Kolme nädala jagu karrisid

Viimasest postitusest möödunud kuu jooksul tegime veel nädalakese Sydneys tööd ning veetsime ligi 3 nädalat Lõuna-Tais ringi reisides.

Enne reisile sõitmist jõudsime veel üle vaadata Sydney kesklinnas asuva Eesti Maja, kus kodumaist kraami müüakse ja üritusi korraldatakse. Seekord leidis aset jõululaat, kus muuhulgas šašlõkki, heeringaleiba ja limonaadi pakuti. Ostsime edaspidiseks nosimiseks kaasa ploomimahla, suppi, sinepit, šokolaadi ja Soome tädikese käest Marianne komme.

Esialgne plaan pühadeks Filipiinidele reisida lendas vastu taevast, kui sealt taifuun üle käis ning me kindluse mõttes uue sihtkoha otsisime. Kuna oleme Tais peatunud ainult pealinnas Bangkokis, siis otsustasime seekord paljukiidetud rannad üle vaadata ja erinevatel saartel peatuda.

Alustuseks veetsime mõned päevad tuntud Phuketi saarel, kus hordide viisi venelasi ja soomlasi peatub. Meid üritati poodides ja tänaval mõlemas keeles kõnetada. Olime üllatunud, et hoolimata halvast rublakursist nii palju venelasi puhkama oli sõitnud, aga hiljem kuulsime, et eelnevatel aastatel on neid veel kordades ja kordades rohkem olnud ja vene turistide hulk on sel aastal väga kokku kuivanud. 

Kuna reisisime ainult käsipagasiga ning päikesekreemi kaasa võtta ei saanud, siis jõudsime juba esimesel päeval ära põleda enne kui poodi jõudsime.

Patong Beach

Sõitsime rolleriga Phuketi tähtsamad rannad ja vaatamisväärsused läbi. Muuhulgas käisime vaatamas mäe otsas asuvat 45 meetri kõrgust Buddha kuju.

Phuketi rannad vaateplatvormilt

Iseteenindusega tankla

The Big Buddha

Viimasel Phuketis veedetud õhtul saime kokku langevarjurite Viina ja Tambeti ning tema kahe tütrega. Juhtumisi sattusid ka nemad oma pühadeaegsel ringreisil üheks õhtuks Phuketi saarele. Sõime õhtust, tegime mõned kokteilid peotänaval postitantsijaid vaadates ning lõpetasime ühes kihvtis Reggae baaris, kus mängiti soomekeelset reggae muusikat ja seintel ilutsesid venekeelsete kirjadega Marley pildid.

Edasi viis meie tee kuulsale PhiPhi saarele, mida mõni peab paradiisiks ja mõni mõttetuks ülerahvastatud kohaks. Veetsime saarel ühe öö ja sellest täiesti piisas. Rahvast oli tõesti väga palju, eelkõige just noori pidutsemishuvilisi. Sealsed rannad olid küll kenad, aga ei erinenud oluliselt teisest lähedalasuvatest. Positiivne oli see, et baarid ja restoranid asusid otse rannas, mida kohtasime lisaks PhiPhi’le veel vaid mõnes üksikus kohas. Päeval käisime snorgeldamas, aga midagi märkimisväärselt huvitavat ei näinud. Enne päikeseloojangut ronisime mööda lõputuna tunduvat treppi mäe otsa vaateplatvormile, aga kuna päike siras vastu, siis ei olnud vaatepilt nii ilus, kui ta oleks olnud päeva esimeses pooles. Kokkuvõttes väga turistikas saar, mille vahelejätmisel ei jääks millestki ilma.

Õhtul nautisime rannabaaris tuleshow’d.

Järgmisena liikusime paariks päevaks “vähearenenud” Koh Lanta saarele, mis oli täielik PhiPhi vastand. Õhkkond oli rahulik ja inimesi vähe. Ööbisime bambushüttides ja vedelesime rannabaaris võrkkiiges. Teisel päeval tegime saarele rolleriga tiiru peale ja matkasime mitu tundi metsas, et jõuda koseni (mis oli rohkem nire kui kosk). Lanta oli väga mõnus akude laadimise koht, kus niisama vedeleda. Ainsaks miinuseks oli ilm: kogu aeg oli pilves ja vahepeal sadas lakkamatult päev läbi. Aga päikeseloojangud olid see-eest võrratud.

Etteruttavalt võib öelda, et pilves ja vihmast ilma saime veel edaspidigi mõnuga. Päike tuli taas välja alles puhkuse viimastel päevadel. Tais peaks detsembris olema kõrghooaeg ja 99% päikesepaistet, aga sel aastal mängis ilm vingerpussi ning tõi kuskilt paariks nädalaks halva ilma kohale. Õnneks oli pilvedest hoolimata kogu aeg soe ja päike põletas vahel ka läbi pilvede.

Järgmiseks sihtkohaks oli mandril asuv Krabi piirkond, kus peatusime mitmes erinevas kohas. Alustuseks seadsime end sisse turismipiirkonnas Ao Nang, kus rand, poed ja restoranid kõik käe-jala juures olid. Lühike paadisõit viis Railey poolsaarele, kus asub kuulus Phra Nang koobas ja rand. Nägime ka tervet posu ulakaid ahvipärdikuid.

Phra Nang

Vahelduseks lugematutele Tai karriroogadele sõime Vene restoranis borši, pelmeene ja kotlette. Ja Jaapani restoranis ülivärsket sushit.

Seekord julgesime päris palju ka tänaval valmistatud toitu osta ja tuleb tunnistada, et saime üliodavalt väga häid asju.

Jõuluõhtul valisime õhtusöögiks ühe rannas asuva restorani ja valmistusime maitsvaks kõhutäieks. See, mis meile karri nime all lauale toodi, oli aga soe piimasupp mõne ulpiva kartuli- ja kanatükiga. Lisaks nägid need piimasupid täiesti identsed välja, hoolimata sellest, et kaks erinevat rooga tellisime. Meie küsimuse peale sonkis teenindaja mõlemas kausis ja teatas, et kõik on õige. Mina sõin supi seest kana ära ja Andrese toit jäi täielikult söömata. Tegemist oli ainsa halva toiduelamusega kogu puhkuse jooksul.

Jõuluõhtu sai aga päästetud turuputkast tellitud karriga, mis oli parim, mida kunagi söönud oleme ning käisime seal veel mitu päeva järjest menüüd läbi proovimas ja ei pettunud kordagi. Halvim ja parim toiduelamus ühel õhtul.

Ao Nangist võtsime kaks ühepäevast tuuri lähedalasuvatele väikesaartele. Esimesel tuuril külastasime nelja pisikest saart, mis olid rahvast paksult täis ja snorgeldasime pisut. Vette visatud sai meelitas kohale tohutult palju kalu, aga rohkem suurt midagi vaadata ei olnud, Ühel saarel pesitsesid julged ahvid, kes turistidelt toitu varastasid ning meeleldi pildistajatele poseerisid. 

Teisel tuuril külastasime kaunist Hongi saart, mis asub pisut kaugemal ning ei ole seetõttu ka ülerahvastatud. Snorgeldasime ja proovisime esimest korda kajakitamist, mis osutus täiesti mõnusaks füüsiliseks ajaviiteks.

Kohalik takso 

Turismikeskusest liikusime edasi Krabi linna, mis oli väga rahulik ja turistide asemel kohtasime tänavatel kohalikke. Käisime populaarsel nädalavahetuse turul ja proovisime erinevaid kohalikke hõrgutisi. Järgmisel päeval rentisime taas rolleri ja sõitsime lähedalasuvaid kuumaveeallikaid ja looduslikke basseine vaatama.

Krabi town

Hot Springs

Blue Pool

Edasi liikusime oma reisi kaugeimasse ja ekstreemseimasse sihtkohta - Khao Sok džunglisse. Valisime kahepäevase reisi, mida viib läbi eestlasest reisikorraldaja, kes juba 5 aastat Tais on elanud. Džunglisse jõudmiseks liikusime paarsada kilomeetrit maad mööda ning sõitsime veel tund aega paadiga. Vahetult enne sihtkohta jõudmist läks meie paat katki ja pidime ootama teist paati, kes meid kaldale pukseeriks. Džunglis matkasime 4 tundi vaheldusrikkal rajal, mis hõlmas palju muda, ojade ületusi, üle puude hüppamist ning raja tipphetk oli 600 meetri pikkune koobas, kus oli kottpime ja voolas vesi, mis ulatus sügavamates kohtades kaelani.

Peale matkamist suplesime 30 kraadises Cheow Lan paisjärves ning seadsime end sisse ujuvates bambushüttides. Õhtul jõime eestlastega Vana Tallinnat ning arutlesime nii Eesti kui Tai elu üle.

Järgmisel päeval nautisime üle pika aja päikest ja käisime järvel kajakitamas. 

Õhtuks jõudsime tagasi Phuketi saarele, et seal uus aasta vastu võtta. Ilutulestik oli võimas ning algas niipea kui pimedaks läks. Väga populaarsed olid ka Hiina laternad, mida tuhandete kaupa taevasse lennutati. Kogu see tulevärk tundus päris ohtlik, sest tihtipeale kukkusid raketid pikali ja hakkasid taeva asemel maa peal paugutama. Ka põlevaid laternaid lendas igal pool madalal ringi ja on puhas juhus, et keegi viga ei saanud.

Viimastel reisi päevadel nautisime lõpuks saabunud päikesepaistet ja massaaži. Andrese sünnipäeval käisime Phang Nga lubjakivimürakate vahel helikopteriga lendamas ja tõdesime, et kopteriga on ikka oluliselt kihvtim lennata kui lennukiga.

Enne Austraaliasse jõudmist peatusime veel kaks ööd Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kus seni olime vaid lennujaama näinud. Vaatasime üle kohaliku “teletorni” ja kuulsad Petrona kaksiktornid ning proovisime lõuna ajal ära populaarseimad kohalikud road.

Menara Tower

Petronas Twin Towers

Õhtusest (söögi)elamusest kahjuks pilte ei olnud võimalik teha, sest õhtustasime kottpimedas. Taolist erilist elamust pakutakse igal pool üle maailma ning meil õnnestus see nüüd Kuala Lumpuris ära proovida. Alustuseks saime arvata tervitusjoogi komponente ning kinnisilmi riisiterade seest kirjaklambreid otsida. Soojendus tehtud, sisenesime pimeda teenindaja juhendamisel söögisaali, kus meid istuma paigutati ja me oma söögiriistad üles pidime otsima. Andres pidi tellitud vee ise pudelist klaasi valama ja see õnnestus suuremate kadudeta. Ka mina ei ajanud oma veiniklaasi kordagi ümber. Õhtusöök oli neljakäiguline ning iga käigu raames saime proovida mitmeid erinevaid toite: 4 eelrooga, 2 suppi, 3 pearooga ja 5 magustoitu. Me saime hämmastavalt väheste toitude puhul aru, mida sõime. Maitse oli justkui tuttav, aga ilma nägemismeeleta ei suutnud neid tuvastada. Peale õhtusööki näidati meile ka menüüd ja saime teada, mida tegelikult sõime. Kokkuvõttes väga kihvt kogemus, mis näitas, kui väga me söömisel nägemismeelele toetume. Nägemata maitseb toit hoopis teisiti.

Austraaliasse sisenemine osutus seekord keerulisemaks, sest maandudes tõsteti meie passid kõrvale ja immigratsioonitädid hakkasid küsitlema. Olime varem kuulnud kuulujutte, et viimasel ajal on hakatud seljakotirändureid piiril farmitöö osas küsitlema, sest paljud ei tee tegelikult kohustuslikku farmiaega ära ning valetavad selle kohta teise aasta viisa taotluses. Nüüd teame, et tegemist ei ole vaid kuulujutuga ja sellist pistelist kontrolli piiril tõesti tehakse. Pidime rääkima, kus ja millal farmitöid tegime ning tõestama oma juttu pangaväljavõtete ja palgalipikutega. Kuna me töötasime peaaegu terve esimese aasta erinevates farmides, siis oli tõestamine üsna lihtne ning tädid lasid meid peale formaalsusi probleemideta riiki sisse. Loodetavasti püüavad nad piiril nii mõnegi valetaja kinni.

Nüüd oleme otsapidi jõudnud Griffithisse, kus üsna pea veinihooaeg pihta peaks hakkama.

Järjekordne roadtrip Perth -> Sydney

Vaba aega on nii palju ja samas nii vähe, et kuidagi ei jõua blogi täiendamiseni. Rahva nõudlusel aga tuleb nüüd kiirkokkuvõte viimasest kuust.

Novembri algul veetsime 9 suurepärast päeva Perthi külje all Yorkis, kus toimus langevarjuüritus Sundowner 2014. Ürituse pakett sisaldas lisaks hüppepiletitele ka 3x päevas toitlustust ning õhtusi seminare ja pidusid, nii et saime hüppamisele keskenduda ning ei pidanud muude asjadega pead vaevama. Tegime kumbki 43 hüpet, millest 42 olid organiseeritud kujundhüpped tipptasemel treeneritega ning ürituse viimane hüpe niisama lõbus katsetus. Muuhulgas tegin ma oma 300. hüppe.

Ilm oli praktiliselt kogu aeg ilus ja midagi negatiivset ei oskagi välja tuua. Lisaks meile olid kohal veel kaks Austraalias pesitsevat eestlast ning üks treeneritest kvalifitseerus pool-eestlase kategooriasse. Nii et päris korralik esindus väikese rahva poolt.

Ürituse viimane hüpe

Peale väsitavat spordiüritust lubasime endale üheks ööks mugava hotellitoa Perthi kesklinnas ja tundsime üle pika aja rõõmu päris voodis magamisest. Enne Perthist lahkumist tegime langevarjur Säde juures veel ühe rahvusliku õhtusöögi kartulisalati ja kanakoibadega.

Kuna idakallas on meile alati sümpaatsem tundunud ning muuhulgas kutsuti meid veinitehasesse intervjuule, siis võtsime ette juba tuttava tee tagasi idakaldale mööda lõunakallast. Olles seda marsruuti juba kaks korda varem läbinud, on kõik vaatamisväärsused juba nähtud ning valisime kõige otsema ja kiirema tee ning jõudsime 3 päevaga Adelaide'i. Tee oli taaskord igav ja tühi ning lisaks sadas iga päev lakkamatult vihma. 

Adelaide'is nautisime taaskord hotellitoa luksust, imetlesime kauneid õitsvaid Jacaranda puid ning sattusime pargis jalutades Ford Falcon GT näitusele. Enda Falconit ei hakanud seekord nende iluduste kõrvale ajama.

Jacaranda'd

Kandideerisime oktoobris mitmesse veinitehasesse uuel aastal algavaks vintage perioodiks tööle ning üsna pea saimegi kutse kuulsasse Casella tehasesse intervjuule. Casella toodab Yellow Tail kaubamärgi all tuntud veine, mida ka Eestis müüakse.

Casella tehas asub NSW osariigis Griffithis ning sinna me intervjuule suundusimegi. Lisaks intervjuule tuli läbida füüsilised katsed ning alkoholi- ja narkotest. Kõik muu sarnanes puuvillatehases kogetule, aga füüsiline katse oli kordades intensiivsem. Tegime erinevaid võimlemis- ja pigistamisharjutusi, ronisime mööda redelit üles-alla, kõndisime 20kg kastiga mööda tuba ringi, tegime kätekõverdusi ning kõhu- ja seljalihaste harjutusi. 

Praktiliselt kõik teised kandidaadid, keda tol päeval seal nägime, olid samuti eestlased. Griffithist edasi sõites trehvasime Cisset, kes järgmiseks päevaks samasse kohta intervjuule läks.

Taaskohtumine Cissega

Tundsime end peale intervjuud küll päris enesekindlalt, kuid Casellast lubati lõplikku vastust alles paari nädala jooksul, nii et otsustasime võtta suuna Sydney poole, et seal aega parajaks teha ning võimalusel pisut lisaraha teenida. Ajutise majutuse leidmine ei osutunud sugugi lihtsaks, kuid hilisõhtul leidsime siiski äärelinnas ühe külalistemaja, kus asiaadist omanikul meile tuba oli pakkuda. 

Paar päeva hiljem ühines meiega Cisse, kes samuti Sydneysse aega parajaks tegema tuli. Esialgu rentis Cisse odavat tuba ühe eestlase kontoriruumides, aga peale kaht päeva avastas ta, et seal pesitsevad bedbugs'id (voodilutikad) ning põgenes meie juurde.

Enamik külalistemaja klientdest on asiaadid. Vahel harva peame köögis kannatama neile omast luristamist, aga õnneks veedavad nad enamiku ajast oma toas.

Köögis ilutseb meil vinge retroahi, mille kasutamise enam-vähem selgeks oleme saanud. 

Sydneysse jõudes osales Andres kahepäevasel tõstukijuhi koolitusel, lootuses, et see loob lisatöö võimalusi nii veinitehases kui ka Sydneys. Paari päevaga oligi tunnistus ja kiidusõnad oskuste eest käes ning tööotsingud võisid alata. Töö otsimine linnas erineb päris palju sellest, millega seni harjunud oleme. Siin liigub suur osa tööd läbi agentuuride ning nendega suhtlemine on tüütu ja aeganõudev. Andres käis mitmes agentuuris paberipatakaid täitmas ja algul tundus, et konkreetseid pakkumisi sealt ei tule. Oma esimese tööotsa sai ta paari päeva jooksul ühes tehnikalaos, kus aitas ladu korrastada. Kuna tööle ja koju sõitmine võtsid kokku 2h aega, siis loobus ta lõpuks sellest tööst ning sai nüüd agentuuri kaudu ühte teise lattu tööle, kus komplekteerib tõstukiga tellimusi. Andres on tööga väga rahul ja ladu asub meie külalistemajast vaid 3,5 km kaugusel. Nüüd on hakanud ka teistest agentuuridest pakkumisi kuhjaga tulema. Pühade perioodiks on nõudlus tõstukijuhtide järele suur.

Ka mina sain oma esimese tööotsa kohe Sydneysse jõudes. Sattusin sellisele veebilehele, kus inimesed otsivad endale erinevateks pisitöödeks abilisi: muru niitma, flaiereid jagama, jooke serveerima jne. Sattusin pakkumise otsa, kus otsiti üheks päevaks kontorisse andmesisestajat. Töö oli jõukohane ning kesklinnas asuv kontor väga kihvt. Kuna koostöö sobis, siis pakkus ülemus mulle veel nädalaks tööd. Nüüdseks olen seal teinud andmesisestust, uurimistööd ja muid nokitsemisülesandeid juba 2,5 nädalat ja tundub, et tööd veel jagub. Võin osa ajast ka kodus töötada ja ei pea linna sõitma. Palka saan sularahas iga päeva lõpus, aga ajutiselt sobib see mulle ideaalselt.

Lisaks olen sama veebilehe kaudu käinud ühel üritusel paariks tunniks abiks ning aidanud tarkvara testida. Andres käis ühel vabal päeval aga hoopis aiatööd tegemas. Hea võimalus lisaraha teenida.

Olles umbes nädal aega külalistemajas elanud, hakkas karma meid karistama. Naersime Cisse ja tema bedbugs'ide üle ning saime nüüd seda õudust omal nahal tunda. Kui mina ühel hommikul üleni sügelevaid punne täis olin, siis Andres ei uskunud, et tegemist on lutikatega ja pakkus välja, et mul on hoopis allergia riisipudingu vastu, mida palju söönud olen. Kui nad koos lutikaekspert Cissega lõpuks meie voodit inspekteerima läksid, siis leidsid nad voodiraami vahelt nii mõnegi roomava eluka. Maja omanik üritas mingi pulbriga lutikaid tõrjuda, aga see ilmselgelt ei mõjunud, sest sügeleme mõlemad iga päevaga aina rohkem. Eile pihustasin terve toa mingit vingemat mürki täis, eks paistab, kas saame lõpuks elajatest lahti.

Paar päeva tagasi leidsin hommikul ühe neist oma teetassist ja tegin teile imetlemiseks pilti ka.

Sydney on muidu nunnu, aga jube suur ja kohutavalt tiheda liiklusega. 10 kilomeetri läbimiseks võib vabalt kuluda tund aega ning seda ka keset päeva, kui pole tipptund. 

Nädalavahetustel oleme ringi sõitnud ja Sydney elu nautinud. Eelmine nädalavahetus vedelesime paar tundi Coogee rannas, sõitsime rongiga kesklinna Cissele ooperimaja ja silda näitama ning lõpetuseks sõime mehise jõulusöögi Saksa pubis. Rukkileib, seapraad ja hapukapsas maitsesid endiselt hää!

Coogee rand

Rongisõit

Turistid

Jõulusöömaaeg

Oleme nüüdseks ka Casellast vastused kätte saanud ning jaanuari algusest oodatakse meid sinna tööle. Tunnipalk on hea, kuid ohtralt töötunde nagu tegime puuvillatehases, seal teha ei saa. Tehas töötab 5 päeva nädalas ning vahetused on 8-tunnised. Meile määratud positsiooni ja vahetust (hommik, päev või öö) ei taheta praegu avaldada. Kui satuksime terveks hooajaks öövahetusse, siis ei kipukski eriti tööle sinna.

Edasine elu on endiselt küsimärgi all. Mõtleme veel, kas oleme veinihooajani Sydneys või lähme vahepeal reisima. Või kas üldse veinitehasesse tööle lähme. 

Toredat jõuluootust!

Kuum põhi ja tühi lääs

Kuu aega on taaskord märkamatult möödunud ja kui ei oleks pilte, mis aitavad mälu värskendada, siis oleks pooled kohad ja elamused juba meelest läinud. Aga õnneks on meil igast päevast kamaluga pilte, nii et püüame nende abil meelde tuletada, mida põnevat vahepeal teinud oleme.

Whitsundays saarestikust liikusime edasi põhjapoole, tegime peatuse Mission Beachi rannas ja suundusime edasi troopilisse Cairnsi linna. Cairns on eelkõige populaarne seetõttu, et sealt väljuvad erinevad tuurid kuulsale Great Barrier Reef’ile (Suur Vallrahu). Tahtsime ka kuulsa vallrahu ära näha ning võtsime päevase laevatuuri, mis viis meid kahte erinevasse kohta snorgeldama/sukelduma. Laev oli suur ja hüppas lainetel mõnuga, mistõttu kõik laeval viibinud asiaadid ohjeldamatult paberkotte täis oksendasid. Tuuri raames oli kõigile soovijatele ette nähtud ka proovisukeldumine või litsenseeritud sukeldujatele pisut pikem sukeldumine. Kuna Andres oma tähtsat litsentsi üles ei leidnud, siis pidi ta leppima proovisukeldumisega ja mina sain taaskord kinnitust, et mulle sukeldumine ei sobi ja vee all hingamiseks on tarvis mingisuguseid üleloomulikke võimeid. Vesi oli soe (27 C) ja snorgeldamine oli tore, nägime palju erinevaid koralle, kalu ja muid veidraid veeolendeid, aga siiski tuleb tunnistada, et Balil kilpkonnadega snorgeldamise elamus trumpas meie jaoks vallrahu üle.

Mission Beach

Edasi liikusime sisemaale ja läbisime 2000 kilomeetrit tühja maad keset Austraalia kõrbe. Liiv oli kesk-Austraalias tõesti tumepunane nagu hüüdnimi Red Centre viitab ja õhutemperatuur jäi 35-40 kanti. Ainsaks meelelahutuseks olid tee ääres paiknevad termiidipesad, mis igavlevate rändurite poolt vahvalt riidesse on topitud.

Peale pikka kõhklemist otsustasime siiski ära käia ka keset Austraaliat asuva ikoonilise kivi juures. Mõtlesime, et mis ühes kivis ikka erilist saab olla, aga see kivimürakas on omamoodi Austraalia sümbol ning kõrvalepõige tähendas meie jaoks vaid 1000 lisa-kilomeetrit, mis Austraalia mõistes on tühiasi. Peatusime kesk-Austraalia suurimas asulas Alice Springs’is, kust võtsime bussituuri kuulsate kivide juurde. Alice Springs oli üllatavalt sümpaatne väikelinn, kuid sealne aborigeenide hulk ajas pisut hirmu nahka. Neid on palju, nad on koledad, nad on juua täis, nad räuskavad ja vedelevad igal pool. Vaba õhtu Alice Springsis sisustasime Didgeridoo (kohalik puhkpill) show vaatamisega. 

Bussituur oli igati mõistlik valik, sest ei pidanud ise sõitma, meid viidi tähtsamatesse kohtadesse ja räägiti selle kõige juures tarka juttu ka. Alustasime päeva koos päikesetõusuga kell 6 ja sõitsime veel 500 km, et näha ära kaks kiviformatsioon. Kõigepealt jalutasime Kata Tjuta ehk The Olgas ümbruses, mis koosnes neljast suurest kivimürakast

Edasi suundusime tähtsa Uluru ehk Ayers Rocki juurde. Kõndisime ümber kivi, kuulasime erinevaid legende ja õppisime üht-teist aborigeenide kohta. Teoreetiliselt on võimalik ka Uluru otsa ronida, kuid kohalik rahvas ei kiida nende pühakivi otsas turnimist heaks ning otsustasime nende soovi austada. Päikeseloojangu ajal nautisime šampust ja õhtusööki vaatega Ulurule.

Tagasiteel nägime lisaks arvukatele kängurudele esimest korda looduses kaamlit. Jah, Austraalias lippavad kaamlid vabalt ringi. Algselt siin mandril kaamleid ei pesitsenud, kuid töö tegemiseks toodi lisaks vangidele sisse ka veoloomad. Enamgi veel, Austraalias on nüüdseks maailma suurim metsikute kaamlite populatsioon.

Kokkuvõttes jäime igati rahule, et väikese kõrvalepõike tegime ja Uluru ära nägime. Oli küll lihtsalt kivi, aga see-eest päris ilus kivi.

Edasi liikusime põhjapoole Darwini suunas. Peatusime imekauni Edith Falls kose juures ja ujusime sealses ülisoojas vees. Põhjaterritooriumil on enamikes veekogudes ujumine keelatud või mittesoovituslik, sest sealsetes vetes võid kokku sattuda krokodillidega. Seega on koskede juures paiknevad veekogud parim võimalus end 35-kraadises kuumuses pisutki jahutada. Ja jahutust oli seal tõesti vaja. Ma ei ole kunagi varem külma dušši nii väga ihaldanud, aga põhjaterritooriumil tuli ka külmaveekraanidest kuuma vett.

Sõitsime veel läbi tohutult suure Kakadu rahvuspargi. Osadesse kohtadesse ilma 4-rattaveolise masinata ei pääsenud, aga nägime siiski suuri kivimürakaid, koskesid, kivimaalinguid, kängurusid ja mitmemeetriseid termiidipesasid. Loodus ei olnud küll eriti lopsakas ega kirev, kuid see-eest ehe ja puutumatu.

Viimane meelelahutus enne Darwinit oli hüppavate krokodillide tuur. Sõitsime 1,5 tundi paadiga jõe peal ning imetlesime eri suuruses krokodille, keda lihatükiga veest välja hüppama meelitati. Väidetavalt hüppavad kroksid ainult üles, mitte paadi poole, aga kohati oli siiski hirmus, kui 5,5-meetrine elajas oma lõuad paarikümne sentimeetri kaugusel kokku plaksatas.

Darwinis saime kokku seal pesitsevate Heiko ja Kadriga, kes meile korraliku tuuri tegid ning oma kodulinna võlusid tutvustasid. Muuhulgas käisime Mindil Beachi rannas, kus kaks korda nädalas päikeseloojangu ajal turuputkad püsti pannakse ja igasugu vahvat nodi müüakse. Näiteks sai seal lasta oma nime riisiterale maalida.

Nagu ka teistes linnades oli Darwini ilusaim rajoon mere ääres. Seal saime lõpuks ära proovida ka krokodilliliha, mis maitses täpselt nii nagu reklaamitud - meenutab kana, ainult pisut kõvem.

Kokku veetsime Darwinis 3 meeleolukat päeva ja olime siis sunnitud edasi liikuma, et õigeaegselt sihtpunkti jõuda. Darwinist edasi liikudes põikasime sisse veel ühte rahvusparki. Litchfield National Park meenutas juba külastatud Kakadu parki, kuid oli oluliselt väiksem ning vaatamisväärsused asusid lähestikku. Ujusime taaskord erinevate koskede all ning nautisime ilusaid vaateid.

Järgmise suurema linna Broome’ni oli taaskord vaja läbida ligi 2000 km tühja maad. Seekord pakkusid meelelahutust põlengud ja väikesed tuulispasad, mis liiva üles keerutasid. Kuivad teeääred põlesid pidevalt ning vahel oli tuli teele niivõrd lähedal, et võttis suisa kõhedaks.

Kuna teekonna tähtsaimast vahejuhtumist pilti ei ole, siis oligi juba ära ununenud, et Punane Pistrik vedas meid esimest korda alt. Ühes mõttetus väikelinnas autot tankides jooksis bensiinijaamast üks onu välja ja teatas, et meie auto lekib. Vaatasime siis, et lekib jah ja päris korralikult. Suur-suur roheline loik oli ümber auto. Kiire pilk kapoti alla kinnitas, et kogu jahutusvedelik oli järsku välja voolanud. Meie õnneks oli selles mõttetus väikelinnas suisa kaks autoremondi töökoda, kus me oma masinat näitamas käisime. Esimene mehaanik kinnitas seda, mida kartsime - edasi sõita ei saa ja radiaator on vaja välja vahetada. Radiaatorit selles linnas ei pidavat olema ning tuleks tellida 2500 km kauguselt Perthist. Kuna 3-4 päeva selles asulas passimine ei olnud meie jaoks sugugi meeldiv väljavaade, siis läksime ka teise mehaaniku jutule, kellel juhuslikult sobiv radiaator olemas oli. Pidime selles väikelinnas, kus isegi alkoholi ei müüdud, õnneks veetma vaid ühe öö ning järgmisel hommikul vahetati radiaator välja ning saime teekonda jätkata.

Paljukiidetud linn Broome erilist muljet ei jätnud. Vaatasime kuulsa Cable Beachi üle ning ööbisime kihvtis mereäärses karavanpargis. Randades nägime põnevaid “kunstiteoseid”, mida väikesed krabid liival meisterdavad.

Cable Beach

Gantheaume Point

Mööda läänekallast allapoole liikudes peatusime poolsaarel asuvas Cape Range rahvuspargis. Park asus mere ääres, oli täiesti lage ja meeletult tuuline. Vaatasime mõned ilusamad rannad üle ja üritasime pisut snorgeldada, aga otsustasime siis ruttu tuule eest põgeneda. Ühel jalutuskäigul ehmatas tee ääres rahulikult seisev ja maastiku värviga ühte sulav känguru mind lolliks ja hüppas siis lõpuks minema enne kui temast korraliku pildi jõudsin teha.

Turquoise Bay

Käisime vaatamas looduslikku “purskkaevu”, kus vesi suure survega läbi kiviaukude taeva poole purskas. Vaatepilt oli igati võimas.

Järgmine peatuskoht oli maailma kultuuripärandi hulka kuuluv Shark Bay regioon, kus oli üllatavalt palju vaadata. Käisime Shell Beach’il, kus vesi on tavapärasest kaks korda soolasem ning liiva asemel koosneb pinnas pisikestest karpidest. Tegime tutvust ka vanimate elusorganismidega, mis on mereäärde kuhjunud ja põnevaid kujukesi moodustanud.

Järgmisel varahommikul külastasime sellist veidra nimega kohta nagu Monkey Mia. Ahvidega ei ole seal aga miskit pistmist, koht on kuulus hoopis delfiinide poolest, kes iga päev mitu korda rannas söömas käivad. Hommikul on delfiinide nägemine kõige tõenäolisem ja selleks ajaks koguneb randa suur hulk inimesi. Räägiti pisut delfiinidest ning valiti välja mõned õnnelikud inimesed, kes said delfiine kalaga toita. Mul õnnestus olia üks väljavalitutest ja kala delfiinile suhu kukutada.

Enne Shark Bay’st lahkumist otsustasime sellele regioonile ka ülevaltpoolt pilgu peale visata ja tegime oma esimese scenic flighti. Vaade oli väga kihvt, aga ilma langevarjuta väikelennukis viibimine oli päris hirmus.

Rannikul proovisime lõpuks ära ka hirmkalli homaari, mis õnneks maitses päris hästi.

Viimane vaatamisväärsus enne Perthi jõudmist oli Pinnacles, mis on lubjakivimoodustisi täis kõrb. Nägi pisut välja nagu surnuaed, aga kõrged lubjakiviformatsioonid olid igatahes kihvtid.

Kuna meie varulangevarjud vajasid enne hüppeüritust ümberpakkimist, siis pidime Perthi jõudma mõned päevad enne ürituse algust. Mõtlesime juba õudusega, kuidas need paar päeva sisustada, et me igavusest lolliks ei läheks. Aga meil oli taaskord piisavalt palju õnne ning päev enne Perthi jõudmist avastasime töökuulutuse, kus kaheks päevaks kaht inimest otsiti. Pakkumine sobis meile suurepäraselt ning saimegi töö endale. Teadsime vaid, et tegu on lehtsalatit kasvatava farmiga, aga kohale jõudes selgus, et kasvuhoones tegeleti hoopis väikestviisi eksperimendiga. Nimelt katsetavad kolm meest seal salatite kasvatamiseks uut hüdropoonilist tehnoloogiat. Meie ülesanne oli läbi viia näidis salatikorjamine, et selgitada välja, kui kaua see aega võtab ning kui suur on saadav salatisaak. Salatid visati kõik minema, sest väikese koguse jaoks veoauto rentimine oleks läinud kulukamaks kui potentsiaalne tulu. Lisaks saime kasvatustorudest vanu salateid ja juurikaid välja nokitseda. Töö oli vahva, aga veel parem, et juba läbi sai. Hea viis vabu päevi sisustada ja seejuures pisut taskuraha teenida.

Töölt tagasi karavanparki sõites leidis aset intsident, kus autokatusele unustatud Andrese töösaapad järsku ükshaaval tee peale lendasid. Saapad õnnestus ühes tükis tagasi saada ning sellega seoses meenus, et eelmises postituses jäi jutustamata sarnane olukord, mis meil kohe Austraaliasse tagasitulekul aset leidis. Tookord sai katusele asetatud gaasipliit, mis ootamatult keset sõitu lahkuda otsustas. Ka gaasipliit jäi terveks, vaid ümbritsev karp sai pisut muljuda ja mõne mõra.

Teekond Gold Coastilt Perthini kujunes erinevate kõrvalepõigete tõttu 3000 km pikemaks, kui algselt planeeritud. Kokku sõitsime 12 500 km ja oleme nüüdseks Austraaliale mööda rannikut ringi peale teinud. Vaid Tasmaania saar on veel nägemata. Idakallas meeldib meile endiselt rohkem kui läänekallas, aga ka siin on omad võlud. 

Mööda läänekallast alla sõites muutus ka ilm pisut mõistlikumaks ja õhtuti on nüüd põhjust pusa selga panna ja ööseks tekk peale võtta. Vahelduseks on päris mõnus mitte higist tilkuda kogu aeg.

Mis peale 9 päevast hüppamist edasi saab, veel ei tea. Viljahooaeg on juba käimas, nii et sellest me ilmselt osa ei saa. Küll aga oleme kandideerinud erinevatesse veinitehastesse, kus hooajad uuel aastal algavad. Võtame ühe sammu korraga ja keskendume praegu aasta suurimale langevarjusündmusele.