Oleme oma Aasia reisi esimese sihtkoha Filipiinidega ühele poole saanud ning aeg teha vahekokkuvõte viimase kuu aja tegemistest ja nägemistest.
Filipiinid on selline põnev riik, mis koosneb rohkem kui 7000 saarest ning nende vahel reisimine tähendab mitmeid siselende, pikki paadisõite ja piinarikkaid päevi/öid bussis loksumist. Nendel samadel põhjustel jäävad Filipiinid keskmise seljakotiränduri Aasia reisiplaanidest välja ja tänu sellele on seal turiste vähem kui mujal Aasias.
Faktidest veel niipalju, et inimesi elab Filipiinidel ligi 100 miljonit ning enamik neist on kristlased. Ajalooliselt on Filipiinid kuulunud nii Hispaania kui USA võimu alla ning nende riikide mõjutusi on igapäevaelus tänaseni selgelt näha ja tunda. Hispaania mõjutusi kohtab nii kohalikus keeles, nimedes kui arhitektuuris, tänu ameeriklastele räägivad aga kohalikud heal tasemel inglise keelt ning kõikjal vohavad kiirtoiduketid.
Kohalikud inimesed olid üldiselt igati toredad, sõbralikud ja abivalmid. Mitmel korral sattusime mõne kohaliku juuresolekul põnevaid maiustusi uudistama, kui juba need meile osteti ja raha vastu ei võetud. Kusjuures tuleb ära mainida, et raha neil jalaga segada ei ole, keskmine filipiinlane teenib heal juhul paarsada dollarit kuus. Seda enam pani meid imestama, et igal pool, kuhu sattusime, vohas siseturism. Tihtipeale olime kohalike turistide keskel ainsad valged inimesed tuuril/bussis/matkal. Mõned kohalikud vaatasid meid nagu poleks enne valget inimest näinud ja lapsed lehvitasid ja teretasid agaralt.
Kohalike inimeste seas on laulmine ja karaoke väga tähtsad ajaveetmise viisid. Laulavad kõik ja kõvasti ning nende üle, kes viisi ei pea, ei ole viisakas nalja teha. Eriti armastavad nad igasugu romantilisi lembelaule, mis ketravad bussides, lennukites, hotellides ja karaokebaarides. Teine rahvuslik uhkus on kukevõitlus, mis meile isiklikult huvi ei paku ning ühtki matši me vaatama ei sattunud.
Kuna planeerisime Filipiinidel reisimiseks kuu aega, siis tuli meil 7000+ erineva suuruse ja olemusega saare hulgast teha raske valik ning kokkuvõttes nägime selle ajaga ära kümmekond saart. Tegemist on väga mitmekesise piirkonnaga, kus leidub midagi igale maitsele: võimsad riisiterassid, maailmatasemel rannad ja sukeldumiskohad, mäed, vulkaanid, põnevad loomad, lubjakivimürakad, rahvarohked linnad, asustamata saared ja palju muud.
Reisimise lihtsustamiseks mahutasime kõik vajaliku seljakottidesse ning jätsime ülejäänud kraami Austraaliasse. Käsipagasiga reisimise miinuseks on see, et lennates ei tohi kotis olla näiteks kääre ja nuga, millest reisi jooksul puudust tundsime. Aga 8kg kottidega reisimine on küll kõige mugavam ja kiirem viis ringiliikumiseks.
Kui Aasias reisimise juures peetakse üheks parimaks osaks sealset toitu, siis Filipiinide kohta eeltööd tehes selgus, et sealset toitu peetakse ülejäänud Aasia riikide kõrval suhteliselt kehvaks. Esimesel nädalal tundus, et pole sellel toidul häda midagi, aga iga päevaga hakkasime üha enam teistega nõustuma, sest valik oli tõesti kesine. Igal pool pakuti sama toitu ja nende söök kipub olema liiga rasvane, liiga soolane, liiga magus või kõike seda korraga. Nagu Aasias kombeks, süüakse riisi nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks. Kõige populaarsem roog riisi kõrvale on adobo, mis kujutab endast liha äädika-soja-küüslaugukastmes. Kui esimesel paaril korral oli see kombo tänu igatsetud äädikale maitsev ja kodune, siis kiirelt sai ka sellest villand. Kõikvõimalikud joogid topiti suhkurt täis ning hommikukohv oli 99% kordadest lahustuv. Küll aga tuleb au anda nende pitsadele, proovisime mitmes erinevas kohas ja saime alati suurepärased eksemplarid. Mitte “käib küll Filipiinide kohta”, vaid tõeliselt hõrgud pitsad.
Tai toiduelamustele jäi Filipiinide söök igatahes peajagu alla ning nüüd ootame juba huviga kiidetud Vietnami kööki.
Üks ekstravagantne söök, mida Filipiinidel pakutakse, jäi meil seekord esteetilistel kaalutlustel proovimata. Balut on pealtnäha tavaline keedumuna, aga seest vaatab vastu hoopis 17-päeva vanune pardiloode. Kuuldavasti süüakse seda ka Vietnamis, aga nemad eelistavad veelgi arenenumat 20-päevast pardipoega.
Meie esimene sihtpunkt oli Filipiinide suur, rahvarohke, lärmakas ja vingugaasine pealinn Manila. Nagu lustlikule ja mänguhimulisele rahvale kombeks, mängitakse rahvusliku lennufirma pardal mänge stiilis “kes tõstab esimesena üles telefonilaadija” või “kes näitab pardal tehtud selfiet”. Kuna see mäng kuulutati välja samal ajal, kui ma Andrese poolt tehtud selfie’sid sirvisin, siis võitsime endale sellise vinge hambaharjakoti. Hilisematel lendudel ei hakanud mängudest enam osa võtma, poleks kuhugi neid kotikesi panna enam.
Kuna rahvarohked pealinnad ei ole meie lemmik peatuspaik, siis juba mõned tunnid peale maandumist sättisime end ööbussile, mis meid põhjapoole mägiprovintsidesse sõidutas. Sõit mööda käänulisi mägiteid kestis terve öö, mille jooksul saime kaks söögi- ja vetsupeatust ning ootuspäraselt ei tulnud magamisest suurt miskit välja. Etteruttavalt võib öelda, et sõit oli kokkuvõttes igati seda piina väärt, sest tegu oli ühe meie lemmiksihtkohaga Filipiinidel.
Väljapuhkamise asemel tegime esimesed jalutuskäigud vaatega Banaue riisiterassidele ning väsimus oli kui pühitud.
 |
| Riisi kuivatamine |
Külakest ja selle ümbrust uudistades tutvusime ühe toreda Šveitsi tüdrukuga, kes meile järgmiseks päevaks kõrvalkülla Batad’i soodsat transpordi võimalust pakkus. Kuna planeerisime järgmise päeva nagunii UNESCO nimekirja kuuluvate Batad’i riisiterasside vahel matkata, siis olime reisikaaslaste üle õnnelikud ning hommikul alustasimegi teekonda toreda šveitslase ja tüütu ameeriklasega bussi katusel. Matkasime ligi 8 tundi mööda järske ja kitsaid riisiterasse, muudkui üles ja alla. Otsustasime teekonna ette võtta ilma giidita ja imekombel jõudsime kõikidesse soovitud kohtadesse ilma suurema ekslemiseta. Päeva lõpuks olime süldid (eriti mina), aga õnnelikud, sest need imelised vaated terassidele ja külakestele, värskendav kosk ja teel kohatud inimesed ning peetud vestlused tegid sellest ühe reisi meeldejäävaima päeva.
 |
| Tappiyah falls |
Päeva lõpupoole ühendasime veel jõud ühe iisraellase ja tema giidiga ning õppisime muuhulgas, et Iisraelis on sõjaväekohustus lisaks meestele (3 aastat) ka naistel (2 aastat). Kui sellele lisada veel vestlused teemal, kui vähe saavad aastas puhkust ameeriklased ja kuidas palgalisel lapsepuhkusel saab olla vaid paar kuud, siis tundub, et Eestis ei olegi nii halb elada.
Selle asemel, et ööbussiga otse Manilasse tagasi sõita, otsustasime pisut pikema marsruurdi kasuks ning veetsime paar päeva Sagada linnakeses. Erinevate transpordivahenditega Sagada poole loksudes tutvusime ühe pealinnast päris kohaliku paariga, kellega tegime kohe plaane järgmisel päeval piirkonnas ringi vaadata ning transpordi- ja giidikulusid jagada. Meiega ühines veel üks kohalik advokaaditädi ning juba kell 5 hommikul alustasime päeva Kiltepani mäe otsas päikesetõusuga.
Edasi liikusime Sagada kuulsaima vaatamisväärsuse juurde - hanging coffins. Kaljuseinale vinnatud kirstud olid küll pisut kõhedad, aga muidu erilist vaimustust ei tekitanud.
Teine populaarne tegevus Sagadas on koobastes turnimine. Võtsime meiegi ette paaritunnise seikluse Sumaguing koopas. Giidi ja gaasilambi abil turnisime libedatel kividel, veeretasime end nahkhiireväljaheidetes, imetlesime tekkinud kiviformatsioone ja koopa lõpus sai külmas vees ujuda.
Päeva viimane väljakutse oli paaritunnine matk Bomod-Ok kose juurde. Kohalikud olid omadega täitsa läbi, aga meie jaoks oli see võrreldes riisiterasside vahel matkamisega mõnus jalutuskäik. Ilusad rohelised vaated ja 61-meetrine kosk olid taaskord matka igati väärt. Sagada rohelus, männid ja karge õhk tekitasid täitsa koduse tunde.
Sõitsime tagasi Manilasse ja lendasime kohe edasi kuulsale Boracay saarele. Või vähemalt tahtsime kohe lennata.. Olime teadlikud, et siselennud tavaliselt hilinevad ja tunniajane nihe meid ei häirinud. Küll aga häiris meid üks tädi, kes lennukisse minnes teadmata põhjustel märatsema hakkas. Turvamees ei julgenud tädile käsi külge panna ja lasi ta koos teiste reisijatega lennukisse, millele järgnes tund aega kestnud fiasko, kus lennuki meeskond ja politsei üritasid tädi veenda, et too lennukist lahkuks. Tädi aga istus rahulikult oma telefonis ja ei teinud teist nägugi. Selle asemel, et tädi välja visata, kupatati kogu ülejäänud lennukitäis inimesi välja ja suunati uue lennuki peale. See reis läks tädile ilmselt päris kalliks.
Teadsime, et Boracay näol on tegemist kõige turistikama sihtkohaga Filipiinidel, aga kuna juba nii kaugele sai tuldud, siis otsustasime selle peo- ja paradiisisaare oma silmaga üle kaeda ja pisut päikese käes vedeleda. Päikest nägime küll ainult paaril päeval, sest ülejäänud aja sadas vihma. Päevad möödusid enamasti rannas või hüti verandal võrkkiiges vedeledes ja erinevaid söögikohti testides. Tänavale astudes pidime konstantselt tegelema inimestega, kes kõikvõimalikku jama üritasid pähe määrida, nii et me liiga pikalt rahvarohketes kohtades ei viibinud.
Küll aga olid Boracayl imeilusad päikeseloojangud ja odavad kokteilid.
Viimasel Boracay õhtul otsustasime süüa õhtust saare kuulsaimas buffees, mille ees igal õhtul vingeid lihakäntsakaid grilliti. Lisaks lihale pakuti erinevaid mereande, sütel grillitud põrsast, meeletu hunnik kooke ja isegi kaerahelbeputru krevettidega! Sõime liiga palju, aga olime õnnelikud. Lisaks toiduvalikule on see buffee kuulus oma tantsivate kokkade poolest, kes üks hetk töökohustused pooleli jätavad ja maja ette tantsu vihtuma lähevad.
Järgmine siselend viis meid suuruselt teise linna Cebu’sse. Meie ainus sealviibimise päev sattus olema kuu viimane laupäev, mis tähendas, et saime osa tantsivate vangide show’st. Kujutage ette vanglat, kus iga päev mitu tundi tantsutrenni tehakse ja korra kuus ligi tuhandele pealtvaatajale esinetakse. Jah, selline vangla on täiesti olemas, stiilinäide siin: https://www.youtube.com/watch?v=mKtdTJP_GUI
Kirjade järgi on tegemist range režiimiga vanglaga, aga peale 2-tunnist tantsushow’d said pealtvaatajad vangidega koos tantsima ja pilte tegema minna. Üks vang näiteks arvas, et Andres võiks oma päikeseprillid talle kinkida. Aga tegelikult oli väga vahva.
Cebust sõitsime paadiga järgmisele saarele Boholile. Et kõik Boholi vaatamisväärsused rahulikus tempos ära vaadata, otsustasime veeta päeva rolleri seljas. Väike komistuskivi saabus peale 5 minutilist sõitu, kui siserehv lõhkes. Peale töökoja külastust pidas roller end õnneks päeva lõpuni kenasti üleval.
Käisime vaatamas haruldasi primaate, kellel ülisuured silmad ja võime keerata oma pead 180 kraadi.
 |
| Tarsier |
Imetlesime Loboci jõge ja kõndisime üle bambussilla, mis peaks olema üks maailma vingemaid kui ka hirmsamaid sildasid.
Boholi kuulsaimaks vaatamisväärsuseks peetakse šokolaadimägesid. Ei, seal ei kasvatata kakaod. Oma nime on need tuhatkond väikest mäekest saanud selle järgi, et nad kuival hooajal pruunika tooni omandavad.
Sõitsime läbi vaikse mahagooniametsa, jalutasime ringi orgaanilises meefarmis ja sõime seal vahelduseks visuaalselt ilusat ja pisutki läänelikumat sööki.
Peale paari päeva laisklemist lendasime oma viimasesse sihtkohta Palawani saarele. Maandusime Puerto Princesas ja võtsime suuna maa-alusesele jõele, mis kuulub nii UNESCO nimekirja, kui ka 2012. aastal valitud 7 uue maailmaime hulka. Peale paaritunnist bussis loksumist sõitsime paadiga veidi pimedas koopas maa-alusel jõel ringi. Jõgi ise on 8.2km pikk, aga paadiga läbitakse sellest vaid 1.5km. Meie maailmaimede nimekirja see jõgi ei jõuaks, aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas.
Palawani saare populaarseim piirkond on põhjaosas asuv El Nido, kuhu me peale 6-tunnist piinarikast bussisõitu lõpuks ka jõudsime. El Nido oli esimene koht Filipiinidel, kus tänavapildis arvestatav hulk valgeid inimesi liikus. Looduslikult on tegemist väga ilusa piirkonnaga, mida ümbritsevad dramaatilised lubjakivist mürakad ja kaljud. Populaarseim tegevus ongi nende kaljude ja lugematute väikeste saarte vahel paadiga sõitmine ja snorgeldamine.
Võtsime meiegi ühel päeval ette paadisõidu saarekeste vahel. Tuurile sattusime muuhulgas ühe Rootsi paariga, kes ka Austraaliast tulid ja üks aasta peale meid samas puuvillatehases töötasid. Äratundmisrõõmu ja ühiseid tuttavaid oli omajagu. Rootslastele aga Austraalia ja sealsed inimesed eriti ei meeldinud ning kui nad seda meile elavalt seletasid, siis ilmus kuskilt välja üks Austraalia härrasmees ja kukkus nende peale karjuma. Talle kohe üldse ei meeldinud, et rootslased tema kodumaa kohta halba rääkisid, küttis end ikka täitsa üles ja kukkus suisa ähvardama. Loomulikult kutsus ta rootslasi lollideks ameeriklasteks, mis tõestas täpselt seda, mida nad hetk varem austraallastele ette heitsid… Sõja vältimiseks taganesime ja sõime ülejäänud lõuna vaikuses.
Ilus ilm ning nähtud saared, laguunid ja veealune maailm kindlustasid meeldejääva päeva.
Ühel päeval rentisime kayaki ja aerutasime omas tempos mööda tühjasid randasid.
Kuna Palawani saar on võrreldes teistega metsikum, siis tuli meil siin esimest korda tegeleda ka hotellitoas pesitsevate tigude, sisalike ja rottidega. Ja kui ma arvasin, et toas jooksev suur rott on kõige õudsam asi, mis juhtuda saab, siis paar päeva hiljem sain ma korraliku kõhuviiruse. Kuna ilmad olid muutlikud ja vihma sadas palju, siis ei olnud väga hull toas haigust läbi põdeda, aga selle iiveldusega 6-tunnine bussisõit tagasi Puerto Princesasse oli küll katsumus. Tagasi me siiski jõudsime ja paar päeva hiljem püsis juba toit ka sees.
Lisaks siselendudele ja traditsioonilistele bussidele kasutatakse Filipiinidel nii inimeste kui kauba transpordiks päris palju jeepney’sid. Tegemist on sõja-aegsete transpordivahenditega, mis ameeriklastest peale sõda maha jäid. Kohalikud vuntsivad masinad korralikult üles, kirjutavad religioosseid ütlusi täis ja kasutavad inimeste ja kauba vedamiseks.
Teine ülipopulaarne liiklusvahend on trike - sisuliselt kabiiniga mootorratas, kuhu mahutatakse 2 kuni “jumal teab kui palju” inimesi.
Sattusime korduvalt mõlemasse liikumisvahendisse ja nautisime kohalike vahele pressituna soodsat sõitu, selle asemel, et turistide kombel mugavustega bussi eest mitmekordset hinda maksta.
Kokkuvõttes jäime Filipiinide reisiga igati rahule. Tegemist on tohutult suure ja laialivalguva riigiga, aga saime vähemalt esmamaitse suhu ja võimalusel tuleks kindlasti sellesse looduslikult õnnistatud piirkonda tagasi.
