Bangkok ja Eesti

Oleme nüüdseks õnnelikult Austraaliasse tagasi jõudnud, aga arvutis on veel terve ports Bangkokis tehtud pilte, mida keegi näinud ei ole, nii et alustuseks lühike ülevaade ajast, mis jäi Austraaliast lahkumise ja siia naasmise vahele.

Juuli lõpus sai töö puuvillatsehhis otsa, misjärel sõitsime Gold Coastile, kus hoiustasime soodsalt oma autot ning peatusime siis enne Eestisse lendamist veel nädal aega Tai pealinnas Bangkokis.

Bangkok on ehe Aasia suurlinn - lärmakas, kirju ja palav. Iga nurga peal üritab keegi midagi pähe määrida, aga see-eest on elu väga odav.

Hotell Bangkokis

Kuna ilmad olid enamasti pilvised ja päevitamiseks sobimatud, siis veetsime suurema osa ajast süües ja šopates. Käisime läbi kõik suuremad kaubanduskeskused ja turud, kus müüdi kõikvõimalikku odavat kaupa ning sõime nõrkemiseni kõiksugu head-paremat. Tai on teadupärast kuulus oma maitsva köögi poolest. Ja kui Tai toidust kõrini saab, siis on valida sadade muude restoranide vahel.

Jaapani buffet

Taiwani pelmeenid

Kookosjäätis ja kookosvesi

Lisaks väljas söömisele võtsime osa Tai köögikunsti koolitusest. Käisime koos kohaliku tädiga turul komponente ostmas ja valmistasime hiljem oma pisikeste kätega neli taipärast hõrgutist.

Lisaks söömisele jõime ühed ülikallid kokteilid 63. korrusel asuvas Sky Baris, kus filmiti mõned stseenid filmi "Pohmakas II" tarbeks.

Ja pisut odavamad kokteilid ühes Bangkoki "punaste laternate" piirkonnas, kus nägime lisaks muudele huvitavatele inimloomadele ära ka kohalikud ladyboy-d.

Ühe päeva planeerisime veeta pisut kultuursemalt ning kohalike templitega tutvuda, kuid paduvihma tõttu jõudsime vaid mõnd üksikut neist imetleda. Vihma eest varjusime traditsioonilise Tai massaaži kooli, kus professionaalid mõnusat/valusat mudimist pakkusid.

Grand Palace

Wat Pho

Leidke pildilt Andres

Eestis veetsime ca 1,5 kuud, mille jooksul sõime kõhud head eestipärast kraami täis, vaatasime kõige tähtsamad näod üle, hüppasime nädal aega Saaremaal, sõime Leedus zeppelini, käisime Taanis pulmas ja avasime rulluisuhooaja. Nüüd müüsime oma äsjaostetud tõlla maha ja lendasime tagasi Austraaliasse.

Lennuaegade sobimatuse tõttu veetsime ka seekord ühe öö Bangkokis ning käisime ära meditsiinimuuseumis, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Muuseum oli täis muumiaid, looteid ja erinevaid (deformeerunud) kehaosi.

Austraaliasse jõudes ei valmistanud meie ustav Punane Pistrik pettumust ja läks kenasti käima.

Sõime Gold Coastil kohvikus kalli hommikusöögi, sest järgnevad 1,5 kuud plaanime enamasti autos elada ja sellist luksust ilmselt mõnda aega endale ei luba.

Edasistest plaanidest on kindel vaid niipalju, et 1. novembriks tahame jõuda Austraalia läänekaldale Perthi, kus toimub langevarjurite suurüritus. Teekonna pikkus on umbes 9000 km ja teele jääb palju vaatamisväärset. Selle reisi edukal lõpetamisel oleme ametlikult Austraaliale ringi peale teinud.

Puuvill on otsakorral

Viimane sündmustevaene postitus Narrabri väikelinnast.

Puuvillahooaja lõpp läheneb uskumatu kiirusega. Vabad päevad mööduvad enamasti magades/süües/filme vaadates. Märkimisväärseim vaba aja sisustamine leidis aset Moree linnas SPA-d külastades. Vedelesime paar tundi looduslikus kuumaveeallikas ja nautisime saunamõnusid.

Meil on seni väga osavalt õnnestunud oma autoga sõitmist vältida, sest koopereerume tööle sõites samas vahetuses töötavate Eesti tüdrukutega. Antud elukorralduse ainus miinus on see, et nende auto teeb väga koledaid hääli ja töötab üleüldse ehku peal, mis tähendab, et alati on oht, et auto üks hetk lihtsalt ei käivitu või otsad annab. Imekombel on seda seni juhtunud vaid ühe korra.

Mõni nädal tagasi leidis aset väikelinna aasta (või suisa aastakümne) suursündmus. Nimelt andis siin kontserti kuulus kantrimuusika staar Keith Urban. Ärge tundke end halvasti, kui temast midagi kuulnud ei ole, ka meie teadmised piirdusid sellega, et tegu on Nicole Kidmani abikaasaga. Igatahes oli tegu niivõrd suure sündmusega, et puuvillatehas pandi terveks ööks kinni, et kõik kontsertile saaksid minna. Me ei ole kahjuks õppinud siin viibitud ajaga kantrimuusikat armastama ja otsustasime kodus veini juua ning kontserti oma rõdult kuulata. 

Kuna meil on jäänud veel vaid 7 tööpäeva, siis on paslik teha kokkuvõte 2014. aasta puuvillahooajast. Töötasime 4 kuu jooksul 77 päeva ja suutsime säästa arvestatava hulga raha. Töötlesime ja pressisime umbes 241 000 puuvillapalli, ühe palli kaal keskmiselt 227 kg. Kiire arvutus näitab, et sellest kogusest saab valmistada näiteks 52 miljonit teksapaari või 289 miljonit T-särki või miljard sokipaari. Töö on lihtne, üksluine ja igav, aga jääb meelde pigem positiivse kogemusena. Lisaks tavapäraselt laiskadele kohalikele leidub töötajate seas ka mõni eriti kirju loom. Näiteks prantslane, kes masinate vahel salaja telefoniga mängimas käib. Või habemik, kes elab autos, korjab tee äärest surnud loomi ja neid siis meie ühisköögis küpsetab (ja me haisu tõttu õues sööma oleme sunnitud). Või biseksuaalne horvaatlane, kes oma jutukusega ka kõige kannatlikumad meie seast hulluks ajab. Või Monk, kes lisaks välisele sarnasusele telestaariga kannatab ilmselt samuti obsessiiv-kompulsiivse häire all ja muuhulgas ühe kaastöötaja baarikakluse käigus haiglasse saatis. Või suur laulev aborigeen, kes on kujunenud Andrese lemmik-masinistiks hoolimata üldisest pärismaallaste-kartusest.

Ülemus on väga rahul, et otsustas sel aastal nii palju eestlasi palgata, sest me kõik oleme kenasti hooaja lõpuni vastu pidanud ja end väga tublide töötajatena tõestanud. Probleeme, vallandamisi ja lahkumisi esines vaid kohalike seas.

Lisaks tavapärasele palgale premeeritakse meid viimasel nädalal boonusega ning saime mälestuseks 2014. aasta puuvillahooaja mütsid, mida nüüd uhkusega igal pool kandma hakkame.

Otsustasime enne teele asumist oma Punase Pistriku läikima lüüa ning läksime kohalikku autopesulasse. Tegemist on iseteenindusliku pesulaga, kus 2 minutit pesuaega maksab 2 dollarit. Andres tegi mõned kiiremad ringid ümber auto ja saime 8 minuti/8 dollariga hakkama.

Nüüd tahaks šašlõkki. Ja sauna. Kohupiima. Suitsuvorsti. Keefirit. Hapukapsast. Vürtsikilu. Musta leiba. Normaalset hapukoort. Ja loomulikult kõiki teid armsaid inimesi näha.
Õnneks ei pea enam kaua ootama, et kõiki neid asju saada. 21. juulil on meie viimane tööpäev puuvillatsehhis, 23.ndal lendame Bangkoki ja juba nädal hiljem saabume kodumaale lühivisiidile.

Peatse kohtumiseni!

Töö, köök, voodi. Ja otsast peale.

Elu Austraalia väikelinnas kulgeb rahulikult ja muutumatult, rabame endiselt 12h päevas tööd teha. Rabama on tegelikult ilmselge liialdus, sest töö on kerge ja igav. Õnneks oleme avastanud suurepärase mooduse üksluise töö juures mõistuse säilitamiseks - audioraamatud. Mul kulub ühe raamatu kuulamiseks 1-2 päeva ning olen nüüdseks läbi töötanud kõikvõimalikke erinevaid teoseid: Steve Jobsi eluloost krimiromaanideni, kulinaariast religioonini. Andres saab “lugemisega” küll vähem tegeleda, kuid temalgi pole probleem 2-3 päevaga raamat läbi töötada. Ideaalne võimalus lisaks kätele ka aju töös hoida ja end pisut harida.

Lisaks audioraamatutele aitab tööl vastu pidada mõte rahast, mida iga nädal kõrvale õnnestub panna ja kui palju selle raha eest reisida saab. Ülemus teab väga hästi, mis meid motiveerib ja tuletab igapäevaselt meelde, kui head raha me ikka teenime ja et me ikka ära ei läheks.

Oleme nüüseks saanud ära proovida nii päeva- kui öövahetuse ning ei olegi suurt vahet, millal tööl käia. Päevavahetuses on tunne pisut inimlikum, sest magada saab öösel, mil väljas on pime ja müra vähem. Öövahetuse ajal on aga tööl õhkkond rahulikum ja puuduvad turistid, kes tehase tööd uudistamas käivad. Lisaks võib öövahetuse lõpus näha imelisi päikesetõuse, mida ei ole kahjuks võimalik meil olemas olevate seadmetega pildile jäädvustada.

Päikesetõus tehases

Päikeseloojang kodus

Päikeseloojang tehases

Ilmad on praegu ideaalsed, päike paistab konstantselt ja temperatuur jääb 22-24 kanti. Küll aga elasime vahepeal üle nädalase külmalaine, mil öine temperatuur langes 4 kraadini ning sel ajal öövahetuses töötamine ei olnud meeldiv. Lähedalasuva mäe tipus olla suisa lund nähtud. Nii külm oli, et sõitsime vabade päevade ajal lähimasse suuremasse linna Tamworthi talveriideid ostma. Loodetavasti sel talvel enam nii külmaks ei lähe.

Tamworthi ainus vaatamisväärsus - Golden Guitar

Lisaks šoppamisele oleme vabadel päevadel tutvunud looduslike vaatamisväärsustega. Käisime uudistamas Sawn Rocks-i nimelist suurt kivimoodustist, mis jättis üsna külmaks. Suur kivimürakas, mida nägi ühest küljest ja ümberringi muud huvitavat ka vaadata ei olnud.

Sawn Rocks

Viimasel nädalavahetusel matkasime mõned tunnid Waa Gorge nimeliste kaljude vahel. Ilm oli kivide vahel turnimiseks ideaalne ja selle käiguga jäime igati rahule.

Waa Gorge

Veel käisime end harimas kodulinna ajaloomuuseumis, mis on ehitatud endise vangla ruumidesse ning igasugu vanaaegset kola täis topitud. Uudistamist oli üllatavalt palju.

Vangikong

Arvuti

Tõmbasime oma tervisliku toitumise eksperimendile ka joone alla. 30 päeva jooksul kaotasime kahepeale 9 kg, enesetunne on väga hea ning oleme loomingulisemalt kokkama hakanud. Lisasime nüüd ükshaaval eemaldatud toidugrupid tagasi menüüsse, et hinnata, kuidas need enesetunnet mõjutavad. Kui piimatooted välja arvata, siis möödus “taastutvumine” üsna valutult. Elu valge jahu ja suhkruta oli aga nii hea, et neid aineid meie menüüst enam praktiliselt ei leia. Baklažaanilasagne ja suvikõrvitsanuudlid maistevad vaat et paremini kui päris pasta ning igasugu pirukad, koogid ja küpsised valmivad samuti jahu ja suhkruta (paar datlit, küps banaan või peotäis mustikaid töötavad suhkruasendajatena suurepäraselt). Oleme laiendanud oma juurviljade spektrit ning testinud selliseid “supertoite” nagu chia seemned ja quinoa. Nüüd, kus avokaadosid enam tasuta käes ei ole, siis oleme ka neid hakanud massiliselt tarbima.

Nautige sooja suve algust ja grillige meie eest ka palju liha!

70% puuvill, 30% vabad päevad

Suure vihma tõttu lükkus puuvilla hooaja algus nädala võrra edasi, aga oleme taaskord sattunud ülitoreda ülemuse otsa, kes vaestele seljakotiränduritele erinevaid töid välja mõtles, et pisut raha saaksime teenida.

Nüüdseks on puuvill lõpuks kuiv ning oleme juba üle nädala saanud teha tööd, milleks siia väikelinna sõitsime. Töötame suures tehases, mis tegeleb puuvilla töötlemisega (cotton gin). Veoautode kaupa tuuakse siia suuri puuvillarulle, mis erinevate masinate abil puhastatakse ja väiksemateks kuubikuteks pressitakse. Lisaks teiste farmerite poolt toodavale toodangule kasvatab ka tehas ise ümbruskonnas puuvilla. Käisime esimestel päevadel põldude vahel vaatamas, kuidas puuvilla kasvatatakse ja korjatakse.

Tehas töötab 24/7, mis tähendab, et graafiku järgselt tuleb meil teha nii 12-tunniseid päeva- kui öövahetusi. Tööl oleme järjest 7 päeva, millele järgneb 3 vaba päeva ning iga kahe nädala tagant liigume öö- ja päeva vahet. Alustasime päevavahetuses, aga alates sellest laupäevast liigume esimest korda öövahetusse.

Andrese positsioon tehases on assistant ginner ja tema ülesanne on assisteerida meest, kes vastutab selle eest, et tema vahetuses kõik masinad kenasti töötaks ja seisakuid ei oleks. Tihti saab Andres niisama konsooliruumis istuda, tähtsat nägu teha ja arvutiekraane jõllitada, aga vahel on tarvis ka päriselt tööd teha. Töö väljaspool konsooliruumi on enamasti must ja tolmune, aga vähemalt tööd tehes aeg lendab ja uni ei tiku silma. Tegemised hõlmavad masinate puhastamist tolmust ja prahist, mis masinate tööd küll otseselt ei häiri, aga on suureks ohuks tulekahju tekkimisel. Samuti on Andrese ülesanne anda pause pressiruumis töötavatele tüdrukutele.

Andres teeb tähtsat nägu

--- ja vahetab linte

--- ja tõmbab pressiruumis kotte masinatele peale

Minul (ja teistel tüdrukutel) on graafiku kohaselt neli erinevat ametit. Kõige rohkem tööaega veedan pressiruumis, kus võtan puuvillakuubikute küljest näidiseid, skaneerin lipikuid ja sikutan kotte masinale peale. Töö on lihtne, aga väga üksluine.

Kõige tolmusem töö tehases on koristamine. Terve päev tuleb ringi käia ning õhuvoolikuga tolmu ja puuvilla ühest kohast teise puhuda. Tolmu ja müra kaitseks varustab tehas meid igasugu vajaliku kvaliteetse kraamiga. Koristades mööduvad 12 tundi uskumatult kiirelt.

Seitsmest päevast ühel aitan sissetulevatelt puuvillarullidelt kilesid maha tõmmata ning ühel päeval töötan õues. Värskes õhus on mu ülesandeks pisikese ATV-taolise masinaga põldude vahel vurada ning nuusutada ega mõni rullidest ei põle. Tundub uskumatult mõnus töö, aga tegelikult hakkas päris igav ja aeg venis jubedalt.

Traktoriga saab ka sõita

Kodumaa värvides puuvillamoodul

Kuna 12-tunnised tööpäevad ei ole veel piisav katsumus, siis oleme paralleelselt käsile võtnud veel projekti "Tervislik toitumine".  Eemaldasime 30 päevaks oma menüüst piima- ja teraviljatooted, kaunviljad, valmistoidu, suhkru ja alkoholi (kõik toitained, mis võivad potentsiaalselt kehas probleeme tekitada) ning sööme palju erinevaid puu-, juur- ja köögivilju. Hetkel on käsil 19. päev ning enesetunne on suurepärane. Toit maitseb hoopis paremini ja energiat on ka rohkem.

Töövarustusest on ka sibulahakkimisel abi

Loodetavasti olid teil kõigil toredad lihavõtted. Austraalias on Easter eriti tähtis püha, selle puhul on riigipühadeks nimetatud suisa 4 järjestikust päeva. Meil õnnestus kõik neli päeva tööl olla ja 2,5 kordset palka teenida. Pole paha.

Puhkus peale puhkust

Päev peale Balilt naasmist alustasime taas pikka teekonda ühest Austraalia otsast teise. Osa vaatamisväärsusi olime juba eelmisel korral ära näinud, aga üht-teist oli siiski teepeal vaadata.

Esimese peatuse tegime kuulsa kiviformatsiooni juures. Suur kivimürakas meenutab suurt lainet, mistõttu on ta tuntud Wave Rock nime all.

Mount Gambieri linnakeses uudistasime üht kummalist meteoriidikraatri järve (Blue Lake), mis novembrist märtsinini on ilus erksinine, aga ülejäänud aastast tuima halli tooni.

Adelaide-i ja Melbourne-i vahel kulgeb mööda rannikut üks Austraalia kuulsamaid teelõike - 200km pikkune Great Ocean Road. Seal saab uudistada igasugu kihvte lubjakivimoodustisi ja vingeid laineid. Teelõigu esimesel poolel tegime iga paari kilomeetri tagant peatusi, et igale vaateplatvormile pilk peale visata. Teine pool teest kulges mägedes ja seal peale pisikeste külade suurt midagi vaadata ei olnud.

London Bridge

The Arch

Twelve Apostles

Vahetult enne Melbourne-i jäi teele teine suurlinn Geelong. Mõnus mereäärne linnake, palju rohelust, välibasseinid. Rannaribal seisab üle 100 eri poosides kujukest ehk bollardit.

Käisime ära ka eelmisel korral nägemata jäänud Melbournes. Jättis väga mõnusa atmosfääriga linna mulje. Uudistasime muuhulgas graffitiga kaunistatud Hosier Lane tänavat, sõime ülimaitsvaid burgereid, jalutasime hiinalinnas ja nautisime ilusat päikesepaistelist ilma. Tegemist oli nimelt esimese adekvaatse ilmaga peale Balilt saabumist. Teekond Melbourne-ni oli pidevalt külm ja pilves ja kole.

Järgmise päeva veetsime Goulburni lennuväljal. Sealse langevarjuklubi muudab unikaalseks hiljuti soetatud Embraer hüppelennuk. Tegime uhkest lennukist ühe hüppe ja saime linnukese kirja.

Edasi viis tee Austraalia pealinna. Igaks juhuks mainin, et selleks on Canberra, mitte Sydney. Lühidalt on Canberra lugu selline, et Sydney ja Melbourne tahtsid mõlemad saada pealinna staatust ja kuna konsensusele ei jõutud, siis otsustati ehitada pealinn kahe suurlinna vahele. Austraalia põhiseaduseski on kirjas, et pealinn peab Sydneyst asuma vähemalt 160,9 km (100 miili) kaugusel, et tekiks kaks eraldi linna, mitte üks megalinn. Pealinn ehitati sisemaale, sest jahedamas kliimas pidi mõttetegevus ladusamalt edenema. Täna asuvad Canberras valitsus, parlament ja teised tähtsad riiklikud institutsioonid.

Me külastasime sõjamemooriali ja käisime ekskursioonil tohutult suures parlamendihoones, kus nädala sees on võimalik jälgida ka istungeid.

Parlamendihoone

War Memorial

War Memorial

Järgnevaks päevaks olime planeerinud reisi Sydney lähistel asuvasse Blue Mountains rahvusparki, aga ilm vedas taaskord alt ja vihmaga minna ei olnud mõtet. Selle asemel veetsime terve päeva autot putitades. Vahetasime õhufiltri ja veel ühe tähtsa detaili, millele nime ei oska anda, ostsime uued esirehvid, saime tasuta 1,5 tunnise ülevaatuse ja paisupaagi korgi.

Auto nagu uus, võtsime suuna Sydney poole. 

Sydneys saime kokku Ülle ja Theoga, kes võtsid meid vastu uhkes hotellis, mille magamistoast avanes vaade kuulsale ooperimajale. Igal hommikul ja õhtul kontrollisime, kas ooperimaja ikka on alles. Õnneks oli. Hotelli basseinist ja jõusaalist avanes vaade nii ooperimajale kui Harbour Bridge-le. Esimest korda 7 kuu jooksul saime sauna. Oi, kui mõnus!

Esimesel õhtul käisime söömas Saksa pubis, kus mängiti live muusikat ning käis korralik trall ja õllejoomine. Esimest korda 7 kuu jooksul sõime musta leiba. Sooja, ülimaitsvat, küüslauguvõidega rukkileiba. Jumalik.

Üht lõunasööki käisime nautimas linna kõrgeimas hoones, mille restoranikorrus pöörles ja võimaldas seetõttu näha 360 kraadist vaadet Sydneyle.

Nautisime veel õhtusööki suurel laeval, mis õhtupimeduses Sydney jõel kruiisis.

Sydneys viibimist varjutas vaid ilm. Ühtki tõeliselt ilusat päeva ei olnud, enamasti oli pilves ning sadas. Niipea kui Sydneyst välja sõitsime, hakkas päike paistma.

Saabusime uude kodulinna Narrabrisse mõned päevad enne arstlikku kontrolli, et tegeleda kodu otsingutega. Kuna ees oli terve pikk nädalavahetus, siis tegime mõned väljasõidud ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde. Käisime suuri uhkeid antenne vaatamas ja kimasime ringi Mt Kaputari rahvuspargis. Park on üliilus ja mägine, paljude vaateplatvormide ja matkaradadega. Matkama seekord ei hakanud, aga ilusad pilditegemiskohad käisime läbi ning julgete kängurudega sõime lõunat ka. Vabadel päevadel sooviksime kindlasti rahvusparki tagasi minna.

Narrabri ümbrus oli saabudes väga märg ning kohalikelt kuulsime, et tavaliselt neil peaaegu kunagi vihma ei saja, aga viimase nädala jooksul sadas meeletu hulk sademeid maha. See aga mõjutab pisut meie töö algusaega.

Rendimaja või -korteri leidmine siinkandis lihtne ega odav ei ole. Lõpuks valisime paari variandi seast välja ühe uue modernse korteri linna peatänaval. Rendime kolmetoalist korterit 5 peale, elame koos teise paari ja ühe üksiku noormehega. Kõik on eestlased ja siiani klapib kooselu väga kenasti. Korteris on olemas kõik eluks vajalik mööbel, söögiriistad ja voodilinadki.

Kodu olemas, asusime püsiühendusega internetti taga ajama. See aga osutus oodatust oluliselt keerulisemaks. Ainus väikelinnas leviv operaator andis meile igasugu eksitavat informatsiooni ja ka lepingu sölmimine läks üle kivide ja kändude. Tänaseks ei ole meil endiselt internetti, sest tehnik, kes meie juurde üldse tulema ei pidanud, tuli meie juurde ja loomulikult olime me tööl ning uut aega pakuti alles järgmiseks nädalaks. Tuleb välja, et interneti sisselülitamine on väga keeruline ja aeganõudev protsess.

Andres on kurb, et netti pole

Kuna väikelinnas hakkas kiirelt igav, siis panime end kohe kirja jõusaali, kus seni väga usinalt käinud oleme. Eks paistab, kas 12 tunniste vahetuste kõrvalt ka aega ja viitsimist on.

Tööl läbiviidud arstlikus kontrollis veenduti, et me ei ole narkomaanid ega parasjagu joobes, testitit nägemist, kuulmist ja tasakaalu, möödeti pikkust, kaalu ja vererõhku. Tudnub, et kõik näitajad olid normis, sest oleme nüüdsest täisväärtuslikud cotton gini töötajad. Põhitööga hakkame pihta alles järgmisel nädalal, aga seni on meile leitud igasugu muid sotsiaaltöid. Mina olen saanud värvida ja koristada, Andres on tegelenud aianduse ja irrigatsiooniga. Ülemus on väga mõistlik mees, kes saab aru, et meil kaasnevad Narrabris viibimisega kulud ning seetõttu leiab ta seljakotiränduritele suvalisi töid kuniks puuvilla tulema hakkab.

Eestlased on ginis väga hinnas, sel aastal on meid seal kokku suisa 14. Ja juba praegu on selge, et eestlane on võrreldes teistega ikka väga töökas rahvas. Aga tööst lähemalt juba järgmisel korral.