esmaspäev, 21. detsember 2015

Piltilus Uus-Meremaa

Uus-Meremaad ei tahakski nagu sõnadesse panna, seda lihtsalt peab nägema ja kogema. Looduslikult kõige kaunim paik, kus seni reisinud oleme, aga pildid kahjuks ei anna pooltki seda ilu edasi. Muudkui sõitsime ja peatusime ja ahhetasime iga viie minuti tagant “issand, kui ilus!”.

Otsustasime väikebussi asemel rentida kõige soodsama sõiduauto ja ööbida hostelites, sest selline kombo tuli kokkuvõttes soodsam kui autos magamine.

Alustasime oma ringreisi Lõunasaarelt, mida peetakse looduslikult vingemaks. Maandusime Christchurchi linnas, mida räsisid 2010.-2011. aastatel suured maavärinad. Igal pool toimub vilgas ehitustegevus, tänavatel sõidavad kihvtid trammid ja linna populaarseim “kaubanduskeskus” koosneb merekonteineritest. Ilm oli aga šokeerivalt külm ja tuuline.


Külmetav roosiaia kuninganna

Järgmisel päeval sõitsime Banksi poolsaarele võluvat prantsusepärast külakest vaatama. Küla oli ka kihvt, aga põhiline oli sõit mööda mägiteid ja nii ilus maastik, et ma ei jäänud kordagi magama (mis on üsna haruldane).




Rakaia Gorge

Edasi sõitsime sisemaale suuri ja uskumatult siniseid järvesid vaatama. Eresinine järvevesi ja lumised mäetipud lõid nii ilusa vaatepildi, et ei saanud fotokat hetkeksi käest panna. Tuult trotsides matkasime mõned tunnid järvede ümber, sest planeeritud huvilend jäi ilma tõttu tegemata.

Lake Tekapo
Tuulele toetumas

Lake Pukaki ja meie rendiauto

Järgmine suurem linn, mida külastasime oli adrenaliinipealinn Queenstown. Tegemist on tegelikult üsna väikse ja turistika linnaga, mis on kuulus kõikvõimalike ekstreemsete ajaviitmise võimaluste poolest. Me proovisime esimest korda paraplaani lennu ära ja jäime lõbusõiduga igati rahule. Mäenõlvalt alla jooksmine ja võimsad paraplaani pöörded muutsid asja põnevaks ka peale sadu langevarjuhüppeid.
Pildi pätsasin internetist, aga selline see kogemus oli, ainult päikselisem.


Mäe otsas sai nautida ka vaadet kaunile linnale ning veidrate autodega ringi kimada.




Teele asudes nägime taas lugematuid kihvte mägesid, järvesid, lambaid ja matkaradu.





Suure tõenäosusega populaarseim Uus-Meremaa turismiatraktsioon on Milford Sound’i fjord. Kruiisisime paadiga paar tundi ringi, nägime pingviine ja hülgeid. Ilm oli kohutav nagu sellele piirkonnale omane. Kuna nähtavust oli halb ja olemine sombune siis ei olnud me liiga vaimustuses ja ei pea seda kindlasti reisi tipphetkeks.




Wanaka väikelinn rõõmustas meid oma nunnu oleku ja ilusa päikeselise ilmaga.







Uus-Meremaa Lõunasaar on kuulus oma ligipääsetavate liustike poolest, mida kliima soojenemise tõttu kauaks ei pruugi enam olla. Päris niisama jalutades paraku jää peale ei pääse ning sinna viivad turiste helikopterid. Paar päeva enne meie külastust kukkus üks helikopter seal tükkideks ning taolisi õnnetusi juhtub seal pidevalt. Ilm ja nähtavus olid taaskord halvad ning me piirdusime kaugelt vaatamisega. Nägime ainult koledat musta jääd.


Greymouthi väikelinnas käisime Monteith’i pruulikojas tuuril ja kohalikku märjukest proovimas.


Hokitika Gorge

Punakaiki ehk pancake rocks oli üks ägedamaid kiviformatsioone ja looduslikke purskkaeve, mida näinud oleme. Kivid näevad välja nagu virnas pannkoogid ja selle järgi on nad ka nime saanud. Blowhole purskas iga natukese aja tagant meeletu hulga vett.



Abel Tasmani rahvuspargis veetsime päeva kayakidega mööda kaunist rannikut sõudes ja matkates.

Sõuame 
Purjetame


Nelsoni linnakeses külastasime tarbekunsti ja vanade autode muuseumit, kus lisaks veidratele kostüümidele oli vaatamiseks väljas suurim autode väljapanek, mida näinud oleme. Sõime kalli lõuna kohalikus veinitehases ning ronisime hea vaate nimel mäe otsa.

World of Wearable Art


Viinapuud
Olles Lõunasaare tähtsamad kohad üle vaadanud, võtsime ette 3-tunnise praamisõidu ja liikusime edasi Põhjasaarele. Praam viib Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni, mis ei jäänud millegi väga erilisega silma. Pole suur ega väike, pole elav ega vaikne. Küll aga peetakse seda kultuuri- ja toidukeskuseks (nagu Melbourne Austraalias). Lisaks on tegemist maailma kõige tuulisema linnaga. Meie kogesime seal üht reisi ilusamat ja rahulikumat ilma, aga taolisi päevi pidavat seal aastas vaid mõni üksik olema. Käisime mäe otsas, et linna ülevalt poolt uudistada ning tatsasime paar tundi põnevas interaktiivses muuseumis ringi.

Praamisõit
Edasi viis tee pisikesse Napieri linna, mis on tuntud oma art deco arhitektuuristiili poolest. Sõitsime mööda eriti käänulist teed Te Mata mäe tippu, et taaskord imelist vaadet nautida.



Saare keskel asub Uus-Meremaa suurim järv Taupo, mille läheduses imetlesime Huka Falls kärestikku ja vedelesime looduslikus kuumaveeallikas. 

Huka Falls

Skydive Taupo roosa lennuk
Rõõmus Uus-Meremaa maasikas
Tunnise autosõidu järel jõudsime külakesse, mis Uus-Meremaa parimat ühepäevast matkaelamust lubab. 7-8 tunnise matka läbisime me üllataval kombel 6 tunniga, aga lihtne see päev just ei olnud. Ilm oli kõike muud kui ilus: nähtavus puudus täielikult, kohutav tuul, vihm ja üksikud soojakraadid. Pool teekonnast kulges järsult ülesmäge ja kulmineerus vulkaani otsa jõudmisega. Udu liikus korras eemale ja nägime pisut ümbrust ka. Viimased tunnid viisid allamäge ja olid selle võrra lihtsamad. 

Vesine ämblikuvõrk
Nähtavus
Pole paar aastat lund näinud


Rotoruas saab uudistada kõikvõimalikke auravaid/mulksuvaid geotermilisi ja vulkaanilisi nähtusi ning lõdvestuda kuumaveeallikates. Terve linn haises mädamuna järgi.







Reisi lõpetasime Uus-Meremaa suurimas linnas Aucklandis. Sõitsime taaskord mäe otsa vaadet imetlema ja käisime kohalikus loomaaias.



Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Lõunasaar oli oma mägede ja siniste järvedega tõesti looduslikult vingem, aga ka Põhjasaare vulkaaniline maastik olid vaatamist väärt.

Järgmine peatus Tasmaania.