Hooaeg veinitehases on nüüdseks läbi saanud ning uus töö puuvillatehases algab järgmisel nädalal, nii et naudime hetkel oma ainsat vaba nädalat ning leidsime lõpuks aega lühikese vahekokkuvõtte tegemiseks.
Veinihooaeg oli sel aastal üsna lühike ning esimesi inimesi hakati ära saatma juba märtsi lõpus. Iga nädal saadeti hulk inimesi minema, kuid meil ja korterikaaslasel Cissel õnnestus päris mitu vallandamislainet vastu pidada. Ülemus oli meiega väga rahul ning kostis nii mõnegi hea sõna, tänu millele saime töötada ka siis, kui koormus väiksemaks muutus. Kui öösel enam viinamarju purustamiseks ei toodud, tõsteti meid hommikuvahetusse ning saime ülesandeks tehases korda hoida (voolikuid ja jubinaid ettenähtud kohtadesse liigutada, voolikuga põrandat pesta ja muid olulisi ülesandeid täita). Olime koristamises nii head, et meid hoiti sellel tähtsal positsioonil suisa 3 nädalat. Viimasel nädalal oli koristamisest juba kergelt öeldes villand ja saime õnneks ka muid asju teha. Võtsime labori tarbeks veinide näidiseid ja töötasime veidi kalliste veinidega. Kalleid veine hoitakse mahutite asemel vaatides ning neid vaate täites ja tühjendades oli esimest korda päriselt tunne nagu töötaks veinimajas, mitte suvalises tehases.
Lisaks toredale ja vaheldusrikkale tööle saime vaadiruumis mängida -62 kraadise kuiva jääga, mida vaatidesse hapniku välja tõrjumiseks lisatakse. Ja südamest naerda, kui vaadi täitmiseks kasutatav püstolilaadne toru automaatselt ei peatunud ning Andrese püksid punase veiniga läbimärjaks pritsis.
 |
| Näidise võtmine |
 |
| Hooaja viimane autotäis viinamarju |
 |
| Barrelroom |
Viimastel nädalatel jagati töötajatele tasuta siidrit ja 1,5 liitriseid veinipudeleid. Vein on odav, halb ja paneb pea iga kord valutama. Küll on hea, et me neid ikka palju varusime.
Nädalavahetuseti oleme olnud üsna tegusad ja sotsialiseerunud toredate kolleegidega. Käisime mitu korda väljas tantsimas, tähistasime mitme eestlase ning ühe inglise tüdruku sünnipäeva ning käisime taaskord Goulburnis hüppamas. Oleme mitu korda kõhud kartulisalatit ja täidetud mune täis söönud ning kõige tipuks saabus paar päeva tagasi Cisse emalt pakk musta leiva ja sinepiga.
Munadepühad on Austraalias väga tähtsad ning nendega kaasneb lausa 4 järjestikust vaba päeva. Pika nädalavahetuse sisustamiseks toimusid Griffithis erinevad üritused, kontserdid ja laadad. Ühe ilusa päikesepaistelise päeva veetsime mööda erinevaid veiniistandusi ringi käies ja veine mekkides. Päeva lõpetuseks pidasime pikniku ühes eriti pisikeses istanduses, kus viinamarju käsitsi korjatakse.
Veel jõudsime vahepeal väikese avarii teha. Õnneks postiga, mitte teiste autodega. Juhiukse sees on nüüd küll auk, aga peegli monteeris meistrimees Andres auto külge traadist riidepuu abil tagasi.
Hooaja veinitehases saab kokku võtta vaid positiivsete sõnadega, sest tegu oli tõesti väga mõnusa töökohaga. Hoolikalt valitud töötajate seas oli üllatavalt suur protsent toredaid ja intelligentseid inimesi, kellega ka väljaspool tööaega tore suhelda. Ja töö oli väga lihtne ja enamasti ka huvitav. Ja raha maksti väga hästi. Parim töökoht Austraalias.. so far.
Nädal tagasi leidis aset suur missioon koondnimetusega “Uus-Meremaa viisa taotlemine”. Kuna töö-ja reisiviisasid antakse eestlastele aastas vaid 100, siis teadsime, et need lähevad nagu soojad saiad ja on vaja täpselt kell 8 arvuti taga olla. Olime aktsiooniks kenasti valmistunud ja arvuti tööle kaasa võtnud. Kuna olime koristustiimis ja meie tegemisi keegi kunagi ei jälginud, siis plaanisime oma esimese pausi pisut varem teha ja viisad ära taodelda. 10 minutit enne tähtsat ettevõtmist tuli meie juurde suur ülemus ja andis meile mõlemale tolleks päevaks uued tööülesanded, millega kohe tegelema pidime hakkama. Leidsime siiski võimaluse kell 8 vetsus kohtuda, et tähtsad toimetused korda ajada. Järgmine katsumus oli kodulehel õige koha üles leidmine. Kui see peale korduvaid katseid lõpuks õnnestus, siis jõudsin mina vajalikule nupule klikata enne kui viisaid otsa said, aga Andres sai juba teate, et viisad otsas. Kogu lugu kulmineerus aga hoopis sellega, et kui ma taotlust edasi täitsin, siis sain veateate, et mu pass ei kehti piisavalt kaua, et seda viisat taotleda. Kuu aega tagasi sai immigratsiooniameti käest küsitud, kas see võib olla probleem, kui passid aasta lõpuni kehtivad ja vastus oli, et pole probleemi.
Tundub, et ei olnud meile seda viisat ette nähtud, et nii tobedalt juba teist aastat ilma jäime. Küllap lähme siis turistiviisaga Uus-Meremaale ja soovi korral teeme vabatahtlikku tööd.
Sellest intsidendist ajendatuna võtsime ette autoreisi pealinna Canberasse, kus andsime sisse uued passitaotlused. Ja kuna Cisse oli üks 100-st õnnelikust, siis oli tal vaja Canberras viisa tarbeks kopsupilt teha.
Kasutades ära eelmise aasta kogemust, kandideerisime ka sel aastal puuvillatehastesse ja saime kaks pakkumist. Otsustasime selle cotton gini kasuks, mis meie praegusest kodust vaid 50 km kaugusele jääb. Tervisekontrolli läheme juba homme ja treening (ning loodetavasti töö) peaks algama juba järgmisel nädalal.
12-tunnised tööpäevad tolmuses puuvillatehases ei ole küll peale veinitehase kogemust liiga ahvatlev väljavaade, aga hea rahateenimise viis sellegipoolest.
