See ya mate!

Viimased kuud Sydneys oleme keskendunud veel viimaste "peab-nägema" kohtade ülevaatamisele. 

Ühel külmal, aga päikesepaistelisel nädalavahetusel otsustasime lõpuks matkata populaarsetes Sinimägedes. Mägine rahvuspark on oma nime saanud sinist auru eritavate eukalüptipuude järgi ja tuleb tunnistada, et kõik paistis tõesti sinakas. Temperatuur oli seal küll nullilähedane, aga vaated loomulikult suursugused.

Blue Mountains

Teise väljasõidu tegime põhjapoole Kodus ja Võõrsil fännide lemmikkohta Palm Beach-ile (aka Summer Bay), kus toda sarja filmitakse. Me sarja ei jälgi ja mingisugust äratundmisrõõmu ei tekkinud, aga piirkond oli kihvt ja sõitsime ümbruskonnas terve päeva ringi.

Palm Beach ja West Head

Nüüd, kus me lahkuma sätime, hakkavad ilmad lõpuks soojemaks muutuma ja oleme igal võimalusel päikest nautimas käinud, olgu see siis paate uudistades, rõdul kooki süües või pargis vedeledes.

Mõned korrad käisime Sydney lähistel tuuletunnelis lendamas, enamasti lõbu pärast, aga võtsime osa ka Austraalia esimestest tuuletunneli meistrivõistlustest. Panime kokku suvalise tiimi, et sellest vahvast üritusest osa võtta ning jäime selle pika ja väsitava päevaga igati rahule.

Värviliste pallikestega täidetud tuuletunnel

Auto müümisega venitasime üsna kaua, sest jube mugav oli autoga väljasõite teha ja Andresel tööl käia. Aga kui me 3 nädalat enne äralendu siiski kuulutuse üles panime ja esimesed huvilised vaatama tahtsid tulla, siis hakkas asju juhtuma. Andres läks peale tööd poodi, et osta liiter õli, et õlitase müügi ajaks normi ajada. Kuna poes oli aga hea pakkumine 5 liitrisele õlile, siis Andres otsustas olla hea inimene ja teha ka kiire õlivahetuse. Kuna väljas hakkas juba hämaraks minema, siis õlivahetus võeti ette kaupluse maa-aluses parklas. Kui vana õli oli autost välja lastud ja Andres hakkas õli väljalaske korki tagasi panema, siis selgus, et keere on rikutud ja korki tagasi panna ei õnnestu, rääkimata uue õli sisse valamisest. Mis seal ikka, uksed lukku, toidumoon kaasa ja jala koju.

Õnneks leidus järgmisel päeval üks hea remondimees, kes oli nõus kohale tulema ja uue keerme karteripõhja keerama, mille tulemusel sai õlivahetus lõpuni viidud ja rahakott 300 dollari võrra kergemaks. Siit loo moraal: ära näpi seda, mis töötab ja ära ürita olla hea inimene!

Peale esimesi huvilisi, kes ära kadusid, kui me kohe (katkist) autot näidata ei saanud, ei olnud huvi auto vastu kuigi suur, sest Sydney ei ole just seljakotirändurite paradiis ja voodiga auto järele nõudlust pole. Pigem uuriti, kas istmed saab kuidagi sisse tagasi panna ja voodi välja visata.

Peale hinnasoodust otsustas üks sakslane siiski auto koos kogu kraamiga ära osta ja meie olime õnnelikud, et nädal enne lahkumist autost lahti ja üle poole ostuhinnast tagasi saime. Punane Pistrik teenis meid oma vanuse kohta ikka väga hästi ja tasus end mitmekordselt ära.

Viimane pilt Punasest Pistrikust

Nädal tagasi külastasid Sydneyt Kadri ja Heiko, kelle aeg Austraalias samuti läbi hakkab saama. Jalutasime terve päeva mööda linna ringi, imetlesime ooperimaja iga võimaliku nurga alt ning nautisime vaadet paadiga tiirutades.

Viimane nädalavahetus möödus pakkides, sorteerides ja asju ära visates. Paratamatult on tekkinud igasugu riideid, maitseained, köögitehnikat ja vidinaid, mida keegi ei taha ja mida ei ole otstarbekas alles hoida, nii et viskasime kottide viisi kraami ära. Kõige mõttetuma ostu tiitli andsime ühehäälselt 1,5 aastat tagasi soetatud pärmile!

Uskuge või mitte, aga meie kaks aastat Austraalias olemist/elamist/reisimist sai eile läbi. Tahaks öelda, et küll läks märkamatult kiirelt see aeg... aga tegelikult mitte. Pigem on tunne, et oleme siin nii kaua olnud, et ei mäletagi enam elu enne Austraaliat. Oleme sellele suure saare risti-põiki läbi sõitnud (55 000 km, kui täpne olla) ja näinud/teinud rohkem, kui enamik kohalikke. 

Austraalia on meid üle ootuste hästi kohelnud, aga nüüd on aeg edasi liikuda ja pisut teistsugust kultuuri ja eluolu uudistada.