Alustuseks kustutame võla Singapuri osas, mille külastamisest on juba kuu aega möödas. Enamiku inimeste jaoks piirdub Singapuri nägemine kohaliku lennujaamaga, kust paljud lennufirmad läbi lendavad. Meie otsustasime paaritunnise vahemaandumise asemel peatuda seal paar päeva, et pisut linnas ringi vaadata. Singapur on väike, aga rikas linnriik, mis paljudele seostub näiteks F1 ööetapiga. 700 ruutkilomeetrisel maa-alal elab 5 miljonit inimest, aga ei tea, kus nad end peidavad, sest tänavatel/ühistranspordis oli väga rahulik ja ülerahvastatud Aasia suurlinna muljet ei tekkinud hetkekski. Linn oli puhas ja hästi organiseeritud, puudusid Aasiale omased rollerid ja autosidki liikus oodatust vähem. Autode vähesus on enamasti tingitud väga kõrgetest automaksudest. Puhtust ja korda aitavad hoida karmid reeglid ja trahvid, mis näiteks prügi mahaviskamise või tualetis vee peale tõmbamata jätmise korral rakenduvad. Raskemate kuritegude eest saab Singapuris ka ihunuhtlust. Lisaks mõrvaritele ja vägistajatele on kepihoobid ette nähtud ka välismaallastele, kes aegunud viisaga üle 90 päeva riigis viibivad.
Sõitsime terve linna bussiga läbi, jalutasime põnevates linnaosades ja imetlesime kuulsat Marina Bay Sands hotelli (kuna öö selles hotellis maksab 300 eurot, siis jätsime selle järgmiseks korraks).
Päikeseloojangu ajaks sättisime end 165-meetri kõrgusele vaaterattale, kust avanevad vaated suurele osale linnast. Igaõhtune valgusshow oil võrreldes Dubai või Las Vegasega väga lahja.
Järgmisel päeval seadsime sammud Gardens by the Bay nimelisse parki-botaanikaaeda-vihmametsa. Kahjuks oli paljudkiidetud siseruumide vihmamets parasjagu hoolduses, aga sisustasime sellest hoolimata pool päeva suurtes lilleaedades ja kaunites parkides.
Singapur on Aasia mõistes kallis sihtkoht, aga meile jättis väga sümpaatse mulje ja võimalusel peatuks seal teinekordki.
Peale vahepeatust Singapuris oli järgmiseks pikemaajaliseks sihtkohaks Vietnam, kus nägime 3 nädalaga ära tähtsaimad kohad ja reisisime mööda rannikut põhjast lõunasse.
Vietnami puhul on ametlikult tegemist kommunistliku riigiga, aga tänaval ilutsevad propagandaplakatid olid ainus kommunismi tunnus, mis igapäevaelus silma jäi. Vietnamlased püüavad poliitikast kaarega eemale hoida, sest oma negatiivseid tundeid valitususe osas on mõistlik probleemide vältimiseks varjata.
Vietnamis elab 90 miljonit inimest, kes on koondunud rahvarohketesse suurlinnadesse ning maapiirkonnad on väheasustatud ja vaiksed. Lisaks laialtlevinud Ameerika dollarile on käibel kohalik rahaühik dong ja miljonäriks saamine eriti lihtne - miljon dongi saab lunastada 40 euro eest.
Kuna tulime Filipiinidelt, kus kõik rääkisid arvestataval tasemel inglise keelt, siis Vietnamis tabas meid ebameeldiv üllatus, kui selgus, et tihti tuleb rääkida kätega. Puutusime kokku ka turismisektoris töötavate inimestega, kes praktiliselt sõnagi inglise keelt ei räägi.
Hoolimata keelebarjäärist jätsid vietnamlased enamasti sõbraliku ja abivalmi mulje, aga olukorrad, kus meilt bussipileti või banaanide eest kohalikest kolm korda rohkem või jalgratta parkimise eest hinge hinda küsiti, jätsid küll pisut halva maitse suhu. Mõned kohalikud näevad valges inimeses lihtsalt kõndivat rahakotti. Sel samal põhjusel ei meeldi Vietnam paljudele inimestele ja tagasi ei kiputa. Samas peetakse Vietnami üheks väga turvaliseks reisisihtkohaks. Meie positiivsed kogemused igatahes kaalusid negatiivsed üle ja üldmulje jäi hea.
Maandusime Vietnami pealinnas Hanois ja juba järgmiseks hommikuks olime planeerinud kahepäevase kruiisi ühes Vietnami kuulsaimatest paikadest - Halong Bay. Kruiisile läksime Austraalia veinitehases tutvutud Kelli ja Martiniga, keda oli suur rõõm pool aastat hiljem hoopis Vietnamis kohata.
Halong Bay on suur laht, mida kaunistavad ligi 2000 eri suuruses ja kujuga lubjakivimürakat ning väga populaarne on üks-kaks päeva selles kaunis lahes paadiga kruiisida. Valisime ööbimisega kruiisi ja jäime täitsa rahule. Pisut oli tunda kiirustamist ja joogid olid kallid, aga see-eest oli paat luksuslik, süüa sai palju, päikeseloojangu kokteilid olid maitsvad, õhtune karaoke meelelahutuslik, hommikune tai chi ja kayakisõit rahustavad ning vaated lahele imeilusad.
Peale kruiisi vaatasime paar päeva pealinnas Hanois ringi. Üllataval kombel meile see kohutava liiklusega rahvarohke linn isegi meeldis. Kuna roller on kõige mugavam ja soodsam liiklusvahend, siis on neid tänavatel tohutult palju (ligi 40 miljonit kogu riigis) ja sõidavad nii õpilased, vanurid kui ülikondades kontoritöötajad. Jalakäijana nende rollerite vahel laveerimine on üpris hirmus. Ülekäigurajad on küll tänavatele joonistatud, aga need ei oma absoluutselt mingisugust tähendust, keegi jalakäijatele teed ei anna ja kõige parem viis teed ületada on ühtlase tempoga kõndida, et rollerid emmalt-kummalt poolt saaksid ümber põigata.
Enamik rolleri seljas istujaid ning ka suur osa jalakäijaid kannavad Vietnamis maske, mis nii vingugaasi kui päikese eest kaitsevad. Vietnami naised nimelt katavad oma nahka võimalikult palju, et mitte päevituda. Nemad leiavad, et valge nahk on see kõikse ilusam. Ka traditsioonilised Vietnami koonusmütsid kaitsevad eelkõige päikese eest.
Tänavatel püüdsid erinevat kraami müüvad tädid küll aeg-ajalt tähelepanu tõmmata, aga massilist turistide tüütamist nagu oleme mujal kohanud, Hanois ei tajunud.
Tänavapildis hakkavad silma huvitava lahendusega majad, mis on tänavapoolsest küljest kitsad ja sügavad. Põhjuseks omandimaks, mida makstakse maja tänavapoolse laiuse põhjal. Taolist ehituskultuuri nägime hiljem igal pool Vietnamis.
Keset Hanoi linna ilutseb kaunis järv, mida ümbritseb park. Inimesed kogunevad parki muuhulgas sulgpalli mängima, tangot tantsima või breikima.
Lisaks tantsutundide jälgimisele lahutasime meelt näiteks vesinukkude etendusel ja tänavajuuksuris, kus hoolimata keelebarjäärist ja sigaodavast hinnast said korralikud soengud nii Andres kui Martin.
Kohaliku kultuuri ja ajalooga käisime tutvumas etnoloogiamuuseumis, kus muutusime ise eksponaatideks ja poseerisime erinevatele valge inimese imetlejatele.
Järgmise väljasõidu tegime põhja-Vietnami mägedesse Hiina piiri äärde. Meie sihtkoht Sapa asub Hanoist küll ainult paarisaja kilomeetri kaugusel, aga kuna sinna viivad looklevad mägiteed, siis võtab teekond aega terve öö. Otsustasime bussi asemel öörongi kasuks, sest bussis magamine tundus veelgi ebameeldivam väljavaade ning Vietnami bussireise peetakse väga ohtlikeks. Bussijuhid sõidavad tihti 12 tundi järjest, on kogenematud ning sõidavad mägiteedelt välja. Olime valmis selleks, et täisväärtuslikku und rongis ei saa, aga endalegi üllatuseks magasime terve öö ja olime hommikuks täitsa välja puhanud.
Sapa mägiküla asub võimsate riisiterasside vahel ning on populaarne sihtkoht matkamiseks. Võtsimegi ette kahepäevase matka ööbimisega pisikeses külas. Lisaks meie 10-liikmelisele matkaseltskonnale ja giidile jalutasid meiega kaasa kümmekond kohalikku naist-last, kes olid riietatud uhketesse rahvariietesse, puhusid terve tee sõbralikult juttu ja punusid meile lehtedest südameid. Lõuna ajal tädide kodukülla jõudes selgus nende tegelik eesmärk, kui nad meid ümber piirasid ja erinevaid käsitöö esemeid müüa üritasid. Sapa väljasõidu ainus miinus oligi pidev ja üliahistav müügitöö. Sajad naised ja lapsed hõõrusid oma käepaelasid ja kotikesi vahetpidamata nina all.
Lõuna ajal jäid tüütud tädid oma kodukülla maha ja matk kulges edasi oluliselt rahulikumalt. Ilm oli ilus ja imelised vaated korvasid üles-alla looklevatel mägiteedel rassimise.
Ööbisime armsas kodumajutuses, jõime peremehe pakutud riisiviina ja mängisime õhtutundideni kaardimänge. Järgmisel päeval matkasime tagasi Sapa külasse, hingasime veel mõned tunnid karget mägiõhku ja sõitsime öörongiga tagasi Hanoisse.
 |
| Kodumajutuse peretütar tegi selfie |
Hanoist alustasime rongiga retke mööda rannikut lõunasse ning esimese peatuse tegime Ninh Binhi nimelises kohas, mille ümbrus on sarnaselt Halong Bay’le täis karstimoodustisi. Tutvusime kauni piirkonnaga nii ratta, motika kui paadiga. Kahetunnise paadisõidu muutis eriliseks meie paaditädi, kes terve tee jalgadega aerutas.
Parema vaate jaoks tuli ronida 500 trepiastet kõrgemale.
Järgmine peatus oli jõekaldal paiknev Hue linnake, mis asub kahe suurlinna Hanoi ja Saigoni vahel ning on ajalooliselt mõnda aega pealinn olnud. Hue tähtsaim vaatamisväärsus on sealne kindlus, mille enamik hooneid sõja käigus hävisid. Aga võimas ehitis on sellegi poolest.
Sõitsime ajaloohõngulises linnakeses terve päeva ratastega ringi ja uudistasime lisaks kindlusele näiteks kaunist pagodat (tempel/pühakoda, enamasti tornikujuline). Taolistes väikelinnades on jalgratas üks eriti mõnus ja mugav liikumisvahend. Rattad on Vietnamis enamasti vanad ja väsinud, aga ajavad asja ära.
 |
| Thien Mu pagoda |
Järgmisena peatusime armsas turistilinnas Hoi An’is. Hoi An on eelkõige tuntud oma vanalinna, tuhandete rätsepatöökodade ja kokandusklasside poolest. Õhtul muutub vanalinn eriti võluvaks, kui kõik kauplused ja restoranid eri värvides laternad põlema panevad.
Paljud turistid lasevad Hoi An’is endale uued garderoobid õmmelda, sest linn on paksult täis õmblustöökodasid ning ühe päevaga valmivaid riideid on võimalik soetada üsna soodsalt. Ma ei ajanud küll taga kõige odavamat hinda, aga jäin enda seeliku ja kleidi kvaliteediga väga rahule. Väga populaarne on seal lasta õmmelda ülikondi ja näidistena on alati väljas ka talvemantlid, mis Eurooplastele ilmselt huvi pakuvad.
Otsustasime võtta osa ka teisest Hoi An’i turismiatraktsioonist ja panime end kirja Vietnami kokandusklassi. Valisime pisut kallima kursuse, mille ülesehitus erines kõikidest teistest. Selle asemel, et kõik osalejad samasid kolme rooga valmistaks, said meie grupi 10 liiget valida erineva roa, mida kokata ja tänu sellele saime kõiki neid 10 rooga ka jooksvalt süüa. Käisime hommikul oma toreda juhendajaga turul vajalikke asju ostmas ning saime targemaks värske kala/liha valimise ja erinevate maitsetaimede osas.
Kokandusklassis tegime kõik ettevalmistused, puhastasime liha/kala, hakkisime juurikaid ja maitseaineid ja kokkasime siis kordamööda väljavalitud roogasid. Toitu oli tohutult palju ja kõik oli ülimaitsev.
Siinkohal tuleb ära mainida, et me armusime Vietnami kööki juba esimestel riigis viibitud päevadel. Populaarset Vietnami riisinuudli suppi Pho’d luristasime kümneid kordi ja tahaks praegugi veel. Sealiha kotletidega Bun Cha nuudliroog oli teine lemmik, mida juba igatseme. Riisijahust valmistatud soolased ja krõbedad Vietnami pannkoogid olid ka väga maitsvad. Tegelikult sõime ikka Vietnamis sisuliselt kogu aeg riisi, aga kuna ta oli tihti nuudlite või riisijahu kujul, siis ei häirinud see meid nii palju kui Filipiinidel. Vietnami köök on paljupalju mitmekesisem, kergem ja maitsekam, kasutatakse palju ingverit, küüslauku, sidrunheina, koriandrit, tšillit jne. Fish sauce ehk kalakaste on ka üks populaarne vedelik, mida valmistatakse fermenteeritud anšoovistest, aga on üllatavalt maitsev ja kasutatakse nii marinaadides, dipikastmetes kui suppides.
Vietnami toidu puhul meeldis meile veel see, et paljusid roogasid sai ise vastavalt maitsele timmida, lauale toodi taldrikutäis värskeid lehti ja maitsetaimi, idusid, laimi, küüslauku ja tšillit.
 |
| Pho |
 |
| Bun cha |
Hommikusöögiks pakuti omleti kõrvale enamasti pealt krõbedaid ja seest õhulisi baguette-laadseid saiu. Enne Teist Maailmasõda kuulus Vietnam aastakümneid prantslaste võimu alla ning lisaks arhitektuurile jätsid nad endast maha justnimelt need maitsvad saiad.
Teine prantslaste poolt tutvustatud Vietnami köögi tähtis osa on kohv. Värske piima puudumisel tõid pranstlased kaasa ka kondenspiima, mida siiani kange Vietnami kohvi põhjas serveeritakse.
Kõhud heast ja paremast punnis, võtsime suuna Nha Trang’i poole. Kuna Nha Trangi kirjeldatakse kui mereäärset linnakest, mis on paksult venelasi täis, siis planeerisime seal veeta ainult ühe öö. Ja õigesti tegime, sest rand oli suhteliselt räpane ja peale esimest paari tundi oleks tahtnud endale otsa ette “not Russian” kleepida, et kõik müügimehed meid enam vene keeles ei kõnetaks.
Kuna seni olime liikunud mööda rannikut, siis otsustasime teha põike sisemaale mägedes asuvasse Dalat’i linna. Tegemist on armsa prantsusepärase linnakesega, mida kutsutakse Väikeseks Pariisiks, aga mis pidavat meenutama Prantsuse Alpe. Pole Alpides käinud, aga väga nunnu euroopalik mägilinnake oli küll.
Parim viis Dalati piirkonnaga tutvumiseks on kaherattalise seljas ning populaarsed on tuurid, kus kohalikud motomehed/giidid turiste oma motikatel ringi sõidutavad. Otsustasime meiegi seekord pisut rohkem maksta ja ise rolleriga sõitmise asemel tagaistmel istuda ja vaateid nautida. Päris mõnus oli vahelduseks rolleri asemel korraliku mootorrattaga sõita.
Karge õhk, männimetsad ja juurviljakasvatused tekitasid tunde nagu oleks Vietnamist kuhugi väga kaugele sattunud.
Külastasime mitut erinevat templit ja pagodat. Haakristiga Buddha kuju ehmatas esialgu ära, aga giid rahustas meid maha. Tegu ei ole siiski natsi-Buddhaga, haakrist on budismis harmoonia ja heaolu sümbol ja seda juba ammu enne Hitlerit.
 |
| Linh Quang pagoda |
 |
| Happy Buddha |
Kohalik lillekasvatus jäi Austraalia tehnoloogiatele küll peajagu alla, aga ilusad värvilised gerberad olid sellegipoolest.
Tegime peatuse ka kohviistanduses, kus sai proovida weasel kohvi, mis on valmistatud nirgi-laadse looma poolt söödud ja välja kakatud kohviubadest. Kuna loomake on väga valiv ning sööb ainult parimaid ja küpsemaid ubasid, siis on kohv eriti kvaliteetne ja kallis. Oleme taolist kohvi juba varem Indoneesias proovinud, aga vaade kohviku terassilt oli küll imeline.
 |
| Kohvioad |
Järgmisena matkasime võimsa Elevandi kose juurde.
Käisime uudistasime, kuidas tehakse riisiviina ehk happy water’it ja tegime tiiru siiditehases, kus nägime nii siidiusse, nende kookonitest valmivat niiti kui lõpp-produkti. Lõpuks maitsesime proteiinirikkaid küpsetatud siidiussi tõukusid. Yum!
Päeva lõpus jalutasime ringi vene arhitekti loodud Crazy House’is, mis on väga veider hoonete kompleks. Seal on mõned hotellitoad ja poekesed ja palju erinevaid treppe ja käike ja see kõik näeb väga crazy ja muinasjutulik välja. Ei oskagi kuidagi paremini kirjeldada seda kohta.
Tänu sigaodavatele siselendudele otsustasime pisut aega kokku hoida ja bussisõidu asemel Saigoni lennata. Kiire pilk kaardile näitas, et lennujaam asub linnale väga lähedal, seega magasime viimase hetkeni, sõime kiire hommikusöögi, otsisime takso ja võtsime suuna lennujaamale. Peale mõningaid valepöördeid tundis Andres huvi, miks taksojuht vales suunas sõidab ja teatas, et pikema teekonna eest me lisa ei plaani maksta. Näitasime taksojuhile kaarti, kuhu soovime minna aga tema endiselt vehkis kätega ja ütles no-no. Lõpuks otsustas ta ära kasutada õlekõrre. Kõne inglise keelt kõnelevale sõbrale päästis päeva, kui too meile selgitas, et lennujaam, kust Saigoni lennatakse, on 25 km kaugusel ja linnapiiril asuvast lennujaamast me oma sihtkohta kindlasti ei jõua.
Õnneks võttis sõbralik taksojuht asja huumoriga ja viis meid napilt enne lendu õigesse lennujaama.
Pool tundi hiljem maandusimegi oma Vietnami reisi viimaseses sihtpunktis Saigonis. Tegelikult ei ole enam ametlikult Saigoni nimelist linna olemas, aga kuna see kõlab oluliselt paremini, kui linna uus nimi Ho Chi Minh City, siis kasutame seda rahumeeli edasi. Linn sai uue nime peale sõja lõppu, kui kommunistid lõpuks lõuna-Vietnami ja Saigoni üle võtsid ja ameeriklased välja ajasid. Ho Chi Minh oli vietnamlaste jaoks samasugune kommunistlik isake nagu Lenin nõukogude liidus. Aga isakese asemel kutsutakse teda siin onu Ho Chi Minh’iks. Lisaks omanimelisele linnale on onukese muhe nägu ka kõikide rahatähtede peal.
Saigon on Hanoist veelgi suurem, rahva- ja rollerirohkem linn, aga samamoodi täiesti talutav.
Käisime kohalikus sõjamuuseumis, mis rääkis ja näitas läbi piltide ameeriklaste kohutavaid tegusid ja Agent Orange dioksiini läbi kannatanud ja deformeerunud inimesi. Depressiivne, häiriv ja ühepoolne propaganda, aga samas hariv ja informatiivne. Sõjaaegseid õudusi meenutavad tänapäeval veel veteranide haiged ja puudega järeltulijad ning lõhkemata pommid, mis seni inimesi vigastavad. Dioksiin, mida ameeriklased taimestiku hävitamiseks kasutasid, on sandistanud ja teovõimetuks muutnud üle 3 miljoni vietnamlase ning selle toksiline mõju arvatakse kanduvat ka kolmandale põlvkonnale pärast sõda.
Ühe päeva sisustasime ekskursiooniga Mekong Deltasse, mis asub Saigonist paari tunni kaugusel. Mekong Delta on viljakas jõeäärne piirkond, kus erinevaid juurikaid ja viljasid kasvatatakse ning muuhulgas kookosmaiustusi, ussiveini ja riisipaberit toodetakse. Paadiga mõõda jõge kulgedes nägime kuulsaid floating marketeid, kus paatidest näiteks ananasse ja naeriseid müüdi. Jõeäärne elu jättis väga vaese mulje, majad on räsitud ning inimesed peavad end ja riideid sogases jõevees pesema.
 |
| Riisipaberi valmistamine |
Teise väljasõidu tegime Cu Chi tunnelitesse, kus Vietnami kommunistid end ameeriklaste nina all peitsid. Tunnelite kogupikkus oli sõja ajal ligi 250 km ning kavalad vietnamlased varastasid näiteks ameeriklaste seepi, et koerad neid omadeks peaksid ning meisterdasid rehvidest sandaale, mille jalajälg oli eksitamiseks tagurpidine. Tunnelid ehitati nii kitsad, et sinna paksud ameeriklased ei mahuks ning isegi turistide jaoks süvendatud tunnelis roomates oli meil raske end liigutada. Peale tunnelites higistamist said soovijad sõjaaegsetest relvadest tulistada. Lasime ka M16-st mõned kõrvulukustavad paugud.
Lisaks Kellile ja Martinile kohtasime eestlasi alles reisi lõpus. Nii Mekong Delta kui Cu Chi tunnelite tuuril sattusime kokku nelja vahva Eesti tädiga, kes oma õpetajatööst puhkuse olid võtnud, et Hiinas ja Vietnamis ringi vaadata.
Saigoni minimarketist leidsin juhuslikult ka Eesti siidri.
Saigonist jätkasime oma reisi Kambodža piiri suunas, aga sellest juba järgmine kord.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meile Vietnam väga meeldis ja põnev oleks sinna tulevikus tagasi minna, sest Vietnam areneb hämmastava kiirusega. Meid küll häirisid ebaõiglased müügimehed, kes raha tahtsid välja pressida, aga ei tundnud, et seda oleks juhtunud oluliselt rohkem kui mujal Aasias. Pealegi, ainuüksi Vietnami toit on piisav põhjus tagasiminemiseks. Õppisime palju Vietnami ajaloo ja sõja kohta ning seda enam on hämmastav, kuidas see rahvas on suutnud enamiku vihast ja raskustest seljataha jätta ja 40 aastaga riigi uuesti üles ehitada.
