neljapäev, 8. jaanuar 2015

Kolme nädala jagu karrisid

Viimasest postitusest möödunud kuu jooksul tegime veel nädalakese Sydneys tööd ning veetsime ligi 3 nädalat Lõuna-Tais ringi reisides.

Enne reisile sõitmist jõudsime veel üle vaadata Sydney kesklinnas asuva Eesti Maja, kus kodumaist kraami müüakse ja üritusi korraldatakse. Seekord leidis aset jõululaat, kus muuhulgas šašlõkki, heeringaleiba ja limonaadi pakuti. Ostsime edaspidiseks nosimiseks kaasa ploomimahla, suppi, sinepit, šokolaadi ja Soome tädikese käest Marianne komme.


Esialgne plaan pühadeks Filipiinidele reisida lendas vastu taevast, kui sealt taifuun üle käis ning me kindluse mõttes uue sihtkoha otsisime. Kuna oleme Tais peatunud ainult pealinnas Bangkokis, siis otsustasime seekord paljukiidetud rannad üle vaadata ja erinevatel saartel peatuda.

Alustuseks veetsime mõned päevad tuntud Phuketi saarel, kus hordide viisi venelasi ja soomlasi peatub. Meid üritati poodides ja tänaval mõlemas keeles kõnetada. Olime üllatunud, et hoolimata halvast rublakursist nii palju venelasi puhkama oli sõitnud, aga hiljem kuulsime, et eelnevatel aastatel on neid veel kordades ja kordades rohkem olnud ja vene turistide hulk on sel aastal väga kokku kuivanud. 

Kuna reisisime ainult käsipagasiga ning päikesekreemi kaasa võtta ei saanud, siis jõudsime juba esimesel päeval ära põleda enne kui poodi jõudsime.

Patong Beach
Sõitsime rolleriga Phuketi tähtsamad rannad ja vaatamisväärsused läbi. Muuhulgas käisime vaatamas mäe otsas asuvat 45 meetri kõrgust Buddha kuju.

Phuketi rannad vaateplatvormilt
Iseteenindusega tankla


The Big Buddha
Viimasel Phuketis veedetud õhtul saime kokku langevarjurite Viina ja Tambeti ning tema kahe tütrega. Juhtumisi sattusid ka nemad oma pühadeaegsel ringreisil üheks õhtuks Phuketi saarele. Sõime õhtust, tegime mõned kokteilid peotänaval postitantsijaid vaadates ning lõpetasime ühes kihvtis Reggae baaris, kus mängiti soomekeelset reggae muusikat ja seintel ilutsesid venekeelsete kirjadega Marley pildid.



Edasi viis meie tee kuulsale PhiPhi saarele, mida mõni peab paradiisiks ja mõni mõttetuks ülerahvastatud kohaks. Veetsime saarel ühe öö ja sellest täiesti piisas. Rahvast oli tõesti väga palju, eelkõige just noori pidutsemishuvilisi. Sealsed rannad olid küll kenad, aga ei erinenud oluliselt teisest lähedalasuvatest. Positiivne oli see, et baarid ja restoranid asusid otse rannas, mida kohtasime lisaks PhiPhi’le veel vaid mõnes üksikus kohas. Päeval käisime snorgeldamas, aga midagi märkimisväärselt huvitavat ei näinud. Enne päikeseloojangut ronisime mööda lõputuna tunduvat treppi mäe otsa vaateplatvormile, aga kuna päike siras vastu, siis ei olnud vaatepilt nii ilus, kui ta oleks olnud päeva esimeses pooles. Kokkuvõttes väga turistikas saar, mille vahelejätmisel ei jääks millestki ilma.




Õhtul nautisime rannabaaris tuleshow’d.


Järgmisena liikusime paariks päevaks “vähearenenud” Koh Lanta saarele, mis oli täielik PhiPhi vastand. Õhkkond oli rahulik ja inimesi vähe. Ööbisime bambushüttides ja vedelesime rannabaaris võrkkiiges. Teisel päeval tegime saarele rolleriga tiiru peale ja matkasime mitu tundi metsas, et jõuda koseni (mis oli rohkem nire kui kosk). Lanta oli väga mõnus akude laadimise koht, kus niisama vedeleda. Ainsaks miinuseks oli ilm: kogu aeg oli pilves ja vahepeal sadas lakkamatult päev läbi. Aga päikeseloojangud olid see-eest võrratud.






Etteruttavalt võib öelda, et pilves ja vihmast ilma saime veel edaspidigi mõnuga. Päike tuli taas välja alles puhkuse viimastel päevadel. Tais peaks detsembris olema kõrghooaeg ja 99% päikesepaistet, aga sel aastal mängis ilm vingerpussi ning tõi kuskilt paariks nädalaks halva ilma kohale. Õnneks oli pilvedest hoolimata kogu aeg soe ja päike põletas vahel ka läbi pilvede.

Järgmiseks sihtkohaks oli mandril asuv Krabi piirkond, kus peatusime mitmes erinevas kohas. Alustuseks seadsime end sisse turismipiirkonnas Ao Nang, kus rand, poed ja restoranid kõik käe-jala juures olid. Lühike paadisõit viis Railey poolsaarele, kus asub kuulus Phra Nang koobas ja rand. Nägime ka tervet posu ulakaid ahvipärdikuid.

Phra Nang


Vahelduseks lugematutele Tai karriroogadele sõime Vene restoranis borši, pelmeene ja kotlette. Ja Jaapani restoranis ülivärsket sushit.


Seekord julgesime päris palju ka tänaval valmistatud toitu osta ja tuleb tunnistada, et saime üliodavalt väga häid asju.


Jõuluõhtul valisime õhtusöögiks ühe rannas asuva restorani ja valmistusime maitsvaks kõhutäieks. See, mis meile karri nime all lauale toodi, oli aga soe piimasupp mõne ulpiva kartuli- ja kanatükiga. Lisaks nägid need piimasupid täiesti identsed välja, hoolimata sellest, et kaks erinevat rooga tellisime. Meie küsimuse peale sonkis teenindaja mõlemas kausis ja teatas, et kõik on õige. Mina sõin supi seest kana ära ja Andrese toit jäi täielikult söömata. Tegemist oli ainsa halva toiduelamusega kogu puhkuse jooksul.
Jõuluõhtu sai aga päästetud turuputkast tellitud karriga, mis oli parim, mida kunagi söönud oleme ning käisime seal veel mitu päeva järjest menüüd läbi proovimas ja ei pettunud kordagi. Halvim ja parim toiduelamus ühel õhtul.


Ao Nangist võtsime kaks ühepäevast tuuri lähedalasuvatele väikesaartele. Esimesel tuuril külastasime nelja pisikest saart, mis olid rahvast paksult täis ja snorgeldasime pisut. Vette visatud sai meelitas kohale tohutult palju kalu, aga rohkem suurt midagi vaadata ei olnud, Ühel saarel pesitsesid julged ahvid, kes turistidelt toitu varastasid ning meeleldi pildistajatele poseerisid. 






Teisel tuuril külastasime kaunist Hongi saart, mis asub pisut kaugemal ning ei ole seetõttu ka ülerahvastatud. Snorgeldasime ja proovisime esimest korda kajakitamist, mis osutus täiesti mõnusaks füüsiliseks ajaviiteks.

Kohalik takso 


Turismikeskusest liikusime edasi Krabi linna, mis oli väga rahulik ja turistide asemel kohtasime tänavatel kohalikke. Käisime populaarsel nädalavahetuse turul ja proovisime erinevaid kohalikke hõrgutisi. Järgmisel päeval rentisime taas rolleri ja sõitsime lähedalasuvaid kuumaveeallikaid ja looduslikke basseine vaatama.

Krabi town
Hot Springs
Blue Pool
Edasi liikusime oma reisi kaugeimasse ja ekstreemseimasse sihtkohta - Khao Sok džunglisse. Valisime kahepäevase reisi, mida viib läbi eestlasest reisikorraldaja, kes juba 5 aastat Tais on elanud. Džunglisse jõudmiseks liikusime paarsada kilomeetrit maad mööda ning sõitsime veel tund aega paadiga. Vahetult enne sihtkohta jõudmist läks meie paat katki ja pidime ootama teist paati, kes meid kaldale pukseeriks. Džunglis matkasime 4 tundi vaheldusrikkal rajal, mis hõlmas palju muda, ojade ületusi, üle puude hüppamist ning raja tipphetk oli 600 meetri pikkune koobas, kus oli kottpime ja voolas vesi, mis ulatus sügavamates kohtades kaelani.




Peale matkamist suplesime 30 kraadises Cheow Lan paisjärves ning seadsime end sisse ujuvates bambushüttides. Õhtul jõime eestlastega Vana Tallinnat ning arutlesime nii Eesti kui Tai elu üle.



Järgmisel päeval nautisime üle pika aja päikest ja käisime järvel kajakitamas. 

Õhtuks jõudsime tagasi Phuketi saarele, et seal uus aasta vastu võtta. Ilutulestik oli võimas ning algas niipea kui pimedaks läks. Väga populaarsed olid ka Hiina laternad, mida tuhandete kaupa taevasse lennutati. Kogu see tulevärk tundus päris ohtlik, sest tihtipeale kukkusid raketid pikali ja hakkasid taeva asemel maa peal paugutama. Ka põlevaid laternaid lendas igal pool madalal ringi ja on puhas juhus, et keegi viga ei saanud.



Viimastel reisi päevadel nautisime lõpuks saabunud päikesepaistet ja massaaži. Andrese sünnipäeval käisime Phang Nga lubjakivimürakate vahel helikopteriga lendamas ja tõdesime, et kopteriga on ikka oluliselt kihvtim lennata kui lennukiga.





Enne Austraaliasse jõudmist peatusime veel kaks ööd Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kus seni olime vaid lennujaama näinud. Vaatasime üle kohaliku “teletorni” ja kuulsad Petrona kaksiktornid ning proovisime lõuna ajal ära populaarseimad kohalikud road.


Menara Tower
Petronas Twin Towers

Õhtusest (söögi)elamusest kahjuks pilte ei olnud võimalik teha, sest õhtustasime kottpimedas. Taolist erilist elamust pakutakse igal pool üle maailma ning meil õnnestus see nüüd Kuala Lumpuris ära proovida. Alustuseks saime arvata tervitusjoogi komponente ning kinnisilmi riisiterade seest kirjaklambreid otsida. Soojendus tehtud, sisenesime pimeda teenindaja juhendamisel söögisaali, kus meid istuma paigutati ja me oma söögiriistad üles pidime otsima. Andres pidi tellitud vee ise pudelist klaasi valama ja see õnnestus suuremate kadudeta. Ka mina ei ajanud oma veiniklaasi kordagi ümber. Õhtusöök oli neljakäiguline ning iga käigu raames saime proovida mitmeid erinevaid toite: 4 eelrooga, 2 suppi, 3 pearooga ja 5 magustoitu. Me saime hämmastavalt väheste toitude puhul aru, mida sõime. Maitse oli justkui tuttav, aga ilma nägemismeeleta ei suutnud neid tuvastada. Peale õhtusööki näidati meile ka menüüd ja saime teada, mida tegelikult sõime. Kokkuvõttes väga kihvt kogemus, mis näitas, kui väga me söömisel nägemismeelele toetume. Nägemata maitseb toit hoopis teisiti.

Austraaliasse sisenemine osutus seekord keerulisemaks, sest maandudes tõsteti meie passid kõrvale ja immigratsioonitädid hakkasid küsitlema. Olime varem kuulnud kuulujutte, et viimasel ajal on hakatud seljakotirändureid piiril farmitöö osas küsitlema, sest paljud ei tee tegelikult kohustuslikku farmiaega ära ning valetavad selle kohta teise aasta viisa taotluses. Nüüd teame, et tegemist ei ole vaid kuulujutuga ja sellist pistelist kontrolli piiril tõesti tehakse. Pidime rääkima, kus ja millal farmitöid tegime ning tõestama oma juttu pangaväljavõtete ja palgalipikutega. Kuna me töötasime peaaegu terve esimese aasta erinevates farmides, siis oli tõestamine üsna lihtne ning tädid lasid meid peale formaalsusi probleemideta riiki sisse. Loodetavasti püüavad nad piiril nii mõnegi valetaja kinni.

Nüüd oleme otsapidi jõudnud Griffithisse, kus üsna pea veinihooaeg pihta peaks hakkama.