Happy Australia Day, mate!

Kolm nädalat on taaskord märkamatult möödunud ja on aeg väikeseks vahekokkuvõtteks.

Tööl on viimastel nädalatel puhunud uued tuuled. Kui tavapärane avokaadode korjamine läbi sai, saadeti enamik rändureid minema ning järelejäänud seltskonnaga saime ülesandeks kõrgete redelite abil korjata avokaadosid väga märjalt alalt, kuhu masinad ei pääse. Töö oli üsna mõttetu, sumpasime põlvini mudas ning jäime traktoriga keskmiselt kolm korda päevas kinni. Enamik aega möödus pause pidades ja oodates, et keegi meid mudast välja tõmbaks. Päevas tegime 8-st tunnist tööd umbes 3 ja korjasime vaid mõne kastitäie vilju, aga ühe kasti avokaadode eest makstakse farmile ca 3000 dollarit, nii et kõik võitsid - meie saime tööd teha ja farm sai mõned tuhanded päevas kõrvale panna. Õnneks jagus mudast tööd vaid nädalaks, peale seda sai Andres pisut oksi korjata ning mina rohida ja masinaid pesta. 

Jälle mudas kinni

Ühel hommikul tööle sõites leidsime eest kaks Austraalia lihaveist, kes olid end teele sättinud nagu pühad lehmad Indias. Kuna siin neil nii püha staatust pole, siis tegime pilti ja peletasime veised signaaliga eemale, et tööle mitte hiljaks jääda. 

Peale korjamishooaja lõppu korraldas tööandja grillpeo, mis tõi endaga kaasa kaks vaba päeva (üks peo pidamiseks ja teine taastumiseks). Pakuti liha ja õlut, mängiti pilli ja lauldi - oli vahva! Mõni päev hiljem tähistasime juhataja sünnipäeva õlle, ahjuküpse heeringa ja farmi veehoidlast püütud väikeste vähkidega.

Viimase nädala oleme töötanud hoopis teises farmis. Farmi omanik on sama, aga valdused asuvad teineteisest ca 10 km kaugusel. Meie jaoks see otseselt miskit ei muutnud, kuna kodunt on mõlema farmini enam-vähem sama pikk maa sõita. Kokku saab nendest kahest valdusest üsna pea Austraalia suurim avokaadofarm (hetkel suuruselt teine). Meie ülesanne on veebruari lõpuks istutada 19 000 avokaadopuud. Puud saabuvad iga kahe nädala tagant, misjärel eemaldame neilt lehti, värvime, kastame, pritsime ja putitame neid igal võimalikul moel. Ja siis istutame maha. Selle töö puhul ei ole varju pakkuvaid avokaadopuid ning töötame lageda taeva all. Ilmataat ei ole ka eriti vastutulelik olnud ning temperatuur jääb keskmiselt 30-35 kraadi vahele. Alustame päeva võimalikult vara, et pisutki jahedamas töötada saaks, aga päeva jooksul läheb ikka kohutavalt palavaks. Uues farmis manageerib suur ülemus isiklikult ning hirmujuttudest hoolimata saame temaga päris hästi läbi. Järjekordne inimene, kellele meeldib mind võluriks kutsuda.

Ühe vahva nädalavahetuse veetsime Cisse ja kamraadidega Yallingupi rannas ja Canal Rocks-i nimelises kohas, kus kivid moodustavad vingeid formatsioone.

Vaba aega on aidanud sisustada ka meie kodulinnas toimuv Busselton Festival, mille raames on jaanuarikuu jooksul toimunud igasugu põnevaid üritusi. Ühel vabal päeval võtsime osa näiteks üritusest, kus õpetati kala püüdma. Lisaks meile oli kohale tulnud umbes 30 last, kes kõik juba oskasid kala püüda. Jagati juhtnööre, tasuta sööta ja erinevat nänni ning boonusena püüdis Andres mitu pisikest heeringat ka kinni. Kuna me ei olnud selliseks õnnelikuks sündumseks valmis ja ei võtnud kaasa ämbrit, jääd ja muud vajaminevat, siis lasime kalakesed vette tagasi. Nüüd me vähemalt teame, et autoga kaasa saadud õng, mis näeb välja rohkem nagu mänguasi, kõlbab tegelikult kalapüüdmiseks ka.

Paljud festivali üritused leidsid aset eelmisel laupäeval. Päeval viidi rannas läbi erinevaid demonstratsioone: näidati, kuidas helikopteriga uppujaid päästetakse ja metsatulekahjusi kustutatakse, korraldati erinevaid mänge, laatasid jne. Õhtul toimus tasuta kontsert kaasahaarava live-bändiga, kus muuhulgas sattusime mängima väga põnevat “rahamängu”, kus tuli masinasse toppida 20-sendiseid münte, kuni neid üle ääre sulle tagasi kätte hakkas kukkuma. Maast leitud mündiga oli meil kohe palju õnne ning saime vastu 12 samasugust münti. Nagu irratsionaalsetel inimestel kombeks, mängisime niikaua, kuni kõik mündid otsas ja kõndisime sama tühjade taskutega minema.

Õhtu lõpetuseks toimus vinge ilutulestik.

Sel nädalavahetusel sõitsime Perthis asuvasse lõbustus- ja veeparki Adventure World. Oleme käinud ka vingemates parkides, aga päeva sisustamiseks oli sellegipoolest väga tore variant.

Jalutasime ka öises Kings Park-is, kust avaneb vinge vaade Perthi kesklinnale. Õues oli 25 kraadi ning inimesed pidasid pimedas pargis piknikku. Öö veetsime traditsiooniliselt armsas South-Perthi pargis, kust keegi meid keset ööd ära ei tulnud ajama.

Kings Park

Täna, 26. jaanuaril, tähistame Austraalia päeva. 226 aastat tagasi maabus Austraalias esimene Briti laevastik ning nüüd on tegemist riigipühaga. Kuna püha sattus seekord pühapäevale, siis on ka esmaspäev vaba päev, sest austraallastel ei ole kombeks ühtegi püha raisku lasta ning tööle ei pea minema pühale järgneval (või eelneval) tööpäeval.

Taaskord põhjust miskit head küpsetada.

Päikeselised pühad

Viimased nädalad on möödunud suuresti töötegemise tähe all. Et te ikka mõistaks, kui kõvasti me tööd rabame, siis tõestuseks mu ribadeks töötatud püksid. Loomulikult kärisesid püksid tööpäeva algul, et ma saaksin terve päeva oma ventileeritud pükse korjamiskotiga varjata.

Tuleb tunnistada, et avokaadode korjamine on muutunud täitsa armsaks. Enam ei tundu töö raske ja vabadel päevadel on meel kurb, et tööle ei saa minna. Või siis on töö meeldivamaks muutunud hoopis suurema palga tõttu…

Eelmises postituses kurtsime uimaste tiimikaaslaste üle, kelle tõttu on raske teenida tunnihindest kõrgemat palka. Meie tiimi koosseis jäi küll samaks, aga saime uue tiimijuhi ja probleem lahenes meile veelgi soodsamal moel. Nimelt pakkus ülemus välja, et võime ühe uimase itaallase palgalehte täites tiimist “välja arvata” ja 5 inimese poolt korjatud avokaadokastid 4 inimese vahel ära jagada. Ma ei kujuta ette, mis huvi on farmil sellist uimakotti tööl hoida ja meile tema tõttu kõrgemat palka maksta, aga meie oleme igatahes rahul ja teenime 20 dollari asemel 24-34 dollarit tunnis, olenevalt päeva jooksul korjatud kogusest.

Naudime oma head elu veel viimast nädalat, sest siis saavad puud avokaadodest tühjaks ja hooaeg läbi. Mis edasi saab, veel ei tea. Ülemusele me meeldime ja ta arvas, et leiaks meile ka peale korjamist 3-4 nädalaks miskit tööd, aga eks paistab, mida ja millistel tingimustel pakkuda on.

Ka ilmad on viimastel nädalatel töötegemiseks igati sobilikud olnud, 40 kraadini küündivaid päevi on olnud vähe ning enamasti jääb temperatuur 25-28 kanti ning päike hakkab läbi pilvekihi kõrvetama alles lõuna paiku.

Pühade ajal on austraallastel kaks vaba päeva: Christmas Day (25.12) ja Boxing Day (26.12), esimene veedetakse tavaliselt perega ja teine sõpradega. Sel aastal sattusid vabad päevad kolmapäeva ja neljapäeva peale ning meile tähendas see lausa viit vaba päeva, kolmapäevast pühapäevani. 24. detsembril peale tööpäeva kostitas tööandja meid pühade puhul mõne külma õllega (ja minu tellimusel ka siidriga). Nagu igal aastal, veetsime me jõulud põhiliselt süües. Et pisutki traditsioone hoida, hankisime Perthist verivorsti, mulgikapsast ja piparkoogitaigent. Verivorste teevad siin Poola ja Saksa lihunikud ning enamasti ilma tangudeta, mis tõttu on tegemist rohkem verikäki-laadse tootega, aga parema variandi puudumisel maitsesid need hiigelvorstid täitsa hästi. Kui olime megaportsjonid jõulutoitu nahka pistnud ning õue jalutama (ja magustoidule ruumi tegema) läksime, siis saime aru küll, miks kohalikud raske kuuma prae asemel pühadeks mereande ja salatit eelistavad. Tõesti oli kuum ja raske olla.

Süüa meile üleüldse väga meeldib. Me sööme palju ja hästi, sest meil on kuhjaga vaba aega ja korralik kõikide võimalustega köök.

Jõuluprae järgsel jalutuskäigul leidsime põllult väiksed rohelised viljad ja ei suutnud otsustada, kas tegu võiks olla kõrvitsate või arbuusidega. Lahtilõikamine ei toonud erilist selgust, aga leppisime kokku, et meil kasvavad põllul arbuusid. Loodetavasti ei ole Cisse kingituseks saadud "miniarbuuse" nahka pistnud, sest hilisema põhjaliku uurimistöö käigus selgus, et tegu on hoopis Aafrikas leviva umbrohuga Citron Melon, mille eestikeelset vastet me ei leidnudki. Ühtlasi on tegu arbuusi sugukonda kuuluva viljaga, mida kõlbab näiteks marineerida.

26.detsembril käisime Margaret Riveri kandis külas Cissel ja kamraadidel, viisime neile kotitäie avokaadosid, sõime heeringat ja vaatasime üle nende uue kodu karavanipargis. Sõbrad reklaamisid kala meile kui Hollandi heeringat, aga poes toodet lähemalt uurides selgus, et tegu on ehtsa Eesti toodanguga. Tõeline äratundmisrõõm oli kohalikus supermarketis "Produced in Estonia" loosungit näha!

Ülejäänud vabadel päevadel magasime kaua, sõime palju, vedelesime rannas, lugesime raamatuid, käisime vibu laskmas, nautisime kinoelamusi ja tutvusime piirkonna loodusega.

Terava silmaga inimesed leiavad pildilt lendava noole

Sugarloaf Rock

Meelup beach

Ka uue aasta võtsime sel korral vastu tavapärasest erinevalt. Nimelt magasime me aastavahetuse lihtsalt maha. Peale täispikka tööpäeva sõime kõhu head-paremat täis, jõime pudeli šampust ja läksime kell 23:30 magama. Küll aga ei jäänud me millestki ilma, sest ilutulestiku nägemiseks tuleb Austraalias sõita mõnda suurlinna. Meie 31 000 elanikuga väikelinn ilutulestikku ei korraldanud ning tavainimene siin riigis rakette osta ei saa ja lasta ei tohi. Lisaks suurele tuleohule on austraallased arvamusel, et lõhkeainete käsitlemine ei ole turvaline.

Lohutame end sellega, et ka meie majaomanikud läksid kell 10 magama ja austraallaste jaoks ei tundu olevat tegemist liiga tähtsa sündmusega. Vähemalt väikelinnades, kus ilutulestikku nagunii näha ei saa.

Lõpetuseks tuleb juttu nimedest. Minul on Austraalias reisimiseks üsna hea nimi, sest iga kord kui end tutvustama pean, lähevad näod särama: "Ei või olla. Nagu võlur Merlin? Vot see on kihvt nimi!". Hoolimata sellest, et võlur Merlin oli meesterahvas... Andrese nimega on hoopis teised lood. Nimelt kõlab see inglise keeles hääldatuna nagu "undress" ehk eesti keeles "lahti riietuma". Iga kord, kui keegi Andrest hüüab, satun ma segadusse, sest ei tea, kellel lahti kästakse riietuda. Nagu paljud asiaadid, on ka Andres nüüdseks võtnud endale inglisepärase nime, langevarjuritele juba tuttava hüüdnime Wilson. See tekitab inimestes äratundmisrõõmu filmist "Cast Away".

Kõigile blogijälgijatele soovime rõõmu ja kordaminekuid 2014. aastasse!

Taas armsate avokaadode seltsis

Oleme nüüdseks kaks nädalat taas avokaadofarmis tööd rabanud. Seekord puude all/peal/vahel, mitte pakkimisliini taga. Töötame Lääne-Austraalia suurimas avokaadofarmis, kus hetkel kasvab ca. 83 000 puud ning mõne kuu pärast plaanitakse veel 40 000 lisaks istutada.

Töö seisneb selles, et 5-liikmelised tiimid üritavad 8,5 tunnise tööpäeva jooksul korjata võimalikult palju avokaadosid. Igal korjajal on traksidega kõhu peal kott, kuhu mahub ca 50-60 avokaadot ning koti täitumisel tühjendatakse see suurde kasti ehk bin-i. Selliseid bin-e on igal tiimil korraga 5 ja liigutatakse neid mööda ridu traktoriga. Kui 5 bin-i täis, saame 15-minutilise pausi, kuniks meie täitunud kastid uute tühjade vastu vahetatakse. Järgmise 5 bin-i täitumisel premeerime end 30-minutilise lõunaga ning seejärel jõuame veel mõned kastid enne tööpäeva lõppu korjata. 

Kuna terve päeva veedame “põllul”, siis tuleb ilma tualeti ja köögita läbi ajada. Viimase probleemi lahendasime väga lihtsalt: tööpäeva algul paneme toidu karpidega auto armatuurlauale ja lõunaks on toit uskumatult tuline.

Lõunasöök ahjus

Tiimijuht Alberto avokaadosid ära viimas

Palgasüsteem on farmis üsna kavalalt üles ehitatud. Kõigile on küll garanteeritud 20-dollarine tunnipalk, aga samas on 65-dollarine hinnalipik külge pandud ka igale korjatud avokaadokastile. Asja mõte siis selles, et tiimid üritavad korjata päevas piisavalt palju, et kastide eest saadav summa ületaks tunnitasu. Selleks, et tunnitasust rohkem teenida, peaks 5-liikmeline tiim korjama vähemalt 14 kasti avokaadosid päevas. Meil ei ole seni üle 13 korjata õnnestunud. Lisaks kiirusele on oluline kõik avokaadod ära korjata, sest ülemused käivad aeg-ajalt kontrollimas ning nad ei tohiks liiga palju maha jäänud vilju leida.

Füüsiliselt on tegemist kindlasti seni raskeima tööga, sest avokaadosid täis kott, mis õlgadele surub, kaalub keskmiselt 20 kg. Aga inimene harjub kõigega ja juba esimese nädala lõpus ei valutanudki enam kõik kohad. Boonusena saame lisaks avokaadode korjamisele traktoriga mööda ridu kärutada. Ja loomulikult taskud peale tööpäeva lõppu avokaadosid täis toppida ja koju viia.

Korjamise kiirus ja motivatsioon sõltuvad palju sellest, millisesse tiimi sa satud. Meie esimesse tiimi kuulusid lisaks meile itaallasest tiimijuht ja kaks noort kohalikku kutti (Beavis & Butthead - kes seda multikat näinud, teavad, kuidas need jobud naeravad). Kutid ajasid päevad läbi sousti suust välja ja naersid oma lolluste üle, aga selle kõige juures suutsid nad olla kiired ja efektiivsed. Nagu nad ise tõdesid, siis on avokaadode korjamine maailma parim töö, sest seal ei pea arvutama ega muud keerulist tegema (olgu siinkohal mainitud, et üks neist lõpetas just keskkooli ja teine jättis kooli 11. aastaselt pooleli). Teisest nädalast saadeti poisid avokaadopuid pügama ning asemele saime kaks uimast tüdrukut, kes muuhulgas ka inglise keelest eriti aru ei saa. Tüdrukud tõmbasid alla tempo ning sellega koos ka meie motivatsiooni pingutada. Reedel lõpetasid töö nii meie tiimijuht kui veel 5 korjajat teistest tiimidest, nii et uuest nädalast on loota tiimide ümberjaotumist. Äkki õnnestub uimakottidest lahti saada.

Tööjutu lõpetuseks üks hea näide segadusest, mida tekitab keelebarjäär. Dialoog kohalike kuttide ja keeleoskamatu Itaalia tüdruku vahel:

“Where are you guys from?”

“We are from Busselton.”

“Oh, you are boyfriends.”

“No, no, we are from BUSSELTON.”

Kui töö ei ole päris jackpot, siis elamisega vedas meil küll väga. Kohalik naine, kelle mees kaevanduses töötab, elab hetkel üksi 5-toalises majas ning üüris meile seal ühe sisustatud toa välja. Kuna tädi ise töötab restoranis, siis enamasti klapivad meie graafikud selliselt, et kui kodus oleme, siis on terve maja meie päralt. Tädi on küll äärmiselt suur koeraarmastaja, aga õnneks elavad loomad aias ning meid nad ei sega.

Busselton, kus hetkel pesitseme, on väga armas mereäärne väikelinn, kus kõik eluks vajalik olemas. Muuhulgas 4 supermarketit ja mitu kino. Busseltoni suurim vaatamisväärsus on ligi 2km pikkune sadamasild, mis on lõunapoolkera pikim puuehitis.

Viimased kaks nädalavahetust oleme sõitnud 320km kaugusele York-i langevarjuklubisse hüppama. Esimesel korral võtsime osa 4-way võistlustest (4 inimest üritavad õhus võimalikult palju erinevaid kujundeid moodustada) ja sel nädalavahetusel toimus seal jõuluüritus. Päeval hüppasime suuri ja ägedaid kujundeid ja õhtul toimus Hawaii-stiilis jõulupidu. 

Mängisime hiliste õhtutundideni kaardimängu, mille juhend väitis, et tegu on “seltskonnamänguga kohutavatele inimestele”. Mängu mõte oli selles, et suvalistele küsimustele tuli oma kaartide hulgast valida poliitiliselt kõige ebakorrektsem ja uskumatum vastus. Mängu vaieldamatu võitja Andres suutis kõige enam ebakorrektseid, naljakaid ja kohutavaid vastuseid välja käia. Veider mäng, aga nalja kui palju.

Prognooside järgi pidi nädalavahetusel sooja olema 42 kraadi, aga väidetavalt tuli lausa 45 ära. Seda kuumust on võimatu kirjeldada, aga tõesti kohutavalt palav oli. Taolise temperatuuriga kaasnevad sellised probleemid, et kraanist ei tule külma vett; iPhone teatab, et ta peab maha jahtuma, et kasutada saaks; lennuki õli peab maha jahtuma, et lennata saaks; auto gaasipaak peab maha jahtuma, et tankida saaks jne. Lohutagu see teid kas või natukene, ei ole siin soojas ka elu ainult lust ja lillepidu.

Aga kui kohalikud arvasid, et nad eelistaksid hetkel lund 45 soojakraadile, siis me ainult naersime selle peale. Nii hull see kuumus nüüd ka ei ole…

Lopsakas läänerannik ja ootamatud pöörded

Kasutu, aga huvitav fakt: Perth on Austraalia kõige tuuliseim ja päiksepaistelisem linn. Päike paistab siin tõesti peaaegu alati ning tuulest ka puudu ei ole.

Nüüd aga saage tuttavaks lillefarmi koduloomaga - kolmejalgne sisalik (tuletan meelde, et sigalas elas kolmejalgne koer). Sisalik teab täpselt, millal on lõunaaeg ning tuleb sel ajal süüa noolima. Sööb kõhu täis ja kaob kuni järgmise söögipausini. Tema ei karda inimesi ega inimesed teda.

Pildil ka mõned “pisikesed” putukad, kes kaamera ette jäänud (10cm rohutirts ja 3cm sipelgas).

Igasugustest elajatest õnnestub nüüd pilti teha seetõttu, et sarnaselt teiste vaeste seljakotiränduritega olen ka mina nüüd iPhone-i omanik ja hea kvaliteediga pildimasin on kogu aeg ja igalpool kaasas. Uhke telefoniga aga kaasneb miskisugune needus, sest ta tahtis juba teisel päeval taskust tualetipotti pudeneda ja tomatisupi kausis käis ka otsapidi ära.

Nädalavahetust sisustasime seekord Fremantle-s asuva vangla külastamisega. Vangla opereeris kuni 1991. aastani ning seal peeti kinni igasugu pätte pisivarastest sarimõrvariteni. Nüüd on tegemist vaatamisväärsusega, kus saab kõikvõimalikes vanglaruumides ringi käia ning kuulata lugusid vangide elust-olust ja uskumatutest põgenemiskatsetest. Nii kõle koht ei olnud kui San Franciscos asuv Alcatraz, aga põnev külastus sellegipoolest.

Piinapink, võllapost ja kunstniku kong

Elu Perthi külje all lillefarmis on olnud äärmiselt tore, aga kuna meil on endiselt tegemata 2/3 farmipäevadest, siis otsustasime mugavustsoonist lahkuda ja farmitööd otsima minna. Aina rohkem on siin rändureid, kes avastavad 3-4 kuud enne viisa lõppemist, et neil on tegemata 88 farmipäeva, mis on vajalikud teise aasta viisa taotlemiseks. Sellises sundolukorras teevad rändurid tihti tööd tasuta või maksavad farmeritele suisa peale. Kuna me ei taha olla taolises olukorras, siis püüame oma farmipäevad enne ära teha, kui end kuhugi mugavamalt sisse seame.

Plaan oli sõita vaikselt tagasi idapoole ja otsida tööd SA (Southern Australia) ja VIC (Victoria) kandis, sest seal tundub praegusel ajal rohkem farmitöö pakkumisi olevat. Kuna meil hetkel kuhugi kiiret ei ole, siis otsustasime sõita mööda Lääne-Austraalia lõunarannikut ja veidi ringi vaadata, sest siia tulles liikusime läbi sisemaa ning suurt midagi ei näinud. Etteruttavalt võib öelda, et jõudsime mööda rannikut Perthist ca 800km kaugusele ja nägime ära peaaegu kõik, mida näha tahtsime, kui kõik plaanid taas peapeale pöörati. Aga kõigest järjekorras…

Töölt lahkumise uudise tegime teatavaks alles teisipäeval peale tööpäeva lõppu, sest nagu karta oli, siis ülemus ei olnud selle üle sugugi õnnelik. Lähenemas on lillefarmi kiireim periood ning aega uute töötajate otsimiseks ja koolitamiseks ei ole. Aga loodus tühja kohta ei salli ja vahetult peale seda, kui olime oma lahkumisest teatanud, tulid sinna tööd otsima kaks eestlast, kes kohe meie töö endale said. Ka meie Armadale-s tühjaks jäänud toa said uued töölised endale. Hoiatasime mantlipärijaid, et jäätist külmikus hoida ei tasu, sest see kippus sealt imekombel kaduma. Õlled ja muu hea kraam püsis kenasti, aga meie jäätistest ei suutnud maiasmokast varganägu näppe eemal hoida.

Lahkumise päeval jõudis lõpuks kohale ka kauaoodatud pool kasti ploomimahla ja pakk tatart, mis Sydney-st tellitud sai. Mustast leivast puudust ei tunne, aga ploomimahla järgi isutas juba ammu. Siin müüakse ainult kuivatatud ploomidest valmistatud mõru vedelikku. 

Teisipäeva õhtul pakkisime asjad ja asusime taas teele. Kohe esimesel ööl juhtus see, mida imekombel seni juhtunud ei olnud. Sättisime end ühes väikelinnas pargiäärses parklas autosse magama, kui tunnike hiljem äratasid meid korravalvurid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et WA-s ei ole lubatud avalikus kohas autos magada. Andrese unine ja üllatunud reakstioon “oii, kas tõesti ei tohi, me ei teadnudki” oli nii võlts, et pidin lausa teki all itsitama, sest tund aega varem lugesime hoolega silti, mis tõlkes ütles “Öine telkimine ja autos magamine keelatud!” Taolise rikkumise eest võib trahvi saada 100 dollarit, aga sõbralikud ranger-id vaid palusid meil edasi liikuda ja juhatasid teed lähimate puhkealadeni.

Esimeseks peatuspaigaks kujunes Margaret River, kuulus veiniregioon. Lisaks rohketele viinamarjapuudele nägime Cisset, kes end sõpradega seal kandis sisse on seadnud. Taaskohtumine oli tore, jõime palju veini ja õhtu lõpus toodi välja ka sentimentaalse väärtusega Vana-Tallinn.

Joodikukaltsude rõõmus taaskohtumine

Hommikul leidsime kojamehe vahelt armsa kirja “korravalvuritelt”.

Võtsime kuulda kohalikke rännumehi ja külastasime järgmiseks Lake Cave-i nimelist koobast. Koopasse (ja tagasi) saamiseks tuli läbida 300-astmeline trepp, aga pingutus oli seda väärt. Suurt koobast ehtisid kaunid kaltsium-moodustised ja vaatepilt oli tõesti vapustav.

Käisime ära Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani: India ookean ja Lõuna-Jäämeri.

Külastasime muuhulgas mõnda rahvusparki, millest märkimisväärseim vast on Valley of the Giants ja sealne Tree Top Walk. 40m kõrgusele puulatvade kohale on rajatud “sillad”, mida mööda saab jalutada ja tohutut metsa imetleda. Kogu konstruktsioon kõikus ja õõtsus kõndides päris korralikult ja võttis ikka kohati jala värisema.

Valley of the Giants - Tree Top Walk

Meie viimaseks peatuspaigaks jäi seekord Albany, kus imetlesime suurt “tuuleparki” ja vingeid rannikuäärseid kivimoodustisi. Tuleb tunnistada, et Lääne-Austraalia lõunaosa oli oma lopsaka looduse ja kihvti rannikujoonega täitsa ilus.

Teel olles ei otsinud me eriti usinalt tööd, sest Läänes ei paista praegu farmitööd väga palju olevat ning hooajad algavad uue aasta algul. Helistasime vaid mõningatesse tööhostelitesse ja farmidesse ning käisime ühes avokaadofarmis kohapeal. Avokaadofarmist öeldi, et praegu nad inimesi ei otsi, aga võib-olla paari nädala jooksul vajavad mõnda töölist, kuna vanad olijad on lahkumas. Kuna me mitu nädalat tööd oodata ei kavatsenud, siis liikusime edasi. 

Üllatusena tuli kaks päeva hiljem kõne avokaadofarmi ülemuselt, kes meid tööle kutsus. Avokaadode korjamine peaks olema üsnagi tasuv ning hooaeg kestma veel 4-6  nädalat. Seega, pöörasime otsa ringi ja sõitsime 350 km tagasi Busseltoni, kus esmaspäevast paneme end proovile avokaadokorjajatena.

Tänane tarkusetera: Austraalias muutub kõik kogu aeg nii kiiresti, et plaane teha on üsna mõttetu.

Ja lõpetuseks tervitame happy feet pildiga Liisi ja Kaici.

Happy feet underwater

Töö ja lõbu

Oleme nüüdseks üle kahe nädala lilli noppinud ja tundub, et katseaja edukalt läbinud, sest minema pole veel saadetud. Töö on endiselt roosiline - korjame, sorteerime, pakime, istutame ja harvendame kauneid õielisi.  Kuna jõulud ja selleks valmistumine on lillekasvatuses kiire aeg (kooliaasta lõpp), siis koguneb praegu piisavalt palju töötunde (ja raha). Seltskond on Austraaliale kohaselt väga kirju: inimesi on kokku tulnud üle kogu maailma, teiste hulgas põrsamoodi röhitsev trullakas "neiu" ja umbkeelsed asiaadid, kes närvi lähevad, kui sa neist aru ei saa. Kuna toole on meil puhkeruumis vähem kui inimesi, siis lõuna ajal mängime seda mängu, kus viimane kohalejõudja toolist ilma jääb ja mängust väljas on. Vaieldamatult parim töökoht seni Austraalias.

Roosiaia kuninganna

Ja kui 8 tundi päevas lillede seltsis on ikka vähe, siis saab need kaasa võtta ja kodus edasi imetleda.

Ühes kohas paigal olemise suurim pluss on köögi olemasolu ja võimalus seal head ja paremat vaaritada. Esimest korda Austraalias on meil võimalik muuhulgas kasutada ka ahju. Tähistasime seda suvikõrvitsapiruka ja banaanimuffinitega.

Et maailmas valitseks tasakaal, siis vahel sööme ka nii:

Töövälist aega oleme sisustanud kauni Lääne-Austraaliaga tutvumiseks.

Vahva mulje jättis Perthi külje all asuv sadamalinn Fremantle ehk Freo (austraallastele meeldib hirmsasti kõiki sõnu ja ka nimesid lühendada). Freo eripäraks on 19.sajandist pärit kihvtid ja hästi säilinud hooned. Sattusime sinna esmakordselt nädalavahetusel, kui käimas oli õllefestival ja enamik ringi sõitvaid masinaid olid uunikumid.

Fremantle

Nädalavahetusel põgenesime aga lühikese praamisõidu kaugusel asuvale Rottnest Island saarele (lühidalt Rotto). Praamipiletid olid kullahinnaga: ühe inimese edasi-tagasi sõit maksis 75 dollarit ehk 52 eurot. Võrdluseks, Virstu-Kuivastu-Virtsu praamipilet maksab täpselt 10 korda vähem (5,2 eurot) ja sõit kestab sama kaua.

Rotto on autovaba saar, kus liigeldakse jalgsi ja ratastega. Saar on oma mõõtmetelt väga sarnane Naissaarega ning ratastega ümber saare veeredes kogunes kilomeetreid pisut üle 20 nagu ka suvisel Naissaare rattaretkel.

Lisaks imeilusatele lahesoppidele on Rotto kuulus seal pesitsevate kukkurloomade quokka-de poolest. Quokkad on väikesed rotisarnased loomakesed, keda leidub vaid mõnel üksikul WA saarel. Inimesi nad sugugi ei karda ja tulevad julgelt uudistama.

Quokkad

Tegime mägistel teedel rasket rattatrenni, ujusime, snorgeldasime ja nautisime - igati kordaläinud pühapäev.

Jõuluhullus on ka siinpool maakera juba alanud: kaubanduskeskustes figureerivad tohutud jõulupuud ja iirlased toppisid meie elamistoa ääreni jõulukaunistusi täis. Ainult vastav meeleolu on puudu ja raske uskuda, et seda sel aastal tuleb ka. Praeguse ilmateate kohaselt tulevad rohelised jõulud.