Lopsakas läänerannik ja ootamatud pöörded

Kasutu, aga huvitav fakt: Perth on Austraalia kõige tuuliseim ja päiksepaistelisem linn. Päike paistab siin tõesti peaaegu alati ning tuulest ka puudu ei ole.

Nüüd aga saage tuttavaks lillefarmi koduloomaga - kolmejalgne sisalik (tuletan meelde, et sigalas elas kolmejalgne koer). Sisalik teab täpselt, millal on lõunaaeg ning tuleb sel ajal süüa noolima. Sööb kõhu täis ja kaob kuni järgmise söögipausini. Tema ei karda inimesi ega inimesed teda.

Pildil ka mõned “pisikesed” putukad, kes kaamera ette jäänud (10cm rohutirts ja 3cm sipelgas).

Igasugustest elajatest õnnestub nüüd pilti teha seetõttu, et sarnaselt teiste vaeste seljakotiränduritega olen ka mina nüüd iPhone-i omanik ja hea kvaliteediga pildimasin on kogu aeg ja igalpool kaasas. Uhke telefoniga aga kaasneb miskisugune needus, sest ta tahtis juba teisel päeval taskust tualetipotti pudeneda ja tomatisupi kausis käis ka otsapidi ära.

Nädalavahetust sisustasime seekord Fremantle-s asuva vangla külastamisega. Vangla opereeris kuni 1991. aastani ning seal peeti kinni igasugu pätte pisivarastest sarimõrvariteni. Nüüd on tegemist vaatamisväärsusega, kus saab kõikvõimalikes vanglaruumides ringi käia ning kuulata lugusid vangide elust-olust ja uskumatutest põgenemiskatsetest. Nii kõle koht ei olnud kui San Franciscos asuv Alcatraz, aga põnev külastus sellegipoolest.

Piinapink, võllapost ja kunstniku kong

Elu Perthi külje all lillefarmis on olnud äärmiselt tore, aga kuna meil on endiselt tegemata 2/3 farmipäevadest, siis otsustasime mugavustsoonist lahkuda ja farmitööd otsima minna. Aina rohkem on siin rändureid, kes avastavad 3-4 kuud enne viisa lõppemist, et neil on tegemata 88 farmipäeva, mis on vajalikud teise aasta viisa taotlemiseks. Sellises sundolukorras teevad rändurid tihti tööd tasuta või maksavad farmeritele suisa peale. Kuna me ei taha olla taolises olukorras, siis püüame oma farmipäevad enne ära teha, kui end kuhugi mugavamalt sisse seame.

Plaan oli sõita vaikselt tagasi idapoole ja otsida tööd SA (Southern Australia) ja VIC (Victoria) kandis, sest seal tundub praegusel ajal rohkem farmitöö pakkumisi olevat. Kuna meil hetkel kuhugi kiiret ei ole, siis otsustasime sõita mööda Lääne-Austraalia lõunarannikut ja veidi ringi vaadata, sest siia tulles liikusime läbi sisemaa ning suurt midagi ei näinud. Etteruttavalt võib öelda, et jõudsime mööda rannikut Perthist ca 800km kaugusele ja nägime ära peaaegu kõik, mida näha tahtsime, kui kõik plaanid taas peapeale pöörati. Aga kõigest järjekorras…

Töölt lahkumise uudise tegime teatavaks alles teisipäeval peale tööpäeva lõppu, sest nagu karta oli, siis ülemus ei olnud selle üle sugugi õnnelik. Lähenemas on lillefarmi kiireim periood ning aega uute töötajate otsimiseks ja koolitamiseks ei ole. Aga loodus tühja kohta ei salli ja vahetult peale seda, kui olime oma lahkumisest teatanud, tulid sinna tööd otsima kaks eestlast, kes kohe meie töö endale said. Ka meie Armadale-s tühjaks jäänud toa said uued töölised endale. Hoiatasime mantlipärijaid, et jäätist külmikus hoida ei tasu, sest see kippus sealt imekombel kaduma. Õlled ja muu hea kraam püsis kenasti, aga meie jäätistest ei suutnud maiasmokast varganägu näppe eemal hoida.

Lahkumise päeval jõudis lõpuks kohale ka kauaoodatud pool kasti ploomimahla ja pakk tatart, mis Sydney-st tellitud sai. Mustast leivast puudust ei tunne, aga ploomimahla järgi isutas juba ammu. Siin müüakse ainult kuivatatud ploomidest valmistatud mõru vedelikku. 

Teisipäeva õhtul pakkisime asjad ja asusime taas teele. Kohe esimesel ööl juhtus see, mida imekombel seni juhtunud ei olnud. Sättisime end ühes väikelinnas pargiäärses parklas autosse magama, kui tunnike hiljem äratasid meid korravalvurid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et WA-s ei ole lubatud avalikus kohas autos magada. Andrese unine ja üllatunud reakstioon “oii, kas tõesti ei tohi, me ei teadnudki” oli nii võlts, et pidin lausa teki all itsitama, sest tund aega varem lugesime hoolega silti, mis tõlkes ütles “Öine telkimine ja autos magamine keelatud!” Taolise rikkumise eest võib trahvi saada 100 dollarit, aga sõbralikud ranger-id vaid palusid meil edasi liikuda ja juhatasid teed lähimate puhkealadeni.

Esimeseks peatuspaigaks kujunes Margaret River, kuulus veiniregioon. Lisaks rohketele viinamarjapuudele nägime Cisset, kes end sõpradega seal kandis sisse on seadnud. Taaskohtumine oli tore, jõime palju veini ja õhtu lõpus toodi välja ka sentimentaalse väärtusega Vana-Tallinn.

Joodikukaltsude rõõmus taaskohtumine

Hommikul leidsime kojamehe vahelt armsa kirja “korravalvuritelt”.

Võtsime kuulda kohalikke rännumehi ja külastasime järgmiseks Lake Cave-i nimelist koobast. Koopasse (ja tagasi) saamiseks tuli läbida 300-astmeline trepp, aga pingutus oli seda väärt. Suurt koobast ehtisid kaunid kaltsium-moodustised ja vaatepilt oli tõesti vapustav.

Käisime ära Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani: India ookean ja Lõuna-Jäämeri.

Külastasime muuhulgas mõnda rahvusparki, millest märkimisväärseim vast on Valley of the Giants ja sealne Tree Top Walk. 40m kõrgusele puulatvade kohale on rajatud “sillad”, mida mööda saab jalutada ja tohutut metsa imetleda. Kogu konstruktsioon kõikus ja õõtsus kõndides päris korralikult ja võttis ikka kohati jala värisema.

Valley of the Giants - Tree Top Walk

Meie viimaseks peatuspaigaks jäi seekord Albany, kus imetlesime suurt “tuuleparki” ja vingeid rannikuäärseid kivimoodustisi. Tuleb tunnistada, et Lääne-Austraalia lõunaosa oli oma lopsaka looduse ja kihvti rannikujoonega täitsa ilus.

Teel olles ei otsinud me eriti usinalt tööd, sest Läänes ei paista praegu farmitööd väga palju olevat ning hooajad algavad uue aasta algul. Helistasime vaid mõningatesse tööhostelitesse ja farmidesse ning käisime ühes avokaadofarmis kohapeal. Avokaadofarmist öeldi, et praegu nad inimesi ei otsi, aga võib-olla paari nädala jooksul vajavad mõnda töölist, kuna vanad olijad on lahkumas. Kuna me mitu nädalat tööd oodata ei kavatsenud, siis liikusime edasi. 

Üllatusena tuli kaks päeva hiljem kõne avokaadofarmi ülemuselt, kes meid tööle kutsus. Avokaadode korjamine peaks olema üsnagi tasuv ning hooaeg kestma veel 4-6  nädalat. Seega, pöörasime otsa ringi ja sõitsime 350 km tagasi Busseltoni, kus esmaspäevast paneme end proovile avokaadokorjajatena.

Tänane tarkusetera: Austraalias muutub kõik kogu aeg nii kiiresti, et plaane teha on üsna mõttetu.

Ja lõpetuseks tervitame happy feet pildiga Liisi ja Kaici.

Happy feet underwater

Töö ja lõbu

Oleme nüüdseks üle kahe nädala lilli noppinud ja tundub, et katseaja edukalt läbinud, sest minema pole veel saadetud. Töö on endiselt roosiline - korjame, sorteerime, pakime, istutame ja harvendame kauneid õielisi.  Kuna jõulud ja selleks valmistumine on lillekasvatuses kiire aeg (kooliaasta lõpp), siis koguneb praegu piisavalt palju töötunde (ja raha). Seltskond on Austraaliale kohaselt väga kirju: inimesi on kokku tulnud üle kogu maailma, teiste hulgas põrsamoodi röhitsev trullakas "neiu" ja umbkeelsed asiaadid, kes närvi lähevad, kui sa neist aru ei saa. Kuna toole on meil puhkeruumis vähem kui inimesi, siis lõuna ajal mängime seda mängu, kus viimane kohalejõudja toolist ilma jääb ja mängust väljas on. Vaieldamatult parim töökoht seni Austraalias.

Roosiaia kuninganna

Ja kui 8 tundi päevas lillede seltsis on ikka vähe, siis saab need kaasa võtta ja kodus edasi imetleda.

Ühes kohas paigal olemise suurim pluss on köögi olemasolu ja võimalus seal head ja paremat vaaritada. Esimest korda Austraalias on meil võimalik muuhulgas kasutada ka ahju. Tähistasime seda suvikõrvitsapiruka ja banaanimuffinitega.

Et maailmas valitseks tasakaal, siis vahel sööme ka nii:

Töövälist aega oleme sisustanud kauni Lääne-Austraaliaga tutvumiseks.

Vahva mulje jättis Perthi külje all asuv sadamalinn Fremantle ehk Freo (austraallastele meeldib hirmsasti kõiki sõnu ja ka nimesid lühendada). Freo eripäraks on 19.sajandist pärit kihvtid ja hästi säilinud hooned. Sattusime sinna esmakordselt nädalavahetusel, kui käimas oli õllefestival ja enamik ringi sõitvaid masinaid olid uunikumid.

Fremantle

Nädalavahetusel põgenesime aga lühikese praamisõidu kaugusel asuvale Rottnest Island saarele (lühidalt Rotto). Praamipiletid olid kullahinnaga: ühe inimese edasi-tagasi sõit maksis 75 dollarit ehk 52 eurot. Võrdluseks, Virstu-Kuivastu-Virtsu praamipilet maksab täpselt 10 korda vähem (5,2 eurot) ja sõit kestab sama kaua.

Rotto on autovaba saar, kus liigeldakse jalgsi ja ratastega. Saar on oma mõõtmetelt väga sarnane Naissaarega ning ratastega ümber saare veeredes kogunes kilomeetreid pisut üle 20 nagu ka suvisel Naissaare rattaretkel.

Lisaks imeilusatele lahesoppidele on Rotto kuulus seal pesitsevate kukkurloomade quokka-de poolest. Quokkad on väikesed rotisarnased loomakesed, keda leidub vaid mõnel üksikul WA saarel. Inimesi nad sugugi ei karda ja tulevad julgelt uudistama.

Quokkad

Tegime mägistel teedel rasket rattatrenni, ujusime, snorgeldasime ja nautisime - igati kordaläinud pühapäev.

Jõuluhullus on ka siinpool maakera juba alanud: kaubanduskeskustes figureerivad tohutud jõulupuud ja iirlased toppisid meie elamistoa ääreni jõulukaunistusi täis. Ainult vastav meeleolu on puudu ja raske uskuda, et seda sel aastal tuleb ka. Praeguse ilmateate kohaselt tulevad rohelised jõulud.

Elu on lill. Sōna otseses mõttes.

Kaks nädalat tagasi saabusime WA osariiki, et osaleda 3-päevasel "farmikoolitusel". Koolituse raames õppisime sõitma chaser bini (järelkäruga traktor) ja headeriga (kombain), sest praegusel viljahooajal on nõudlus just taoliste masinaoperaatorite järgi. Muuhulgas tassisime veel traktoriga heinapalle ühest kohast teise, karjatasime ja ravisime lambaid, parandasime aeda ja värskendasime esmaabi teadmisi.
Koolitus oli üles ehitatud selliselt, et võtsime läbi teooria ja saime seejärel erinevaid asju ise proovida, aga tööd otseselt kellegi heaks ei teinud (heinapallide ühest kohast teise ja tagasi liigutamine ei ole eriti praktiline). Lisaks meile olid koolitusel üks iirlaste paar, kelle inglise keelest keegi aru ei saanud, noor sakslane, kes pool päeva hiljaks jäi, ja argentiinlane, kellel suisa kõrgharidus põllumajanduse alal. Koolitus ei olnud väga kallis ning muuhulgas saime voodis magada, hästi süüa ja igasugu nodi, mida tööl vaja võiks minna. Nii et kokkuvõttes võib rahule jääda, kuigi tööd me seni tänu koolitusele saanud ei ole. Üksikuid masinaoperaatoreid otsitakse küll, aga kahekesi ühte farmi keset viljahooaega tööle saada on üsna keeruline. Ainus häiriv asjaolu koolituse juures olid maailma tüütuimad kärbsed, kes järjepidevalt suhu, ninna, kõrva ja silma tahtsid lennata. Kaht kätt korraga töös hoida ei olnudki võimalik, sest kärbeste peletamiseks tuli kogu aeg hullumoodi vehkida.

Suukaudne ravimi manustamine

Lambakarjus

Peale koolitust sõitsime tagasi Perthi linna, kus otsustasime peatuda kuniks töö leiame. Kuna meile tundus, et siinpool Austraaliat on paarina farmitöö leidmine keerulisem kui idakaldal ning erinevate puuviljade hooajad algavad alles järgnevate kuude jooksul, siis hakkasime vaatama ka linnas paiknevaid töid, et pisut lisaraha teenida.
Esmamulje Perthist ei olnud märkimisväärne, kuid seal viibitud nädalaga muutus linn aina sümpaatsemaks. Meie lemmikkohaks linnas osutus üks South-Perthi linnaosas paiknev park, kus me end igal õhtul autosse magama sättisime. Pargist avanes pimedas muljetavaldav vaade linna äripiirkonnale ning mitmel õhtul saime voodis lebades lausa ilutulestikku nautida.

Vaade South-Perthist

Vaade Kings Park-ist

DNA torn

Meiesugustele vaestele ränduritele avaldasid muljet ka linna keskel vabas õhus toimuvad tasuta treeningud. Pühapäeva hommikul proovisime ära põneva Tai Chi treeningu.

Perth kipub olema paljude rändama tulevate eestlaste maandumispaik, mistõttu on kaasmaalasi siinkandis palju. Küll aga ei osanud me ette näha, et meil nädala jooksul õnnestub lausa kolme tuttavat nägu näha (kusjuures, kõik langevarjurid). Esimesena külastasime äsjasaabunud Cisset, kes kahe sõbraga rändama tuli, seejärel lobisesime elust-olust siin elava Sädega ning lõpuks saime kokku ka üksiku ränduri Kimmeliga. Justkui oleks sattunud Kuusiku lennuväljale, mitte teisele poole maakera.

Unine Cisse peale mitmepäevast lennureisi

Lisaks eestlastest langevarjuritele on Läänekaldal palju kohalikke "murjameid" ehk koledaid aborigeene, kes on lärmakad, purjus ja üleüldiselt väga hirmuäratavad. Olles kuulnud nende kohta erinevaid õudusjutte, väldime nendega igasugust kontakti ja möödume ringiga.

Olime Perthis olnud 5 päeva, kui saime kõne tööbüroost ja meile pakuti tööd lõikelillede kasvatuses. Peale edukat intervjuud, mis kestis 2 minutit, asusime neljapäevast taas raha teenima. Nüüd ei tohiks küll kellelgi olla etteheiteid meie töö vähese glamuuri osas, sest roosiaed on sigalast ikka päris suur samm edasi.
Töötame suurtes lillehallides, mina tegelen gerberatega ning Andres roosidega. Meie põhilisteks ülesanneteks on lillede korjamine, sorteerimine ja pakkimine, vahel on tarvis ka istutada, rohida jms. Päevad algavad juba kella 6-st ning kestavad tööpäeviti 2-3ni, laupäeviti vaid mõned tunnid. Töö ei ole raske, lilled lõhnavad hästi ning töökollektiiv on taaskord tore (välja arvatud tüütud pilukad, kes ei oska inglise keelt). Kahjuks ei lähe töö aga farmipäevadena arvesse, kuna asub Perthi külje all. Plaan on lillekasvatuses pisut raha teenida ning varsti siiski farmitöö peale tagasi minna, et vajalikud päevad tehtud saaks.

Meie romantiline töökoht

Peale esimest tööpäeva hakkasime kiirelt ka töökoha lähedusse elamist otsima, et autos elamisele pisut vaheldust saada. Esimene maja, mida vaatamas käisime, oli tohutult suur ja uhke ning pererahvas üüris välja tube, mis peale laste väljakolimist tühjaks olid jäänud. Kuna perenaine oli liiga jutukas ja tundus, et ka pisut purjus ning toa hind üle meie taluvuspiiri, siis otsustasime pisut tagasihoidlikuma elamise kasuks. Rentisime toa ühes majas, mis asub töökohast ca 10min sõidu kaugusel. Lisaks meile elavad majas iirlastest paar, omasooiharad pruunlased ja üks austraallane. Voodi, köök ja vannituba on olemas ja maksame selle eest vaid 180 dollarit nädalas, nii et oleme rahul!