Talvine Sydney

Oleme end Sydneys taas sisse seadnud ja on aeg lühikeseks kokkuvõtteks.

Mina olen Sydneysse saabumisest alates proovinud ära päris mitu tööotsa: pakkisin koos pilukatega CD'sid, küpsetasin cateringis muffineid ja tegin pagariäris kontoritööd. Erinevatel põhjustel loobusin ma kõikidest nendest kohtadest ning leidsin lõpuks kontoriassistendi töö uhkes büroohoones kesklinnas. Tegema pean kõike, alates paberite arhiveerimisest kohvimasinate ja minibaaride täitmiseni. Saan (pean) viisakalt riides käia ja palga üle ka nuriseda ei saa. 

Andresel läks sobiva töö leidmine libedamalt ning kogu siin viibitud aja on ta töötanud DHL-i osakonnas, mis tegeleb sularahaautomaatide ja iseteeninduskassade ettevalmistusega.  Viimase kuu ajaga on ta liigutanud juba rohkem sularahaautomaate, kui Eestis üldse kokku on. Tööd on leitud lubatust kauemaks ning palka makstakse ka väga hästi.

Kolinud oleme praeguseks juba 2 korda ning nädala pärast on vaja seda taaskord teha. Kuna paljud Sydneys elavad eurooplased lähevad koju suve otsima, siis rendivad nad oma uhkeid tube mõneks nädalaks soodsalt välja ning olemegi juba kaht sellist võimalust ära kasutanud ja väga moodsates korterites elanud. Hetkel tegeleme uue ajutise kodu otsingutega. Ideaalis võiks seekord leida koha, kus viisa lõpuni pesitseda, aga see on osutunud arvatust keerulisemaks, sest oleme asukoha osas üsna valivad. 

Ilm on olnud väga heitlik ja räägitakse, et siin pole aastaid nii külma talve nähtud. Sydneys veel lund sadanud ei ole, aga 100km eemal mägedes on küll maa valge ja lapsed ehitavad lumememmesid. Saapad, sall ja mantel olid hea ost!

Nädalavahetustel oleme tutvunud ümbruskonnaga, teinud mõned väljasõidud, käinud kinos, uudistanud Powerhouse muuseumis, maitsnud erinevaid põnevaid kalu ja grillinud rõdul liha.

Sydney Botaanikaaed

Selle nurga alt mul veel ooperimajast pilti polnud

Bondi to Coogee coastal walk

Powerhouse Museum

Leidsime poest Eesti leiba

Ühel nädalavahetusel käisime kesklinnas modellitööd tegemas. Nimelt otsis üks noor fotograaf paari, keda oma portfoolio tarbeks pildistada. Lasime endast ooperimaja ja sadama taustal mõned pildid klõpsida ja saime selle eest 10 dollarit palka ka (või noh, bussipileti raha).

Viisa saab meil läbi septembri keskel, aga kuna Uus-Meremaal on sel ajal veel pisut jahe, siis otsustasime vahepeal pisut Aasias ringi vaadata. Ostsime hetkel üheotsa pileti Filipiinidele, nii et see saartest koosnev põnev riik on meie järgmiseks sihtkohaks. Kuna lendame täpselt 8 nädala pärast, siis tuleb hakata vaikselt lahkumiseks ettevalmistusi tegema. Kindlasti tahaks veel ära käia Blue Mountainsi rahvuspargis ja lennata pisut tuuletunnelis.

Eesti esindus Austraalia rekordis

Oleme juba kaks nädalat reisilt tagasi ja nüüd tuleb lõpuks väike kokkuvõte ka. 

Maanudsime Los Angelese lennuväljal, rentisime auto ja võtsime suuna 1,5 tunnise sõidu kaugusel asuva Perris Valley poole. Käisime lennuväljal, ajasime paberimajanduse korda ning seadsime end sisse majakeses, millest sai ürituse ajaks meie uus kodu. Rentisime endale privaatse pisikese maja kellegi sisehoovis. Oli odavam, mugavam ja privaatsem kui hotell ning lennuväljast piisavalt eemal, et inimestest ja möllust vähemalt õhtul natuke puhata saaks. Maja asus mäe otsas väga kihvtis eramajade rajoonis.

Ürituse algul ehmatasime kolmanda eestlase Priidu poolsurnuks, kui ta meid lennuväljal omavahel eesti keelt rääkimas kuulis. Me olime salaluuret teinud ja olime kursis, et selline mees Austraalias elab ja rekordiüritusele tuleb, aga tema ei teadnud meie olemasolust midagi ning emakeele kuulmine oli talle suureks üllatuseks. Ürituse jooksul sai palju lobisetud ja Priit kodumaal toimuvaga kurssi viidud.

Eesti esindus

Kohe peale ürituse algust hakkas ilm meid alt vedama ning muutus külmaks ja pilviseks. Süüdistati El Niño nimelist ilmastikunähtust, mis tavapärase 35 kraadise ilma asemel meid 15 kraadi ja pilvise taevaga kiusas. Kokku kaotasime ilma tõttu neli järjestikust hüppepäeva. Iga päev olime lennuväljal kohal, lootuses, et ilm paraneb, aga läksime õhtul sama targalt koju tagasi. Teoreetilised loengud, videod ja huvitavad mängud hoidsid inimesi tegevuses, aga frustratsioon kasvas iga päevaga ning rekordi saavutamine tundus aina ebatõenäolisem, kuna vajalikud treeninghüpped jäid tegemata.

Halva ilma meelelahutus

Ühel vabal päeval veetsime kvaliteetaega kohalikus tuuletunnelis Eesti tiimi ja Dan BC-ga 4-way kujundeid harjutades. Tunnel tõi naeratuse näole nagu alati.

Tuuletunnel ja päikeseloojang Perrises

Kui ilm lõpuks selgines, hüppasime hommikust õhtuni ning ohverdasime ka ette nähtud puhkepäeva. Treeninghüppeid tegime küll ettenähtust vähem, kuid oli näha arengut ja rekord ei tundunudki enam nii võimatu.

Kui treeninghüpetel muutusid grupid ja kujundid järk-järgult suuremaks, siis ürituse viimased päevad olid planeeritud rekordikatseteks, kus kõik grupid lõpuks kokku liideti ja suurt kujundit teha üritati. Päris mitmed inimesed eemaldati juba enne rekordikatseid ning terve hulk inimesi peale iga rekordikatset. Kuna aega oli vähe, siis jäid võimalusest ilma kõik, kes vähegi eksisid ja oma ülesandega hakkama ei saanud. Alustasime rekordikatseid ligi 130 inimesega ja paari päeva jooksul vähenes see number 119-le.

Kuna rekordikatsed toimusid 5-6 kilomeetri kõrguselt, siis kasutasime hüpoksia vältimiseks lisahapnikku, mida igaüks nina/suu kaudu isiklikust voolikust tarbis.

Ürituse viimane päev oli emotsionaalselt väga pingeline, sest olime mitmel hüppel rekordile väga lähedal (üks inimene puudu) ja iga ebaõnnestunud hüppega pinge aina kasvas. Enne ürituse viimast katset saime kuiva trenni asemel motivatsioonikõne peatreenerilt ning hüppele saadeti meid suurte ergutuste saatel. Rekordist välja jäänud hüppajad ja kaasa tulnud pereliikmed soovisid kõigile edu ja saatsid meid Austraalia lippude lehvides lennukitesse. Kõik teadsid, et igaüks meist peab sellel hüppel endast parima andma, muidu lähme koju rekordita. 

Grupikalli

Viimasele katsele minek

Kuigi ükski kujundis olev inimene ei saa kuidagi näha ja teada, kas kõik on omal kohal ja hoiavad õigest kohast kinni, siis huvitaval kombel oli õhus koheselt tunda, et me saime kujundi kokku. Mina ja Andres olime mõlemad kujundi välimises ringis ja ühed viimastest inimestest, kes kujundile lähenesid. Kujundi all ja kõrval ei olnud peale kaamerameeste ühtegi üleliigset inimest paista ja sel hetkel oli küll tunne, et seekord vist tegime ära! Kujundist eemale träkkides oli kõigil nägu naerul, varju all kostis igast suunast hõiskamist ning maha jõudes kallistati, hüpati ja valati nii mõnigi õnnepisar. 

Kõige tipuks tegid 7 lennukit, millest hüppasime, madala ülelennu kui me parasjagu varjudega maandunud olime.

Peale rekordit valitsenud ühtekuuluvus-, õnne- ja kergendustunnet on keeruline sõnadesse panna. Ametlikult kinnitati rekord Austraalia kohtunike poolt tund aega hiljem. Ära joodi nii mõnigi kast õlut.

USA-s tehtud 35 hüpet jäid Andrese kinnaste jaoks viimasteks ja nad leidsid endale lõpuks koha prügikastis mitmete väsinud jalatsipaaride kõrval.

Peale rekordiüritust oli meil veel paar puhkepäeva planeeritud. Rentisime toa Malibus, jalutasime Santa Monica mägedes, sõime ülimaitsvaid ribisid ja sõitsime Venice Beach-il esimest korda tandemrattaga.

Santa Monica mountains

Kui Ameerikasse lennates olid positiivseks üllatuseks passikontrolli iseteeninduskioskid, siis läbi Uus-Meremaa tagasi lennates ootas meid ees hoopis teistsugune üllatus. Aucklandi lennujaamas aega parajaks tehes kuulsin järsku valjuhääldis oma nime ja käsku kiirelt infolauda minna. Infolauas küsiti imestunult, kas mul on pagasis langevari ja taheti näha erinevaid dokumente ja sertifikaate. Pidin tunnistama, et mul on neid pagasis suisa kaks ja peale erinevate paberite väljaotsimist tõsteti meie kohvrid õnneks siiski lennuki peale. Maandudes oli selge, et tuhnitud oli Andrese kohvris, sest selle lukk oli katki saetud. Lukk muide oli dekoratiivne ja kohver käis teistest lukkudest lahti. Küll on tore langevarjuga reisida. Neile, kes ei tea, siis röntgenis võib langevarju puhul silma jääda avamisautomaat, mis üliväikeses koguses lõhkeainet sisaldab.

Kokkuvõttes jäime USA reisiga ülirahule: saime hüpata maailma absoluutsete tipptreeneritega, õppisime tohutult palju, taaskohtusime mitmete vahvate austraallastega ja tutvusime nendega, keda veel ei tundnud ning boonusena saime oma nimele uue Austraalia rekordi. Iga senti väärt kogemus.

Nüüdseks oleme end talvises Sydneys sisse seadnud. Elukoha ja esimesed tööotsad leidsime juba paari päevaga. Aga sellest kõigest juba järgmine kord...

Uued tuuled

Samal ajal kui teil Euroopas kevad saabuma hakkab, läheb meil iga päevaga aina külmemaks. Korter, kus elame, on nagu jääkamber ning ainus võimalus sooja saada on kokkamise ajal käsi pliidi kohal hoida või terve igavik kuuma duši all seista.

Kahe töö vahelise aja sisustasime kokkamise, poodlemise, jalutamise, raamatukogus istumise ja sarjade vaatamisega. Sushiõhtu korraldasime ka.

Enne töö algust pidime läbima tervisekontrolli, mille eest ise maksime. Meie ainus etteheide Southern Cotton'ile on see, et nad on koonrid. Lisaks medicalidele pidime maksma ka oma töövahendite eest, mida meil isegi tarvis poleks olnud.

Päeval, mil tervisekontrollis käisime, sadas palju vihma ning väike savitee, mida mööda peale medicali sõitsime oli muutunud läbimatuks. Ja nii me sinna paariks tunniks kinni jäime. Uhkete eestlastena me abi ei kutsunud ning saime lõpuks iseseisvalt savimülkast välja.

Peale tervisekontrolli võtsime ette viimase sõidu lennuväljale, et enne töö algust veel mõned hüpped teha. Seekord sõitsime lõunapoole Victoria osariiki, kus korra varem hüppamas oleme käinud. Ilm vedas taaskord alt, aga saime siiski mõned hüpped ning rõõmsa taaskohtumise ühe šveitslasega, kellega Lääne-Austraalias langevarjuüritusel tutvusime. 

Peale mõningaid tutvustus- ja treeningpäevi saimegi lõpuks tööd alustada. See puuvillatehas on küll uuem ja modernsem, aga muid üllatusi ega põnevust seal töötamine ei toonud . Puuvill näeb endiselt samasugune välja ja töödeldakse teda ikka samamoodi. Ainult töökaaslased tunduvad oluliselt sõbralikumad ja rahulikumad kui eelmise aasta cotton ginis. 

Kui eelmisel aastal sain ma iga päev erinevat tööd teha, siis siinses tehases on kõigil oma kindel töökoht. Mind ja Cisset määrati töötama Feeder Bay’sse, mis on puuvilla töötlemise esimene aste. Puuvillamoodulid sõidavad mööda konveierit masinasse ning meie ülesanne on nendelt kilesid maha tõmmata, neid pressimasinasse laduda ja moodulite numbreid jälgida. Töö on lihtne, aga igav. Nagu kõik tööd cotton ginis.

Eeskujulik töömees Cisse

 Andres teeb põhimõtteliselt sama tööd, mis eelmisel aastal: jälgib ja puhastab masinaid, sõidab vahel tõstukiga ja veel mõned lihtsad tööülesanded. Ja saab taaskord pisut rohkem palka kui teised.

Andres reaalselt tööd tegemas

Oleme nüüdseks paar nädalat töötanud ja jõudsime just 12-tunniste päevadega ära harjuda. Küll aga jätsime selle tööga praeguseks hüvasti ja võtsime suuna Sydney poole, et lennata USA’sse. Nimelt üritavad austraallased püstitada uue vabalangemisrekordi, kuhu saavad kaasata ka 25% välismaallasi. Otsustasime, et sellist võimalust iga päev ei tule ja lähme üritame anda oma panuse, et lüüa üle praegune 112 inimesest koosnev rekord.

Nüüd ootabki meid ees 2,5 nädala pikkune reis, mis koosneb treeninglaagritest ja mõnest puhkepäevast. Kuna oleme Californias juba varem ringi reisinud, siis vaatamisväärsustega seekord väga palju tutvuda ei plaani. 

Puuvillatehases oldi meie tööga taaskord väga rahul ning kui tagasi tulles peaks neil lisatööjõudu vaja olema, siis oleme kindlasti järjekorras esimesed. Ja ei ole ka hullu, kui tagasi minna ei saa, oleme mõlema stsenaariumiga arvestanud.

Hoidke meile siis rekordiürituseks pöialt!

Vein on valmis, puuvill ootab töötlemist

Hooaeg veinitehases on nüüdseks läbi saanud ning uus töö puuvillatehases algab järgmisel nädalal, nii et naudime hetkel oma ainsat vaba nädalat ning leidsime lõpuks aega lühikese vahekokkuvõtte tegemiseks. 

Veinihooaeg oli sel aastal üsna lühike ning esimesi inimesi hakati ära saatma juba märtsi lõpus. Iga nädal saadeti hulk inimesi minema, kuid meil ja korterikaaslasel Cissel õnnestus päris mitu vallandamislainet vastu pidada. Ülemus oli meiega väga rahul ning kostis nii mõnegi hea sõna, tänu millele saime töötada ka siis, kui koormus väiksemaks muutus. Kui öösel enam viinamarju purustamiseks ei toodud, tõsteti meid hommikuvahetusse ning saime ülesandeks tehases korda hoida (voolikuid ja jubinaid ettenähtud kohtadesse liigutada, voolikuga põrandat pesta ja muid olulisi ülesandeid täita). Olime koristamises nii head, et meid hoiti sellel tähtsal positsioonil suisa 3 nädalat. Viimasel nädalal oli koristamisest juba kergelt öeldes villand ja saime õnneks ka muid asju teha. Võtsime labori tarbeks veinide näidiseid ja töötasime veidi kalliste veinidega. Kalleid veine hoitakse mahutite asemel vaatides ning neid vaate täites ja tühjendades oli esimest korda päriselt tunne nagu töötaks veinimajas, mitte suvalises tehases.

Lisaks toredale ja vaheldusrikkale tööle saime vaadiruumis mängida -62 kraadise kuiva jääga, mida vaatidesse hapniku välja tõrjumiseks lisatakse. Ja südamest naerda, kui vaadi täitmiseks kasutatav püstolilaadne toru automaatselt ei peatunud ning Andrese püksid punase veiniga läbimärjaks pritsis.

Näidise võtmine

Hooaja viimane autotäis viinamarju

Barrelroom

Viimastel nädalatel jagati töötajatele tasuta siidrit ja 1,5 liitriseid veinipudeleid. Vein on odav, halb ja paneb pea iga kord valutama. Küll on hea, et me neid ikka palju varusime.

Nädalavahetuseti oleme olnud üsna tegusad ja sotsialiseerunud toredate kolleegidega. Käisime mitu korda väljas tantsimas, tähistasime mitme eestlase ning ühe inglise tüdruku sünnipäeva ning käisime taaskord Goulburnis hüppamas. Oleme mitu korda kõhud kartulisalatit ja täidetud mune täis söönud ning kõige tipuks saabus paar päeva tagasi Cisse emalt pakk musta leiva ja sinepiga.

Munadepühad on Austraalias väga tähtsad ning nendega kaasneb lausa 4 järjestikust vaba päeva. Pika nädalavahetuse sisustamiseks toimusid Griffithis erinevad üritused, kontserdid ja laadad. Ühe ilusa päikesepaistelise päeva veetsime mööda erinevaid veiniistandusi ringi käies ja veine mekkides. Päeva lõpetuseks pidasime pikniku ühes eriti pisikeses istanduses, kus viinamarju käsitsi korjatakse.

Veel jõudsime vahepeal väikese avarii teha. Õnneks postiga, mitte teiste autodega. Juhiukse sees on nüüd küll auk, aga peegli monteeris meistrimees Andres auto külge traadist riidepuu abil tagasi.

Hooaja veinitehases saab kokku võtta vaid positiivsete sõnadega, sest tegu oli tõesti väga mõnusa töökohaga. Hoolikalt valitud töötajate seas oli üllatavalt suur protsent toredaid ja intelligentseid inimesi, kellega ka väljaspool tööaega tore suhelda. Ja töö oli väga lihtne ja enamasti ka huvitav. Ja raha maksti väga hästi. Parim töökoht Austraalias.. so far.

Nädal tagasi leidis aset suur missioon koondnimetusega “Uus-Meremaa viisa taotlemine”. Kuna töö-ja reisiviisasid antakse eestlastele aastas vaid 100, siis teadsime, et need lähevad nagu soojad saiad ja on vaja täpselt kell 8 arvuti taga olla. Olime aktsiooniks kenasti valmistunud ja arvuti tööle kaasa võtnud. Kuna olime koristustiimis ja meie tegemisi keegi kunagi ei jälginud, siis plaanisime oma esimese pausi pisut varem teha ja viisad ära taodelda. 10 minutit enne tähtsat ettevõtmist tuli meie juurde suur ülemus ja andis meile mõlemale tolleks päevaks uued tööülesanded, millega kohe tegelema pidime hakkama. Leidsime siiski võimaluse kell 8 vetsus kohtuda, et tähtsad toimetused korda ajada. Järgmine katsumus oli kodulehel õige koha üles leidmine. Kui see peale korduvaid katseid lõpuks õnnestus, siis jõudsin mina vajalikule nupule klikata enne kui viisaid otsa said, aga Andres sai juba teate, et viisad otsas. Kogu lugu kulmineerus aga hoopis sellega, et kui ma taotlust edasi täitsin, siis sain veateate, et mu pass ei kehti piisavalt kaua, et seda viisat taotleda. Kuu aega tagasi sai immigratsiooniameti käest küsitud, kas see võib olla probleem, kui passid aasta lõpuni kehtivad ja vastus oli, et pole probleemi. 

Tundub, et ei olnud meile seda viisat ette nähtud, et nii tobedalt juba teist aastat ilma jäime. Küllap lähme siis turistiviisaga Uus-Meremaale ja soovi korral teeme vabatahtlikku tööd.

Sellest intsidendist ajendatuna võtsime ette autoreisi pealinna Canberasse, kus andsime sisse uued passitaotlused. Ja kuna Cisse oli üks 100-st õnnelikust, siis oli tal vaja Canberras viisa tarbeks kopsupilt teha.

Kasutades ära eelmise aasta kogemust, kandideerisime ka sel aastal puuvillatehastesse ja saime kaks pakkumist. Otsustasime selle cotton gini kasuks, mis meie praegusest kodust vaid 50 km kaugusele jääb. Tervisekontrolli läheme juba homme ja treening (ning loodetavasti töö) peaks algama juba järgmisel nädalal.

12-tunnised tööpäevad tolmuses puuvillatehases ei ole küll peale veinitehase kogemust liiga ahvatlev väljavaade, aga hea rahateenimise viis sellegipoolest.

Hobist on saanud töö

Oleme nüüdseks juba 2 kuud Griffithi väikelinnas veetnud ja end siin mõnusalt sisse seadnud. Griffithi peatänava ühest otsast teise saab jalutada umbes 30 minutiga ja siin on olemas kõik eluks vajalik. Täpselt paraja suurusega linn. Eriti meeldivad meile siinsed toidupoe soodusmüügid, kus Parim Enne kuupäevale lähenevaid tooteid poolmuidu ära antakse. Üle 90% allahindlusega ostame pidevalt näiteks suitsulõhet ja erinevaid gurmeejuustusid. 

Griffith on Itaalia päriutolu inimeste poolt asustatud linn ning väidetavalt tegeleb siin tänase päevani korralik Itaalia maffia ning tegemist on ka Austraalia “narkopealinnaga”. Tundub, et me pole õgel ajal õiges kohas olnud, sest rahulikus väikelinnas ringi jalutades küll sellist kuritegelikku aurat kuskil ei taju.

Griffithisse jõudes läbisime tööl tutvustuspäevad ja treeningud, aga tööle hakkasime alles mitu nädalat hiljem. Esimesed päevad sisustasime kodu otsingutega. Leidsimegi imekombel heas asukohas kahe magamistoaga möbleeritud korteri, mille me ilma pikemalt mõtlemata kolme peale (koos langevarjur Cissega) rendile võtsime. Korteri ainsaks miinuseks on korraliku konditsioneeri puudumine, mis muudab magamise tihtipeale võimatuks.

Et korter veelgi kodusemaks muuta ostsime kaltsukast ilusa valge diivani, kleepisime seinale mõned pildid ja istutasime oma hiigelsuurele rõdule mõned maitsetaimed.

Tähistame uut diivanit

Päikeseloojang meie vingelt rõdult

Poisid pargis hullamas

Treeningpäevadel tutvusime Kelli ja Martiniga, kellega oleme maha pidanud nii mõnegi veiniõhtu ja käinud apelsiniraksus. Kuna Griffithi ümbrus on apelsinifarme täis ning hooaeg parasjagu käimas, siis oleme mõned kotitäied maitsvaid apelsine korjanud ning nendest hommikuti värsket apelsinimahla pressinud.

Nädalavahetused olemegi sisustanud põhiliselt veini- ja grilliõhtutega, Lisaks käisime ära kohalikus vabaõhumuuseumis ja avasime vannitoas juuksurisalongi. Sünnipäeva puhul jõime šampust ja sõime kooki ning vabariigi aastapäeva tähistasime heeringa, viina ja sini-must-valge koogiga (kujutage ette, et mustikad on sinised).

Minu sünnipäev

Eesti sünnipäev

Juuksurisalong

Klassiruum vabaõhumuuseumis

Ühel nädalavahetusel korraldasime väljasõidu 400 km kaugusele Goulburni, et osaleda 3-päevasel langevarjuüritusel. Ilm küll vedas osaliselt alt, aga vahva oli sellegi poolest. Tutvusime teise hulgas ühe austraallasega, kes mõned aastad tagasi “eksootilisel” Eesti langevarjuüritusel Parasummeril osales.

Kuiv trenn

Eksootilisel Parasummeril osalenud Dale

Ilmad on siin väljakannatamatult palavad, 35-40 kraadi, ja higi tilgub isegi siis, kui grammigi ei liiguta. Sekka ka mõni äikesetorm. Üks kiire ja korralik torm jättis pool linna (seehulgas meie maja) 12 tunniks vooluta.

Kuna kõik tunnevad huvi, kuidas töö veinitehases välja näeb, siis pisut ka sellest. Töötame Casella nimelises veinitehases, mis on üks Austraalia (ja maailma) suurimarid ning meie panusega valmivaid Yellow Tail veinipudeleid leiab ka Eesti poeriiulitelt. Tegemist on ülisuure pereettevõttega, mida juhivad itaallastest vennad. Inimesi töötab seal aastaringselt ca 600, mllele praegusel vintage hooajal lisandub veel 120 töötajat. 

Veinitehas on tohutult suur ning autoparklast oma töökohani tuleb ette võtta 10 minutine jalutuskäik. Enamik tehasest koosneb massiivsetest veinimahutitest, millest suurimad sisaldavad üle MILJONI liitri veini. 

Andres sai lisaks tavatreeningule osaleda ka Confined Spaces treeningul, kus õpetati kinnistes ruumides ohutult töötamist (näiteks veinitankide puhastamine). Reaalselt ta seda seni tegema ei ole pidanud, aga tasustatud kahepäevasel treeningul on alati tore osaleda. Vihmaste ilmaolude tõttu lükkus töö algus pisut edasi ning pidime algul päris palju kodus istuma ja töö algust ootama. Mina sain lõpuks tööle jaanuari lõpus ja Andres nädal hiljem. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, et reisime koos ja tahame töötada samas vahetuses, pandi meid algul siiski erinevatesse vahetustesse. Peale jutuajamist ülemusega leiti Andresele siiski koht minuga samas vahetuses. Veinitehas töötab ööpäevaringselt kolmes 8-tunnises vahetuses. Loomulikult sattusime me õövahetusse, kuhu sugugi sattuda ei soovinud ning jääme sinna terveks hooajaks. Erinevalt puuvillatehasest ei rotateeru inimesed siin erinevate vahetuste vahel. Öövahetus on aga ostutunud oodatust toredamaks. Palka saame 25% rohkem ning magamisrütmi saime ka paari nädalaga paika. Kuna tööpäevad on vaid 8-tunnised ning töö ei ole väga igav, siis ei ole öösel töötamine sugugi raske. 40-kraadise palavuse asemel naudime öösel 20-kraadist ilma ning seni ei ole sääsed ka probleemiks osutunud. Ainus mure on selle 40-kraadise ilmaga päeval magamine.

Kui päevavahetuses tekiks ahvatlus iga päev peale tööd külm õlu/siider juua, siis öövahetus on selles osas hea, et hommikul vara töölt tulles ei tule alkohol mõttessegi ning ärgates ei ole ka põhjust juua, sest varsti peab tööle minema.

Korterikaaslane Cisse töötab päraslõunases vahetuses, mis tähendab, et kui meie ärkame, on tema juba tööle läinud ja kui meie hommikul vara töölt tuleme, siis tema alles magab. Kodus kohtume vaid nädalavahetuseti.

Casella veinitehas on ka nii lahke, et varustab kõiki töötajaid vajalike tööriietega - saime kaks töösärki, pikad ja lühikesed püksid, kiivri ja saapad. Lisaks kuulub varustusse raadio, mille abil teiste töötajatega sidet saame pidada. Keelatud on kanda igasuguseid ehteid ja küünelakki, et vältida asjade pudenemist veinimahutitesse.

Hooajalised töötajad jagati ära mitme erineva tööposti vahel ning meie sattusime veinitegemise ühe esimese lüli juurde. Nimelt töötame me crusher’is ja purustame viinamarju. Ei, me ei trambi paljaste jalgadega viinamarjade sees, tänapäeval on selleks masinad. Rekkajuhid, kes Casellasse viinamarju toovad, käivad esimese asjana oma autot kaalumajas kaalumas ning liiguvadki siis meie juurde crusherisse. Andres tegeleb põhiliselt masina opereerimisega - võtab rekkajuhilt paberid, annab märku, millal laadung masinasse kallutada ning hoiab silma peal, et viinamarjad masinast kenasti läbi jookseksid. Vahel sõidab ka tõstukiga ja kallutab kaste viinamarjadest tühjaks. Mina istun osaliselt oma putkas, teen paberitööd ja sisestan arvutisse andmeid erinevate kemikaalide kohta, mis viinamarjadele vaja lisada on. Ülejäänud aja jalutan ringi ja aitan masinate opereerijaid.

Crusheri ülesanne on lisaks viinamarjade purustamisele eemaldada laadungi hulgast igasugu muu praht, näiteks oksad ja lehed. Lisaks päästame me pidevalt masinast sisalikke ja hiiri. Võite suhteliselt kindlad olla, et kõiki elukaid me päästa ei suuda ning mõni neist kindlasti saab veini maitselisandiks. Mõelge nendele elukatele järgmine kord, kui veini joote. Või igasugu kemikaalidele, mida kilode ja tonnide viisi veini sisse kühveldame.

Vahel saame ka ülejäänud tehases ringi liikuda ja muid ülesandeid täita - tammelaaste mahutitesse visata, voolikute abil veini erinevate mahutite vahel liigutada või mitmekümne meetri kõrgusel mahutite peal möödulindiga välja selgitada, kui palju veel veini sisse mahub.

Vahel peab ka kohustuslikus korras veini maitsma . Kõlab nagu unistuste töö? Tänu sellele on tööl ka 0,2 promilline alkoholisisaldus lubatud.

Igav ei ole seni olnud, tööd jagub ja ühe koha peal istuma ei pea. Kuna valgeid viinamarju korjatakse jahedama ilma tõttu öösiti, siis saame me põhiliselt nendega tegeleda, aga aina enam hakkab ka punaseid viinamarju sisse tulema. Tasu üle ei saa ka kurta. Töötame vaid 40 tundi nädalas, aga teenime sama palju raha kui puuvillatehases 60 tunniga. Ja inimesed on ka veinitehases väga toredad.

Sel nädalavahetusel saime esimest korda ületunde teha. Töötasime ühe öö lisaks. Topelttasu eest loomulikult.

Lisaks tööle ja magamisele teeme praktiliselt iga päev trenni ja käime raamatukogus internetis. Ja sellise mõnusa rütmiga need päevad ja nädalad siin mööduvadki. Loodetavasti jagub tööd veel vähemalt kuuks ajaks.