Kaunid naaberkülad ja perekondlik kokkusaamine

Töörindel ei ole viimase kahe nädalaga suurt miskit muutunud, on endiselt päris nõme moodus päeva õhtusse saata. Tabasin end tööl mõttelt, et kõik põhi- või keskkooli õpilased tuleks kohustuslikus korras  mõneks nädalaks avokaadosid pakkima saata, et nad saaksid aru, kui tähtis on edasi õppida ja mitte elu lõpuni "avokaadosid pakkida". Tuju aitab üleval hoida esmaspäeviti pangakontole laekuv reisiraha, aga tuju viivad alla poolikud töönädalad. Küll on tööpäevi ära jäänud/lühendatud vihmase ilma tõttu, küll masinarikete tõttu.
Ühel nädalasisesel vabal päeval võtsime ette sõidu Nabmbucca Heads-i, mille muudavad tähelepanuväärseks ilusad rannad ja kividele maalitud pildikesed/sõnumid. Suurtele kivikamakatele on rohkem ja vähem kunstipäraseid pildikesi võõbanud inimesed igast maailma nurgast (Eesti lippu paraku ei silmanud ja vajalikke värve ka endal kaasas polnud, põhjanaabrid aga olid see-eest esindatud).

Kivimaalingud Nambucca Heads-is

Nädalavahetusel käisime aga Hat Head-is, kus sattusime juhuslikult matkaradadele. Kaart lubas, et 3,2 kilomeetrine ring saab olema tagasihoidlik ja igaühele jõukohane. Kiire arvutus näitas, et tuleb pooletunnine jalutuskäik ning miskit kaasa vedada pole mõtet. Nii me siis ilma veepudelita ja plätudega jalutama läksime. Peale 1km jalutamist seisime sildi ees, mis teatas: "Only experienced bushwalkers past this point", maakeeli, et edasiliikumine on soovituslik vaid kogenud matkajatele. Tagasiminek ei tundunud mõistlik ja riskisime edasi minna (olles mitte kunagi elus teadlikult matkanud). Mööda mäekülge turnimist oli päris palju, vedelikupuudus ja pähe sirav päike ei muutnud asja lihtsamaks, aga see-eest olid vaated imeilusad ja nägime muuhulgas ka suurt vaala.

Hat Head matkarada

Karavanipargis ei lase elul igavaks muutuda meid korduvalt külastavad vargad. Kui esimesel korral oli pooltühi külmik isegi veidi põnev, kuna mult ei ole kunagi elus midagi varem varastatud, siis teisel korral muutusin ka mina sarnaselt teistele kurjaks. Seekord külastasid meid kas teised vargad või oli nende nädalamenüü sootuks teine, sest juurikate asemel valiti seekord välja kogu kallis lihakraam. Kurjad hipid arutlevad nüüd, kas vürtsitada külmikus olevat toitu kõhulahtistite või millegi veel hullemaga,. Karavanipargi juhatus leevendas meie muret sellega, et paigaldas meile enda garaaži eraldi külmiku, mille olemasolust teised ei tea ja ligi ei pääse.
Austraalias on parasjagu poole peal kahenädalane koolivaheaeg, mis tõi meile karavaniparki palju uusi ja huvitavaid naabreid. Näiteks tutvusime ühe perekonnaga, kelles voolab osaliselt ka Eesti verd (Austraalia proua sigis Tammjärve-nimelise eestlasega). Perepea on väikemesinik (kõigest 500 taru, tõsistel tegijatel pidavat vähemalt 2000 olema) ning kostitas meid suure purgi värske canola-meega (canola peaks maakeeli midagi rapsi sarnast olema). Lisaks toitsid nad näljaseid eestlasi perepoja püütud mudakrabidega, mis muda asemel õnneks päris hästi maitsesid.

Mudakrabi piinade lõpetamine

Keedetud krabi

Degusteerimine

Möödunud nädalavahetusel kasutasime võimalust näha Austraaliasse puhkama tulnud sugulasi. Võtsime reede töölt vabaks ning alustasime neljapäeva õhtul teekonda 7h kaugusel asuvale Sunshine Coastile, Mooloolaba linna. Reede hommikul kohale jõudes võtsid meid vastu mugav hotellituba ning rõõmsad Ülle ja Theo. Kuna me seni Austraalias veel kordagi päevitama/ujuma pole jõudnud, siis veetsime aega kohalikus rannas päevitades ja lainetes hullates ning tutvusime armsa Mooloolaba linnakesega. Laupäeval vedas ilm pisut alt, aga sõitsime sellegipoolest mägedes asuvatesse külakestesse (Maleny ja Montville), mis olid tõeliselt kihvtid kohad, kus aeg oleks justkui peatunud ning tänavad täis igasugu omapäraseid poekesi. Mööda rannikut veelgi üles sõites jõudsime Noosa-nimelise paika, kus taaskord ilusad rannad ja toredad matkarajad. Koht, kuhu tahaks kunagi kindlasti tagasi minna ja pisut pikemalt peatuda.
Pikk sõit tasus end ära, tore oli taas tuttavaid nägusid näha, uudiseid vahetada ning hetkeks hipielust välja tulla.

Jõuluvana Montville-s

Lõpetuseks veel niipalju, et kui seni on mul õnnestunud vältida vasakul pool teed sõitmist, siis nüüd on ka see linnuke kirjas, suunatulede asemel kasutasin kojamehi ja sõitsin gabariiditunnetuse puudumise tõttu üleüldse pooleldi kraavis. Eks paistab, kas Andres mind veel rooli lubab.
Ja tofut degusteerisime ka esimest korda, maitses nagu kustukumm!

29.09 sai meil esimene kuu Austraalias täis ja vastuseks teie küsimustele, koju veel tulla ei taha.

Elu avokaadofarmis

Tänane postitus tuleb väga avokaadone, aga täpselt selline meie elu hetkel ongi.

Eelmise esmaspäeva õhtul saabusime väiksesse külasse nimega Stuarts Point. Tegemist on 700 elanikuga asulaga, kus on olemas pood, kohvik, hotell, tankla ja karavanipark. Küla asub täiesti ranniku ääres, mistõttu on tegemist populaarse suvituskohaga.

Meie sattusime Stuarts Point-i seoses ühe töökuulutusega, kus otsiti ühte paari avokaadosid pakkima. 
Avokaadofarme on siinkandis mitmeid, aga pakkimismaja on ühine ning seal pakitakse avokaadosid kõikidele ümbruskonna farmidele.

Seltskond on farmis suhteliselt kirju. Lisaks meile on seal veel 7,5 paari erinevatest rahvustest rändureid ja terve posu kohalikke pilusilmi, kes seal aastaid töötanud. Erinevatel rahvustel erinevad kombed, mistõttu on söögilauas silma jäänud veidraid kombinatsioone: kes segab kuuma piima hommikuhelvestega ning lisab kohvipuru, kes kallab juustusaiad üle konservtomatisupiga ja kes ajab lihtsalt suure kulbilaadse lusikaga paljast riisi näost sisse.
Vaestest seljakoriränduritest on siin asi kaugel, uusim iPhone tundub olevat kohustuslik aksessuaar.

Töötame esmaspäevast reedeni kella 7-16 ja päevaplaan näeb välja järgmine:
6:00 Äratus
7:00 Hakkame suure hurraaga avokaadosid pakkima
9:30 Morning tea (20 min paus)
9:50 Pakime juba vähem innukalt avokaadosid edasi
12:30 Lõuna
13:00 Veel avokaadosid vajavad pakkimist
16:00 Tööpäev läbi, aga kuna avokaadofarmis on päevad vennad, siis tuleb ka homme avokaadosid pakkida

Pausidesse tuleb siin suhtuda tõsiselt, sest kui kohalikud pilusilmad on üle saali "Morning tea" kriisanud, siis tuleb koheselt avokaadod käest visata ja puhkama minna, muidu võid asiaatide pahameele osaliseks saada.

Meie karjäär avokaadofarmis algas 2-päevase tasustatud katseajaga, et hinnata meie sobivust pakutud tööle. Kui algul jäi ülemuse jutust mulje, et ta eestlasi väga hindab ja tal nendega häid kogemusi on olnud, siis hiljem kuulsime teistelt töötajatelt huvitavaid lugusid. Vahetult enne meie tulekut olid farmist läbi käinud üks eestlaste ja üks iirlaste paar, keda teisel päeval enam tööle ei oodatud. Eestlaste vallandamise põhjuse puhul tsiteeriksin ühte Kasahstani poissi: "This dude had his hand in his pants, just looked into my eyes and scratched his balls". Ehk siis esimene reegel avokaadofarmis püsimiseks: ära süga tööajal mune! Iirlasted aga eksisid teise avokaadofarmi reegli vastu: ära iial katsu asiaatide jalgu!
Kuna farm võtab inimesi tööle paarikaupa, siis piisab sellest, kui üks mune sügab ja lahkuma peavad mõlemad.

Tänu vanadelt olijatelt saadud kasulikele nippidele ei eksinud me esimestel päevadel ühegi reegli vastu ning läbisime katseaja edukalt. Tööd pidavat olema hooaja lõpuni ehk ca 3 kuud. Töö ise liiga huvitav ei ole ja muutub väga kiirelt rutiinseks ja tüütuks. Meie ülesanne on liini pealt kukkuvaid avokaadosid vastavalt suurusele korralikult karpidesse laduda. Vahel läheb tempo väga kiireks ning töö meenutab tetrise mängu, kus kiirus aina kasvab ja mängu jätkamiseks pead eesolevatest klotsidest lahti saama, et neid liiga palju ei kuhjuks. Sellistel hetkedel tuleb mõelda, et palka makstakse selle tobeda töö eest hästi (pisut üle 20 dollari tunnis) ning motivatsiooni aitab tõsta ka iga esmaspäevane palgapäev.

Elame hetkel karavanipargis, mis jääb töökohast ca 5km kaugusele. Magame autos ning kohapeal on olemas pesemisvõimalused ja ühisköök. Igasugused majutushinnad on Austraalias väga kõrged ning enda autos magamise eest maksame kuus rohkem kui oma Kristiine korteri eest. Küll aga on karavanipark hetkel soodsaim esmatähtsate mugavustega majutusvõimalus ning boonusena on meie parkimiskoht merevaatega.

Stuarts Point-i karavanipark - meie uus kodu

Lisaks meile elavad siin karavanipargis veel kaks avokaadofarmis töötavat paari. Poolteist nädalat saime Austraalias olla, kui juba kohtusid meie teed teiste eeslastega. Tiimar ja Marianne on Aussis juba teist aastat ja oskavad siinse elu-olu kohta häid nõuandeid anda. Teine paar on siia tulnud Saksamaalt, aga härra Sergei juured ulatuvad hoopis Kasahstani, mistõttu saab temaga rääkida ka vene keeles. Sergei ei jää palju alla Kasahstani kuulsusele Boratile, tegemist on samasuguse koomikuga, kes meile õhtuti oma kohalolekuga meelelahutust pakub.
Elu karavanipargis kulgeb suhteliselt rahulikult, õhtuti peale tööd vaaritame süüa, istume pisut lõkke ääres ja poeme varakult põhku. Meie rahulikku hipielu häiris vaid pühapäeva-hommikune pooltühi külmik, kust olid ööga jalutama läinud porgandid, paprika, munad, jogurt, õli ja tofu. Varganägudeks olid ilmselgelt alaealised taimetoitlased, sest alles oli jäetud kilodeviisi lihakraami ja pool kasti õlut.

Kuna lisaks palgale kostitab uus töökoht meid ka tasuta avokaadodega, siis püüame õppida ka neid veidraid vilju sööma. Päeva alustuseks omlett avokaadoga ja õhtuks avokaadopasta (üllatavalt maitsev). Nüüd tuleb tervis mühinal.

Stuarts Point-i peetakse üldiselt heaks kalastuskohaks ning lisaks pelikanidele istuvad siin alati mõned õngega vanataadid kalda ääres. Andres otsustas ka auto lisavarustusse kuulunud õnge proovile panna ning solgutas seda pool tunnikest vees. Kala pidime seekord siiski poest ostma.

Nädalavahetusel kasutasime vaba aega lähedalasuvate külakestega tutvumisele. Lõunapoole sõites jättis kõige parema mulje South West Rocks ning põhjapool surfarite meelispaik Scotts Head.

Tuuline South West Rocks

Scotts Head

Rändurielu

Neljapäeval vahetasime linnaelu tõelise rändurielu vastu. Peale Brisbane-st lahkumist võtsime suuna Murwillumbah-nimelise linna poole, kus asus meile lähim New South Walesi osariigi autoregistrikeskus. Ostsime auto küll Queenslandi osariigis, aga regisreeritud on ta kõrvalosariiki ning ümberregistreerimine oleks oluliselt piinarikkam ja kulukam, kui võtta ette 1,5 tunnine sõit teise osariiki. ARK küll nõudis tõendit elukoha kohta, aga piisas sellest, et pangas oma aadress NSW osariigi aadressi vastu vahetada ja ARK-le pangaväljavõte esitada.

Kulus 20 minutit/54 dollarit ning auto on nüüd ametlikult meie oma.

Tähistasime seda superburgeritega, mis olid oma nime väärilised ja sisaldasid lisaks klassikalisele pihvile, juustule ja kapsasalatile veel praemuna, peeti, porgandit, ananassi, peekonit ja praesibulat.

Superburger

Edasi olime paraja dilemma ees – kas sõita põhja või lõuna poole tööd otsima. Valisime kuldse kesktee ja suundusime hoopis läände ning sõitsime ca 260km sisemaale, linna nimega Stanthorpe. Stanthorpe on tuntud, kui Queenslandi veinipealinn (ca 50 veinimeistrit) ja kõrgeim punkt (1000m merepinnast). Oma kõrguse tõttu on siin ka külmem kui ülejäänud osariigis, talvel võib temperatuur kukkuda koguni 0-kraadini ning sadada ka lund. Hetkel on päevad palavad ja õhtud jahedad.

Terve teekond Stanthorpe-I kulges käänulisi teid pidi mägedes, kus erilist kiirust arendada ei olnud võimalik. Tänu sellele jõudsime sihtkohta oodatust pisut hiljem ja juba pimedas. Ei jäänud palju puudu, et oleksime alla ajanud oma esimese känguru, aga seekord oli känguru kiirem kui meie Punane Pistrik. Et mitte pimedas edasi sõita, valisime ööbimiskohaks tasuta teeäärse peatumisala, kus õnnistasime sisse inglastelt autoga kaasa saadud gaasipliidi.

Järgmisel päeval käisime juttu rääkimas kohalikus tööbüroos ja working hostelis (seljakotiränduritele mõeldud majutusasutus, kes saab hästi läbi kohalike farmeritega ning tänu sellele saab ränduritele ka tööpakkumisi vahendada). Jutt oli mõlemas kohas sama: ei ole veel tipphooaeg ja tööd liigub vähe. Põhiliselt on siin linnas tööd pakkuda õunafarmides, aga seal läheb töö hoogsamalt lahti alles novembris.

Mõlemas asutuses on eestlased väga hinnas ning hosteli peremees Glen suisa Tallinnaski ära käinud ning kiitis meie vanalinna.

Kuna tahtsime päevavalges lõpuks oma autos olevast kraamist selgema pildi saada, siis sõitsime nädalavahetuseks mõned kilomeetrid linnast välja treileriparki. Ladusime autost kogu kraami välja ning seda oli PALJU.

Viskasime ära mõned esemed, mille kasutusotstarvet me tuvastada ei suutnud ning paigutasime ülejäänud asjad oma käe järgi tagasi.

Treileripargis magasime oma autos, kuhu on meisterdatud üle ootuste mugav voodi, mis ei jää ilmselt tavavoodile grammigi alla. Boonusena oli meil tore austraallasest naabrimees Russell, kes juba 5 nädalat Stanthorpe-s tööd üritab leida. Tema värbamise vastu räägib muidugi see, et ta on juba küllaltki vana, suitsetab nagu loom ning jäi hiljuti ilma ka juhilubadest. Aga muidu on ta tore ja sõbralik ning jagab igasugu häid nippe.

Kui peale tööbüroo ja hosteli külastust jäi mulje, et tööd ei pruugi mitu nädalat saada, siis järsku hakkas pakkumisi uksest ja aknast tulema. Kõigepealt saime kõne tööhostelist, kust pakuti võimalust ööbida nende juures 2 nädalat, mille jooksul nad üritavad meile tööd leida ja kui see ei õnnestu, siis maksavad 1 nädala majutusraha tagasi. 

Macdonaldsis internetti kasutades leidsime meili pealt vastuse ühest avokaadofarmist, kuhu mõned päevad varem CV-d saatsime. Peale mõnd kiiret meilivahetust oli asi otsustatud, sõidame 5 tunni kaugusel asuvasse Stuarts Point-i ja proovime tööd avokaadofarmis. Alustuseks 2-päevane tasustatud prooviperiood ja sobivuse korral töö kuni 3 kuuks.

Teel Stuarts Pointi saime kõne ka Stanthorpe-i tööbüroost, kust pakuti meile tööd taimede harvendajatena. Tingimused üsna sarnased avokaadofarmiga, aga tagasi ei hakanud sõitma ja jäime hetkel avokaadodele kindlaks.

Järgmine postitus juba tööinimestena. Aga nagu arvata oli, siis on väljaspool suurlinna kehvasti nii mobiililevi kui internetiga. See postitus ootas ka mitu päeva interneti saabumist..

Väljasõidud

Meie viimased päevad Brisbane-s on möödunud suures osas magades, aga tänu auto olemasolule oleme teinud ka mõned väljasõidud.
Esmaspäeva õhtul külastasime esimest korda elus filmidest tuttavat drive-in kino. Nädala sees rahvast väga palju ei olnud ning saime kinos väga hea koha. Parkimisala on kujundatud selliselt, et auto pargitakse nina püsti, sel moel ei sega eespool seisvad autod kuidagi kinoelamust. Heli saab kuulata raadiot õigele sagedusele tuunides või platsile paigutatud kõlaritest (need võib isegi endale autosse tõsta).
Ühe filmi vaatamine drive-in kinos maksis 13 dollarit, kahe filmi vaatamine aga 16 dollarit. Me ei jätnud loomulikult head pakkumist kasutamata ning vaatasime ära kaks filmi järjest (RED 2 ja We Are The Millers), igati väärt kinoelamus ja ei jäänud "traditsioonilisele" kinole grammigi alla.

Yatala Drive-In kino

Mis kino see ilma popcornita on..

Kolmapäeval külastasime Brisbane-st 1h sõidu kaugusel asuvat Australia Zoo-d. Tegemist on Irwinite pere loomaaiaga, mida peale Steve Irwini surma aitavad manageerida tema naine ja lapsed. Loomaaed ise on suur ja uhke ning ei ole Tallinna loomaaiaga kuidagi võrreldav. Üllataval kombel puudus sealt ka õõvastav "loomaaialõhn", millega Tallinnas harjunud oleme.
Lisaks kõikvõimalikele Austraalias ja selle ümbruskonnas leiduvatele loomadele/lindudele/roomajatele, oli loomaaeda loodud eraldi Aafrika ala, kus sai uudistada ka kaelkirjakuid, zebrasid ja ninasarvikuid. Terves loomaaias lidusid vabalt inimeste vahel ringi erinevad sisalikud ja linnud, kes rahus lõunat süüa ei lasknud.
Suurt rõhku oli loomulikult pandud krokodillidele, toimusid erinevad show-d ja anti näpunäiteid, kuidas mitte sattuda kroksi lõunasöögiks.

Kängurudele oli loomaaias eraldatud suur ala, kus nad vabalt ringi hüppasid ning inimesed neid toita ja kõdistada said. Kuna kängud peavad kogu aeg inimeste poolt pakutavat toitu sööma, siis on neil välja kujunenud ka äärmiselt kiire ja efektiivne seedekulgla (nii kui suust sisse läks, tuli juba midagi tagant välja).

Mõnna-mõnna

Elevant poseerib

Meie esimene nädal Brisbane-s hakkab ühele poole saama ning on aeg linnast välja sõita. Kõik vajalikud asjatoimetused said tehtud kiiremini kui arvata oskasime ja viimased päevad oleme linnas olnud vaid sellepärast, et majutuse eest on makstud.
Esimene sihtkoht on Murwillumbah, kus saame kohalikus ARK-is auto enda nimele ümber registreerida. Sealt edasi on plaanid lahtised, tuleb hakata vaikselt tööd otsima.

Mõned tähelepanekud, mis meile nädalaga on silma jäänud.
Kaubanduskeskused suletakse enamasti juba 5 või poole 6 paiku, mõnel üksikul päeval on lahtiolekuaeg pikem. Nii et šoppamas tuleb käia tööajal või nädalavahetusel. Toidupoed on avatud siiski kauem, enamasti 9ni.
Veel on harjumatu see, et toidupoest ei saa osta õhtusöögi kõrvale pudelit veini või mõnd siidrit/õlut. Alkoholi ei müüda üheski toidupoes/kioskis, selle tarbeks on eraldi alkoholipoed (vaid VIC ja ACT osariikides müüakse alkoholi toidupoes). Ja alkohol on kallis! Odavaid veine leidub küll, aga siider ja õlu on harjumuspärasest kallimad.
Vähe sellest, et poed varakult kinni pannakse, siis läheb ka väljas uskumatult vara pimedaks. Hetkel läheb Brisbane-s pimedaks juba kl 17:30! Talve kohta ei olekski nii hull, kui suvel kaua valge oleks, aga siin ei ole ka suvel valge kauem kui 18:30. See on pisut tingitud ka sellest, et QLD, NT ja WA osariigid ei keera kella, teised osariigid seda teevad ning seal loojub suvel päike natukenegi hiljem.

Punane Pistrik ehk meie uus auto

Kolmandal Brisbane-i päeval ostsime endale esimese auto. Ei tahaks liiga vara hõisata, aga praegu tundub, et saime päris hea diili. Tegemist on 99. aasta Ford Falconiga, mis sõidab nii bensiini kui gaasi peal, mis loodetavasti aitab sõidukuludelt säästa. Autoga saime kaasa tohutult palju kraami: telk, magamiskotid, madrats, õhkmadrats, tekid, padjad, linad, matkatoolid, laud, kaasaskantav pliit, sööginõud ja -tarvikud, päikesepatareil töötavad lamp ja dušš, kirves, saag ja muud tööriistad, tolmuimeja, snorgeldamisvarustus, lendav taldrik, kaardimängud, kilode viisi purgitoitu, kottide viisi muud toitu (pasta, riis, kastmed jms), Austraalia ja matkamise teemalised raamatud, DVD-d jnejnejne. Ehk siis tõesti, TOHUTULT palju kraami. Ma arvan, et juba kogu see kraam ilma autota on väärt nii palju, kui me maksime (2100 dollarit, umbes 1400 eurot).Autole on värskelt tehtud registreerimine ja kindlustus, mis kehtivad veel 11 kuud. Nüüd on vaja vaid auto meie nimele ümber registreerida ja selleks peame sõitma teise osariiki, kus auto regatud on. Aga sellest juba lähemalt siis, kui oleme sellega ühele poole saanud.

Meie Punane Pistrik

Auto leidmine käis vägagi lihtsalt. Sirvisime küll iga päev erinevaid autokuulutusi, aga vaatama ühtegi ei jõudnudki. Hostelisse sisse registreerides rääkisime administraatoriga juttu ja kui ta kuulis, et autot otsime, siis oskas ta kohe rääkida, et äsja saabus üks inglise paar, kes varsti riigist lahkub ja sellega seoses oma autot müüb. Käisime paar tiiru ümber auto ja mõtlesime, et mis seal ikka, uurime neilt auto kohta täpsemalt. Kõik tundus sobivat, testsõit oli tore ja hinnast saime ka alla - mõeldud, tehtud, ostsime ära!

Inglise paar, kellelt auto ostsime oli vägaväga tore, andsid meile kõikvõimalikku kraami ja infot kaasa, mis neil oli ja laadisid isegi meie kõvaketta filme täis, et igav ei hakkaks. Kurb on muidugi see, et nad olid Aussis ainult 4 kuud ja kuna neil tööotsingud liiga hästi ei sujunud ja raha on otsakorral, siis lähevad koju tagasi. Nagu nad ise tunnistasid ja ka välja paistis, siis nad olid oma raha väga mõttetute asjade peale kulutanud. Allpool hea näide ühest nende mõttetust ostust - jookide jahutuskott+pudelihoidja.
Loodetavasti läheb meil paremini!

Inglastelt saadud mõttetu vidin

Paar huvitavat fakti Austraalia liiklusest: autot tohid parkida vaid oma sõidusuuna teepervel (vasakul) ninaga sõidusuunas, kui pargid tagumiku sõidusuunas, võid trahvi saada! Ja erinevalt Inglismaast, kus kehtib ka vasakpoolne liikluskorraldus, on meie autol (ja enamikul teistel Aussi autodel) suunatulede ja kojameeste kangide asukohad vahetuses. Väga segadusttekitav!