Samal ajal kui teil Euroopas kevad saabuma hakkab, läheb meil iga päevaga aina külmemaks. Korter, kus elame, on nagu jääkamber ning ainus võimalus sooja saada on kokkamise ajal käsi pliidi kohal hoida või terve igavik kuuma duši all seista.
Kahe töö vahelise aja sisustasime kokkamise, poodlemise, jalutamise, raamatukogus istumise ja sarjade vaatamisega. Sushiõhtu korraldasime ka.
Enne töö algust pidime läbima tervisekontrolli, mille eest ise maksime. Meie ainus etteheide Southern Cotton'ile on see, et nad on koonrid. Lisaks medicalidele pidime maksma ka oma töövahendite eest, mida meil isegi tarvis poleks olnud.
Päeval, mil tervisekontrollis käisime, sadas palju vihma ning väike savitee, mida mööda peale medicali sõitsime oli muutunud läbimatuks. Ja nii me sinna paariks tunniks kinni jäime. Uhkete eestlastena me abi ei kutsunud ning saime lõpuks iseseisvalt savimülkast välja.
Peale tervisekontrolli võtsime ette viimase sõidu lennuväljale, et enne töö algust veel mõned hüpped teha. Seekord sõitsime lõunapoole Victoria osariiki, kus korra varem hüppamas oleme käinud. Ilm vedas taaskord alt, aga saime siiski mõned hüpped ning rõõmsa taaskohtumise ühe šveitslasega, kellega Lääne-Austraalias langevarjuüritusel tutvusime.
Peale mõningaid tutvustus- ja treeningpäevi saimegi lõpuks tööd alustada. See puuvillatehas on küll uuem ja modernsem, aga muid üllatusi ega põnevust seal töötamine ei toonud . Puuvill näeb endiselt samasugune välja ja töödeldakse teda ikka samamoodi. Ainult töökaaslased tunduvad oluliselt sõbralikumad ja rahulikumad kui eelmise aasta cotton ginis.
Kui eelmisel aastal sain ma iga päev erinevat tööd teha, siis siinses tehases on kõigil oma kindel töökoht. Mind ja Cisset määrati töötama Feeder Bay’sse, mis on puuvilla töötlemise esimene aste. Puuvillamoodulid sõidavad mööda konveierit masinasse ning meie ülesanne on nendelt kilesid maha tõmmata, neid pressimasinasse laduda ja moodulite numbreid jälgida. Töö on lihtne, aga igav. Nagu kõik tööd cotton ginis.
 |
| Eeskujulik töömees Cisse |
Andres teeb põhimõtteliselt sama tööd, mis eelmisel aastal: jälgib ja puhastab masinaid, sõidab vahel tõstukiga ja veel mõned lihtsad tööülesanded. Ja saab taaskord pisut rohkem palka kui teised.
 |
| Andres reaalselt tööd tegemas |
Oleme nüüdseks paar nädalat töötanud ja jõudsime just 12-tunniste päevadega ära harjuda. Küll aga jätsime selle tööga praeguseks hüvasti ja võtsime suuna Sydney poole, et lennata USA’sse. Nimelt üritavad austraallased püstitada uue vabalangemisrekordi, kuhu saavad kaasata ka 25% välismaallasi. Otsustasime, et sellist võimalust iga päev ei tule ja lähme üritame anda oma panuse, et lüüa üle praegune 112 inimesest koosnev rekord.
Nüüd ootabki meid ees 2,5 nädala pikkune reis, mis koosneb treeninglaagritest ja mõnest puhkepäevast. Kuna oleme Californias juba varem ringi reisinud, siis vaatamisväärsustega seekord väga palju tutvuda ei plaani.
Puuvillatehases oldi meie tööga taaskord väga rahul ning kui tagasi tulles peaks neil lisatööjõudu vaja olema, siis oleme kindlasti järjekorras esimesed. Ja ei ole ka hullu, kui tagasi minna ei saa, oleme mõlema stsenaariumiga arvestanud.
Hoidke meile siis rekordiürituseks pöialt!
