, möödeti pikkust, kaalu ja vererõhku. Tudnub, et kõik näitajad olid normis, sest oleme nüüdsest täisväärtuslikud cotton gini töötajad. Põhitööga hakkame pihta alles järgmisel nädalal, aga seni on meile leitud igasugu muid sotsiaaltöid. Mina olen saanud värvida ja koristada, Andres on tegelenud aianduse ja irrigatsiooniga. Ülemus on väga mõistlik mees, kes saab aru, et meil kaasnevad Narrabris viibimisega kulud ning seetõttu leiab ta seljakotiränduritele suvalisi töid kuniks puuvilla tulema hakkab.

Eestlased on ginis väga hinnas, sel aastal on meid seal kokku suisa 14. Ja juba praegu on selge, et eestlane on võrreldes teistega ikka väga töökas rahvas. Aga tööst lähemalt juba järgmisel korral.