Eesti esindus Austraalia rekordis

Oleme juba kaks nädalat reisilt tagasi ja nüüd tuleb lõpuks väike kokkuvõte ka. 

Maanudsime Los Angelese lennuväljal, rentisime auto ja võtsime suuna 1,5 tunnise sõidu kaugusel asuva Perris Valley poole. Käisime lennuväljal, ajasime paberimajanduse korda ning seadsime end sisse majakeses, millest sai ürituse ajaks meie uus kodu. Rentisime endale privaatse pisikese maja kellegi sisehoovis. Oli odavam, mugavam ja privaatsem kui hotell ning lennuväljast piisavalt eemal, et inimestest ja möllust vähemalt õhtul natuke puhata saaks. Maja asus mäe otsas väga kihvtis eramajade rajoonis.

Ürituse algul ehmatasime kolmanda eestlase Priidu poolsurnuks, kui ta meid lennuväljal omavahel eesti keelt rääkimas kuulis. Me olime salaluuret teinud ja olime kursis, et selline mees Austraalias elab ja rekordiüritusele tuleb, aga tema ei teadnud meie olemasolust midagi ning emakeele kuulmine oli talle suureks üllatuseks. Ürituse jooksul sai palju lobisetud ja Priit kodumaal toimuvaga kurssi viidud.

Eesti esindus

Kohe peale ürituse algust hakkas ilm meid alt vedama ning muutus külmaks ja pilviseks. Süüdistati El Niño nimelist ilmastikunähtust, mis tavapärase 35 kraadise ilma asemel meid 15 kraadi ja pilvise taevaga kiusas. Kokku kaotasime ilma tõttu neli järjestikust hüppepäeva. Iga päev olime lennuväljal kohal, lootuses, et ilm paraneb, aga läksime õhtul sama targalt koju tagasi. Teoreetilised loengud, videod ja huvitavad mängud hoidsid inimesi tegevuses, aga frustratsioon kasvas iga päevaga ning rekordi saavutamine tundus aina ebatõenäolisem, kuna vajalikud treeninghüpped jäid tegemata.

Halva ilma meelelahutus

Ühel vabal päeval veetsime kvaliteetaega kohalikus tuuletunnelis Eesti tiimi ja Dan BC-ga 4-way kujundeid harjutades. Tunnel tõi naeratuse näole nagu alati.

Tuuletunnel ja päikeseloojang Perrises

Kui ilm lõpuks selgines, hüppasime hommikust õhtuni ning ohverdasime ka ette nähtud puhkepäeva. Treeninghüppeid tegime küll ettenähtust vähem, kuid oli näha arengut ja rekord ei tundunudki enam nii võimatu.

Kui treeninghüpetel muutusid grupid ja kujundid järk-järgult suuremaks, siis ürituse viimased päevad olid planeeritud rekordikatseteks, kus kõik grupid lõpuks kokku liideti ja suurt kujundit teha üritati. Päris mitmed inimesed eemaldati juba enne rekordikatseid ning terve hulk inimesi peale iga rekordikatset. Kuna aega oli vähe, siis jäid võimalusest ilma kõik, kes vähegi eksisid ja oma ülesandega hakkama ei saanud. Alustasime rekordikatseid ligi 130 inimesega ja paari päeva jooksul vähenes see number 119-le.

Kuna rekordikatsed toimusid 5-6 kilomeetri kõrguselt, siis kasutasime hüpoksia vältimiseks lisahapnikku, mida igaüks nina/suu kaudu isiklikust voolikust tarbis.

Ürituse viimane päev oli emotsionaalselt väga pingeline, sest olime mitmel hüppel rekordile väga lähedal (üks inimene puudu) ja iga ebaõnnestunud hüppega pinge aina kasvas. Enne ürituse viimast katset saime kuiva trenni asemel motivatsioonikõne peatreenerilt ning hüppele saadeti meid suurte ergutuste saatel. Rekordist välja jäänud hüppajad ja kaasa tulnud pereliikmed soovisid kõigile edu ja saatsid meid Austraalia lippude lehvides lennukitesse. Kõik teadsid, et igaüks meist peab sellel hüppel endast parima andma, muidu lähme koju rekordita. 

Grupikalli

Viimasele katsele minek

Kuigi ükski kujundis olev inimene ei saa kuidagi näha ja teada, kas kõik on omal kohal ja hoiavad õigest kohast kinni, siis huvitaval kombel oli õhus koheselt tunda, et me saime kujundi kokku. Mina ja Andres olime mõlemad kujundi välimises ringis ja ühed viimastest inimestest, kes kujundile lähenesid. Kujundi all ja kõrval ei olnud peale kaamerameeste ühtegi üleliigset inimest paista ja sel hetkel oli küll tunne, et seekord vist tegime ära! Kujundist eemale träkkides oli kõigil nägu naerul, varju all kostis igast suunast hõiskamist ning maha jõudes kallistati, hüpati ja valati nii mõnigi õnnepisar. 

Kõige tipuks tegid 7 lennukit, millest hüppasime, madala ülelennu kui me parasjagu varjudega maandunud olime.

Peale rekordit valitsenud ühtekuuluvus-, õnne- ja kergendustunnet on keeruline sõnadesse panna. Ametlikult kinnitati rekord Austraalia kohtunike poolt tund aega hiljem. Ära joodi nii mõnigi kast õlut.

USA-s tehtud 35 hüpet jäid Andrese kinnaste jaoks viimasteks ja nad leidsid endale lõpuks koha prügikastis mitmete väsinud jalatsipaaride kõrval.

Peale rekordiüritust oli meil veel paar puhkepäeva planeeritud. Rentisime toa Malibus, jalutasime Santa Monica mägedes, sõime ülimaitsvaid ribisid ja sõitsime Venice Beach-il esimest korda tandemrattaga.

Santa Monica mountains

Kui Ameerikasse lennates olid positiivseks üllatuseks passikontrolli iseteeninduskioskid, siis läbi Uus-Meremaa tagasi lennates ootas meid ees hoopis teistsugune üllatus. Aucklandi lennujaamas aega parajaks tehes kuulsin järsku valjuhääldis oma nime ja käsku kiirelt infolauda minna. Infolauas küsiti imestunult, kas mul on pagasis langevari ja taheti näha erinevaid dokumente ja sertifikaate. Pidin tunnistama, et mul on neid pagasis suisa kaks ja peale erinevate paberite väljaotsimist tõsteti meie kohvrid õnneks siiski lennuki peale. Maandudes oli selge, et tuhnitud oli Andrese kohvris, sest selle lukk oli katki saetud. Lukk muide oli dekoratiivne ja kohver käis teistest lukkudest lahti. Küll on tore langevarjuga reisida. Neile, kes ei tea, siis röntgenis võib langevarju puhul silma jääda avamisautomaat, mis üliväikeses koguses lõhkeainet sisaldab.

Kokkuvõttes jäime USA reisiga ülirahule: saime hüpata maailma absoluutsete tipptreeneritega, õppisime tohutult palju, taaskohtusime mitmete vahvate austraallastega ja tutvusime nendega, keda veel ei tundnud ning boonusena saime oma nimele uue Austraalia rekordi. Iga senti väärt kogemus.

Nüüdseks oleme end talvises Sydneys sisse seadnud. Elukoha ja esimesed tööotsad leidsime juba paari päevaga. Aga sellest kõigest juba järgmine kord...