Imeline idakallas

Kahe Austraalias veedetud nädalaga oleme näinud ja teinud palju huvitavat ja muljeid koguneb liiga palju, et neid meeles pidada, nii et on aeg lühikokkuvõtteks.

Saabudes veetsime neli päeva Gold Coastil - turistide seas populaarses rannikuäärses linnas. Esimene päev möödus lennureisist toibumise ja ajavahega kohanemise tähe all. Ülejäänud aja külastasime erinevaid teemaparke. Neid on selles piirkonnas palju ja tegemist on kõvade turismiatraktsioonidega. Käisime seekord läbi kolm neist parkidest - filmiteemaline Movie World, veepark Wet’n’Wild ning mereteemaline Sea World. Erinevaid trikke demonstreerisid nii delfiinid, jääkarud, mootorratturid kui kiirkaatrid. Ja loomulikult leidus hulganisti ülikiireid ja peaalaspidi atraktsioone, kus endal südant pahaks ajada. USA teemaparkidele jäävad küll peajagu alla, aga lihtne meelelahutus ja ajaviide sellegioolest.

Gold Coast ja sealne populaarne rannaäärne piirkond Surfers Paradise jätsid hoolimata turistihordidest üsna sümpaatse mulje. Lisaks meeldisid meile tasuta soojad dušid ühes pargis ning ööbimisvõimalus aborigeenidele kuuluval maaalal, kuhu linnavõim ei ulatu ja kus seetõttu rahulikult autos magada saab.

Surfers Paradise

Brisbane’i jätsime seekord vahele, sest oleme seal juba piisavalt ringi vaadanud. Põhjapoole liikudes jäi järgmisena teepeale rannikuäärne piirkond Sunshine Coast, mis on turistide seas vähem populaarne, aga kohalikel meeldib seal rohkem puhata. Külastasime üht vahvat lennundusmuuseumi, kus eksponeeriti igas suuruses ja vanuses lennuvahendeid.

Caloundra Air Museum

Teise kultuurielamuse saime Caboolture’i muuseumi külastades. Muuseum oli üles ehitatud ajaloolise külana, kus sai muuhulgas sisse astuda näiteks vanaaegsesse pagariärisse, tanklasse, rongijaama või haiglasse ning uudistada sealseid tehnikavidinaid ja muid väljapanekuid.

Caboolture Historical Village

Laupäeva hommikul külastasime populaarset Eumundi turgu, kus kaks korda nädalas täituvad sajad telgid kõikvõimaliku müüdava kraamiga. Lisaks vidinatele olid turul esindatud kümnete eri riikide söögiputkad, Saksa vorstidest Vietnami pelmeenideni. Me proovisime seekord ära türklaste Gözleme.

Peatusime põgusalt kaunis Noosa linnakeses, kus juba korra varem käinud oleme. Jätsime oma auto Noosale ning läksime kolmepäevasele tuurile Fraser Islandile. Fraser ehk K’Gari on maailma suurim liivasaar, 120 x 24 km. Saarel sõidetakse mööda randa ringi 4WD masinatega, mistõttu ei oleks me oma liikuriga sinna saanud. Valida oli seega organiseeritud tuuri ja autorendi vahel. Otsustasime tuuri kasuks, et endal elu lihtsam oleks ning lubati, et saame seal ka ise masinatega sõita. Austraalias on väga kulukas turist olla ning taolised tuurid on kallid. Kolmepäevane tuur (ööbimisega telkides) maksab ÜHELE inimesele ligi 400 dollarit. Lisaks veel alkohol, mis tuleb ise kaasa osta. Aga selle jaoks me ju puuvillatehases ööd ja päevad tööd rabasime, et see raha nüüd ära kulutada.

Tuuril olid lisaks meile veel 22 inimest. Hunnik inglasi, hunnik sakslasi, Austraalia pere, iirlane, brasiillane, vennad Hispaaniast ja sõbrannad Kanadast. Tuurijuhiks saime noore norrakast hipi, kes mõned aastad Austraalias õppinud. Seltskond oli lahe ja paraja suurusega.

Ilmaga vedas meil ka tohutult ning kõik kolm päeva siras päike nagu tellitult. Lisaks mereveele on saarel hulganisti järvesid ja ojasid, kus end jahutada. Saare populaarseim järv on Lake McKenzie - imeilus valge liiva ja helesinise veega oaas. Kuuldavasti pidavat sealne vesi nahale ja juustele hästi mõjuma ning liivaga soovitatakse näiteks hambaid poleerida.

Lake McKenzie

Lake Wabby

Eli Creek

Kõndisime mööda lõputuid liivaväljasid ja ühest järsemast nõlvast oli võimalik lauaga ka alla lasta. Kontrastina liivaväljadele jalutasime varju pakkuvas vihmametsas.

Üks saare kuulsamaid vaatamisväärsusi, Maheno laevavrakk, on 79 aastat rannas vedelenud ja lagunenud.

Vurasime mööda saart ringi kolme autoga, mida kordamööda juhtida saime. Veepiiril kõval märjal liival söita oli lihtne, aga pehme sügav liiv meenutas lörtsi ja jääga sõitmist. Üllataval kombel oli kiiruspiirang rannal sõites suisa 80 km/h. Lisaks autodele kasutasid rannariba ka väikelennukid, kes sealt õhku tõusid ja sinna maandusid.

Kohtasime saarel igausgu põnevaid elukaid. Kuulsaimad on sealkandis pesitsevad dingod, kes inimestelt süüa loodavad saada ning sel eesmärgil telkidesse/autodesse/kottidesse sisse murravad, aga muidu üsna ohutud on. Lisaks nägime delfiine, kilpkonnasid, krabisid, jellyfishe ning isegi kauguses hüppavaid vaalasid.

Õhtuti imetlesime rannas tähistaevast ja mängisime erinevaid kaardi- ja osavusmänge. Meie lemmikuks osutus hiigelsuur jenga mäng, kus tuli torni küljest puidust klotse eemaldada ning tagasi asetada ilma, et torn kokku kukuks. Korraldasime jenga meistrivõistlusi, kus erinevad riigid omavahel mõõtu võtsid. Eestlasi peetakse nüüd väga kõvadeks jenga mängijateks ja ühele võttele anti suisa nimi “Estonian move”. 

Lisaks erinevatele mängudele tekitas osade inimeste seas elevust veini joomine. Nimelt on Austraalias eraldi nimetus odavate pakiveinide kohta - goon - mis väidetavalt on veinitaolised vedelikud, maitsevad halvasti ja tekitavad suure pohmelli. Nõnda siis osteti mitu pakki gooni saarele kaasa ja prooviti üheskoos see imejook ära. Meie ei saanud üldse aru, miks see teema inimestes elevust tekitab, sest joome odavat pakiveini ju Eestis pidevalt ja ei erinenud kohalik kraam sellest märkimisväärselt.

Saarelt tagasi sõites äratas tähelepanu rannalõik, mis oli paksult täis äsja surnud ja kaldale uhutud kalu. Pole aimugi, mis seal juhtus, aga maha peeti igatahes väike kalasõda.

Jäime tuuriga väga rahule - saarel oli palju vaatamisväärseid kohti, seltskond oli äge, ilm oli ilus ja külm siider maitses peale pikka päeva eriti hää.

Edasi jätkasime oma teekonda mööda rannikut ülespoole ning läbisime suuremaid ja väiksemaid linnakesi. Nägime ära nii rummi pealinna Bundabergi kui veise pealinna Rockhamptoni, kus haises pullisita järgi. Rockhamptoni külje all viskasime pilgu peale ka Capricorni koobastele, kus muuhulgas rippusid läbi koopalae alla mitmekümne meetrised puujuured.

Bundaberg

Capricorn Caves

Peale pullisita regiooni hakkas ninna tungima hoopis magus ja imal suhkruroo lõhn. Sarina väikelinnas astusime läbi suhkrumuuseumist, kus räägiti ja näidati suhkruroo kasvatamise ja töötlemise protsessi. Saime maitsta suhkruroost pressitud mahla, suhkrutootmise kõrvalsaadust melassi, suhkruvatti ja erinevaid kohapeal valmistatud kastmeid ja alkohoolseid jooke. Andresel õnnestus kohalikult laimipuult ka üks vili kaasa pätsata.

Sarina Sugar Shed

Edasi liikusime rannaäärsesse väikelinna Airlie Beach, kuhu jäime pidama suisa neljaks ööks. Airlie Beach on ka ise kena linnake, kuid enamik inimesi satub sinna seetõttu, et sealsest sadamast väljub enamik paate ja tuure kuulsasse Whitsundays saarestikku. Whitsundays koosneb 74 suuremast ja väiksemast saarest, mida ümbritseb kena sinine vesi ja kus on populaarne käia purjetamas, snorgeldamas jne. Kuna koolivaheaja ja ilusate ilmade tõttu oli enamik tuure nädalaks välja müüdud, siis peatusime Airlie Beach-il plaanitust kauem ja valisime välja kaks tuuri, millega aega sisustada.

Airlie Beach

Esimesena käisime poolepäevasel jet ski tuuril. Kihutasime jettidega ühele lähedalasuvale saarele, veetsime seal mõne tunni ja kihutasime tagasi. Kokku oli teekond ca 50 km ning sõit oli oodatust kiirem ja adrenaliinirohkem. 60-70 km/h ei tundu palju, aga kui koged seda kiirust pisikesel lahtisel kiirpaadil istudes ja elu eest kinni hoides, siis on see ülikiire. Imekombel keegi jettidelt seekord maha ei pudenenud, aga meil igatahes palju puudu ei jäänud. Kõikvõimalikud jalalihased olid järgmised kaks päeva sedavõrd kanged, et nii istumine kui astumine valmistasid suuri probleeme.

Saarel sõime lõunat ning saime ülejäänud aja sisustamiseks valida kalasöötmise, snorgeldamise, minigolfi ja banaanisõidu vahel. Tuurijuhid soovitasid kalade söötmist ning selle me ka valisime. Söötsime kalu, hoidsime käes haid ja meritähti, silitasime raisid ja kuulasime selle kõige juures merebioloogi tarka juttu. Hai hoidmise ajal leidis aset halenaljakas vahejuhtum, kus merebioloog ühte pildistavat norra kutti haiga ehmatas, misjärel too oma hinnalise iPhone’i maha pillas ja see sealt edasi vette põrkas.

Teine tuur sisustas ära praktiliselt terve päeva. Sõitsime kiirpaadiga Whitehaveni randa, mis on saarestiku suurim vaatamisväärsus ja üks maailmakuulsamaid randu. Liiv on selles rannas kõrge kvartsisisaldusega, mistõttu on ta peen ja ülivalge ning kuumaks ei lähe. Oli kaunis rand küll, aga kuna oleme Austraalias teisigi ilusa liiva ja veega randu näinud, siis erilist vaimustust Whitehaven meis ei tekitanud. Sõime lõunat, jalutasime väikese mäe tippu, klõpsisime mõned pildid ja jõllitasime suuri sisalikke, mis inimeste vahel kartmatult ringi sibasid. 

Edasi sõitsime snorgeldama, aga ka see elamus jättis üsna külmaks, sest nähtavus ja veealune elu jäid Indoneesias nähtule kordades alla. 

Kokkuvõttes pakkus jetiga saarte vahel kimamine oluliselt suurema elamuse, kui paadituur, mille pärast esialgu Airlie Beachile läksime. Nüüd jätkub meie tee üles troopilise Cairnsi poole, kus plaanime pilgu peale visata järjekordsele maailmakuulsale objektile - Great Barrier Reef ehk Suur Vallrahu.

Ahjaa, jube palav on ka. Ja mida põhjapoole, seda hullemaks läheb.

Päikest!

Bangkok ja Eesti

Oleme nüüdseks õnnelikult Austraaliasse tagasi jõudnud, aga arvutis on veel terve ports Bangkokis tehtud pilte, mida keegi näinud ei ole, nii et alustuseks lühike ülevaade ajast, mis jäi Austraaliast lahkumise ja siia naasmise vahele.

Juuli lõpus sai töö puuvillatsehhis otsa, misjärel sõitsime Gold Coastile, kus hoiustasime soodsalt oma autot ning peatusime siis enne Eestisse lendamist veel nädal aega Tai pealinnas Bangkokis.

Bangkok on ehe Aasia suurlinn - lärmakas, kirju ja palav. Iga nurga peal üritab keegi midagi pähe määrida, aga see-eest on elu väga odav.

Hotell Bangkokis

Kuna ilmad olid enamasti pilvised ja päevitamiseks sobimatud, siis veetsime suurema osa ajast süües ja šopates. Käisime läbi kõik suuremad kaubanduskeskused ja turud, kus müüdi kõikvõimalikku odavat kaupa ning sõime nõrkemiseni kõiksugu head-paremat. Tai on teadupärast kuulus oma maitsva köögi poolest. Ja kui Tai toidust kõrini saab, siis on valida sadade muude restoranide vahel.

Jaapani buffet

Taiwani pelmeenid

Kookosjäätis ja kookosvesi

Lisaks väljas söömisele võtsime osa Tai köögikunsti koolitusest. Käisime koos kohaliku tädiga turul komponente ostmas ja valmistasime hiljem oma pisikeste kätega neli taipärast hõrgutist.

Lisaks söömisele jõime ühed ülikallid kokteilid 63. korrusel asuvas Sky Baris, kus filmiti mõned stseenid filmi "Pohmakas II" tarbeks.

Ja pisut odavamad kokteilid ühes Bangkoki "punaste laternate" piirkonnas, kus nägime lisaks muudele huvitavatele inimloomadele ära ka kohalikud ladyboy-d.

Ühe päeva planeerisime veeta pisut kultuursemalt ning kohalike templitega tutvuda, kuid paduvihma tõttu jõudsime vaid mõnd üksikut neist imetleda. Vihma eest varjusime traditsioonilise Tai massaaži kooli, kus professionaalid mõnusat/valusat mudimist pakkusid.

Grand Palace

Wat Pho

Leidke pildilt Andres

Eestis veetsime ca 1,5 kuud, mille jooksul sõime kõhud head eestipärast kraami täis, vaatasime kõige tähtsamad näod üle, hüppasime nädal aega Saaremaal, sõime Leedus zeppelini, käisime Taanis pulmas ja avasime rulluisuhooaja. Nüüd müüsime oma äsjaostetud tõlla maha ja lendasime tagasi Austraaliasse.

Lennuaegade sobimatuse tõttu veetsime ka seekord ühe öö Bangkokis ning käisime ära meditsiinimuuseumis, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Muuseum oli täis muumiaid, looteid ja erinevaid (deformeerunud) kehaosi.

Austraaliasse jõudes ei valmistanud meie ustav Punane Pistrik pettumust ja läks kenasti käima.

Sõime Gold Coastil kohvikus kalli hommikusöögi, sest järgnevad 1,5 kuud plaanime enamasti autos elada ja sellist luksust ilmselt mõnda aega endale ei luba.

Edasistest plaanidest on kindel vaid niipalju, et 1. novembriks tahame jõuda Austraalia läänekaldale Perthi, kus toimub langevarjurite suurüritus. Teekonna pikkus on umbes 9000 km ja teele jääb palju vaatamisväärset. Selle reisi edukal lõpetamisel oleme ametlikult Austraaliale ringi peale teinud.

Puuvill on otsakorral

Viimane sündmustevaene postitus Narrabri väikelinnast.

Puuvillahooaja lõpp läheneb uskumatu kiirusega. Vabad päevad mööduvad enamasti magades/süües/filme vaadates. Märkimisväärseim vaba aja sisustamine leidis aset Moree linnas SPA-d külastades. Vedelesime paar tundi looduslikus kuumaveeallikas ja nautisime saunamõnusid.

Meil on seni väga osavalt õnnestunud oma autoga sõitmist vältida, sest koopereerume tööle sõites samas vahetuses töötavate Eesti tüdrukutega. Antud elukorralduse ainus miinus on see, et nende auto teeb väga koledaid hääli ja töötab üleüldse ehku peal, mis tähendab, et alati on oht, et auto üks hetk lihtsalt ei käivitu või otsad annab. Imekombel on seda seni juhtunud vaid ühe korra.

Mõni nädal tagasi leidis aset väikelinna aasta (või suisa aastakümne) suursündmus. Nimelt andis siin kontserti kuulus kantrimuusika staar Keith Urban. Ärge tundke end halvasti, kui temast midagi kuulnud ei ole, ka meie teadmised piirdusid sellega, et tegu on Nicole Kidmani abikaasaga. Igatahes oli tegu niivõrd suure sündmusega, et puuvillatehas pandi terveks ööks kinni, et kõik kontsertile saaksid minna. Me ei ole kahjuks õppinud siin viibitud ajaga kantrimuusikat armastama ja otsustasime kodus veini juua ning kontserti oma rõdult kuulata. 

Kuna meil on jäänud veel vaid 7 tööpäeva, siis on paslik teha kokkuvõte 2014. aasta puuvillahooajast. Töötasime 4 kuu jooksul 77 päeva ja suutsime säästa arvestatava hulga raha. Töötlesime ja pressisime umbes 241 000 puuvillapalli, ühe palli kaal keskmiselt 227 kg. Kiire arvutus näitab, et sellest kogusest saab valmistada näiteks 52 miljonit teksapaari või 289 miljonit T-särki või miljard sokipaari. Töö on lihtne, üksluine ja igav, aga jääb meelde pigem positiivse kogemusena. Lisaks tavapäraselt laiskadele kohalikele leidub töötajate seas ka mõni eriti kirju loom. Näiteks prantslane, kes masinate vahel salaja telefoniga mängimas käib. Või habemik, kes elab autos, korjab tee äärest surnud loomi ja neid siis meie ühisköögis küpsetab (ja me haisu tõttu õues sööma oleme sunnitud). Või biseksuaalne horvaatlane, kes oma jutukusega ka kõige kannatlikumad meie seast hulluks ajab. Või Monk, kes lisaks välisele sarnasusele telestaariga kannatab ilmselt samuti obsessiiv-kompulsiivse häire all ja muuhulgas ühe kaastöötaja baarikakluse käigus haiglasse saatis. Või suur laulev aborigeen, kes on kujunenud Andrese lemmik-masinistiks hoolimata üldisest pärismaallaste-kartusest.

Ülemus on väga rahul, et otsustas sel aastal nii palju eestlasi palgata, sest me kõik oleme kenasti hooaja lõpuni vastu pidanud ja end väga tublide töötajatena tõestanud. Probleeme, vallandamisi ja lahkumisi esines vaid kohalike seas.

Lisaks tavapärasele palgale premeeritakse meid viimasel nädalal boonusega ning saime mälestuseks 2014. aasta puuvillahooaja mütsid, mida nüüd uhkusega igal pool kandma hakkame.

Otsustasime enne teele asumist oma Punase Pistriku läikima lüüa ning läksime kohalikku autopesulasse. Tegemist on iseteenindusliku pesulaga, kus 2 minutit pesuaega maksab 2 dollarit. Andres tegi mõned kiiremad ringid ümber auto ja saime 8 minuti/8 dollariga hakkama.

Nüüd tahaks šašlõkki. Ja sauna. Kohupiima. Suitsuvorsti. Keefirit. Hapukapsast. Vürtsikilu. Musta leiba. Normaalset hapukoort. Ja loomulikult kõiki teid armsaid inimesi näha.
Õnneks ei pea enam kaua ootama, et kõiki neid asju saada. 21. juulil on meie viimane tööpäev puuvillatsehhis, 23.ndal lendame Bangkoki ja juba nädal hiljem saabume kodumaale lühivisiidile.

Peatse kohtumiseni!

Töö, köök, voodi. Ja otsast peale.

Elu Austraalia väikelinnas kulgeb rahulikult ja muutumatult, rabame endiselt 12h päevas tööd teha. Rabama on tegelikult ilmselge liialdus, sest töö on kerge ja igav. Õnneks oleme avastanud suurepärase mooduse üksluise töö juures mõistuse säilitamiseks - audioraamatud. Mul kulub ühe raamatu kuulamiseks 1-2 päeva ning olen nüüdseks läbi töötanud kõikvõimalikke erinevaid teoseid: Steve Jobsi eluloost krimiromaanideni, kulinaariast religioonini. Andres saab “lugemisega” küll vähem tegeleda, kuid temalgi pole probleem 2-3 päevaga raamat läbi töötada. Ideaalne võimalus lisaks kätele ka aju töös hoida ja end pisut harida.

Lisaks audioraamatutele aitab tööl vastu pidada mõte rahast, mida iga nädal kõrvale õnnestub panna ja kui palju selle raha eest reisida saab. Ülemus teab väga hästi, mis meid motiveerib ja tuletab igapäevaselt meelde, kui head raha me ikka teenime ja et me ikka ära ei läheks.

Oleme nüüseks saanud ära proovida nii päeva- kui öövahetuse ning ei olegi suurt vahet, millal tööl käia. Päevavahetuses on tunne pisut inimlikum, sest magada saab öösel, mil väljas on pime ja müra vähem. Öövahetuse ajal on aga tööl õhkkond rahulikum ja puuduvad turistid, kes tehase tööd uudistamas käivad. Lisaks võib öövahetuse lõpus näha imelisi päikesetõuse, mida ei ole kahjuks võimalik meil olemas olevate seadmetega pildile jäädvustada.

Päikesetõus tehases

Päikeseloojang kodus

Päikeseloojang tehases

Ilmad on praegu ideaalsed, päike paistab konstantselt ja temperatuur jääb 22-24 kanti. Küll aga elasime vahepeal üle nädalase külmalaine, mil öine temperatuur langes 4 kraadini ning sel ajal öövahetuses töötamine ei olnud meeldiv. Lähedalasuva mäe tipus olla suisa lund nähtud. Nii külm oli, et sõitsime vabade päevade ajal lähimasse suuremasse linna Tamworthi talveriideid ostma. Loodetavasti sel talvel enam nii külmaks ei lähe.

Tamworthi ainus vaatamisväärsus - Golden Guitar

Lisaks šoppamisele oleme vabadel päevadel tutvunud looduslike vaatamisväärsustega. Käisime uudistamas Sawn Rocks-i nimelist suurt kivimoodustist, mis jättis üsna külmaks. Suur kivimürakas, mida nägi ühest küljest ja ümberringi muud huvitavat ka vaadata ei olnud.

Sawn Rocks

Viimasel nädalavahetusel matkasime mõned tunnid Waa Gorge nimeliste kaljude vahel. Ilm oli kivide vahel turnimiseks ideaalne ja selle käiguga jäime igati rahule.

Waa Gorge

Veel käisime end harimas kodulinna ajaloomuuseumis, mis on ehitatud endise vangla ruumidesse ning igasugu vanaaegset kola täis topitud. Uudistamist oli üllatavalt palju.

Vangikong

Arvuti

Tõmbasime oma tervisliku toitumise eksperimendile ka joone alla. 30 päeva jooksul kaotasime kahepeale 9 kg, enesetunne on väga hea ning oleme loomingulisemalt kokkama hakanud. Lisasime nüüd ükshaaval eemaldatud toidugrupid tagasi menüüsse, et hinnata, kuidas need enesetunnet mõjutavad. Kui piimatooted välja arvata, siis möödus “taastutvumine” üsna valutult. Elu valge jahu ja suhkruta oli aga nii hea, et neid aineid meie menüüst enam praktiliselt ei leia. Baklažaanilasagne ja suvikõrvitsanuudlid maistevad vaat et paremini kui päris pasta ning igasugu pirukad, koogid ja küpsised valmivad samuti jahu ja suhkruta (paar datlit, küps banaan või peotäis mustikaid töötavad suhkruasendajatena suurepäraselt). Oleme laiendanud oma juurviljade spektrit ning testinud selliseid “supertoite” nagu chia seemned ja quinoa. Nüüd, kus avokaadosid enam tasuta käes ei ole, siis oleme ka neid hakanud massiliselt tarbima.

Nautige sooja suve algust ja grillige meie eest ka palju liha!