Lopsakas läänerannik ja ootamatud pöörded

Kasutu, aga huvitav fakt: Perth on Austraalia kõige tuuliseim ja päiksepaistelisem linn. Päike paistab siin tõesti peaaegu alati ning tuulest ka puudu ei ole.

Nüüd aga saage tuttavaks lillefarmi koduloomaga - kolmejalgne sisalik (tuletan meelde, et sigalas elas kolmejalgne koer). Sisalik teab täpselt, millal on lõunaaeg ning tuleb sel ajal süüa noolima. Sööb kõhu täis ja kaob kuni järgmise söögipausini. Tema ei karda inimesi ega inimesed teda.

Pildil ka mõned “pisikesed” putukad, kes kaamera ette jäänud (10cm rohutirts ja 3cm sipelgas).

Igasugustest elajatest õnnestub nüüd pilti teha seetõttu, et sarnaselt teiste vaeste seljakotiränduritega olen ka mina nüüd iPhone-i omanik ja hea kvaliteediga pildimasin on kogu aeg ja igalpool kaasas. Uhke telefoniga aga kaasneb miskisugune needus, sest ta tahtis juba teisel päeval taskust tualetipotti pudeneda ja tomatisupi kausis käis ka otsapidi ära.

Nädalavahetust sisustasime seekord Fremantle-s asuva vangla külastamisega. Vangla opereeris kuni 1991. aastani ning seal peeti kinni igasugu pätte pisivarastest sarimõrvariteni. Nüüd on tegemist vaatamisväärsusega, kus saab kõikvõimalikes vanglaruumides ringi käia ning kuulata lugusid vangide elust-olust ja uskumatutest põgenemiskatsetest. Nii kõle koht ei olnud kui San Franciscos asuv Alcatraz, aga põnev külastus sellegipoolest.

Piinapink, võllapost ja kunstniku kong

Elu Perthi külje all lillefarmis on olnud äärmiselt tore, aga kuna meil on endiselt tegemata 2/3 farmipäevadest, siis otsustasime mugavustsoonist lahkuda ja farmitööd otsima minna. Aina rohkem on siin rändureid, kes avastavad 3-4 kuud enne viisa lõppemist, et neil on tegemata 88 farmipäeva, mis on vajalikud teise aasta viisa taotlemiseks. Sellises sundolukorras teevad rändurid tihti tööd tasuta või maksavad farmeritele suisa peale. Kuna me ei taha olla taolises olukorras, siis püüame oma farmipäevad enne ära teha, kui end kuhugi mugavamalt sisse seame.

Plaan oli sõita vaikselt tagasi idapoole ja otsida tööd SA (Southern Australia) ja VIC (Victoria) kandis, sest seal tundub praegusel ajal rohkem farmitöö pakkumisi olevat. Kuna meil hetkel kuhugi kiiret ei ole, siis otsustasime sõita mööda Lääne-Austraalia lõunarannikut ja veidi ringi vaadata, sest siia tulles liikusime läbi sisemaa ning suurt midagi ei näinud. Etteruttavalt võib öelda, et jõudsime mööda rannikut Perthist ca 800km kaugusele ja nägime ära peaaegu kõik, mida näha tahtsime, kui kõik plaanid taas peapeale pöörati. Aga kõigest järjekorras…

Töölt lahkumise uudise tegime teatavaks alles teisipäeval peale tööpäeva lõppu, sest nagu karta oli, siis ülemus ei olnud selle üle sugugi õnnelik. Lähenemas on lillefarmi kiireim periood ning aega uute töötajate otsimiseks ja koolitamiseks ei ole. Aga loodus tühja kohta ei salli ja vahetult peale seda, kui olime oma lahkumisest teatanud, tulid sinna tööd otsima kaks eestlast, kes kohe meie töö endale said. Ka meie Armadale-s tühjaks jäänud toa said uued töölised endale. Hoiatasime mantlipärijaid, et jäätist külmikus hoida ei tasu, sest see kippus sealt imekombel kaduma. Õlled ja muu hea kraam püsis kenasti, aga meie jäätistest ei suutnud maiasmokast varganägu näppe eemal hoida.

Lahkumise päeval jõudis lõpuks kohale ka kauaoodatud pool kasti ploomimahla ja pakk tatart, mis Sydney-st tellitud sai. Mustast leivast puudust ei tunne, aga ploomimahla järgi isutas juba ammu. Siin müüakse ainult kuivatatud ploomidest valmistatud mõru vedelikku. 

Teisipäeva õhtul pakkisime asjad ja asusime taas teele. Kohe esimesel ööl juhtus see, mida imekombel seni juhtunud ei olnud. Sättisime end ühes väikelinnas pargiäärses parklas autosse magama, kui tunnike hiljem äratasid meid korravalvurid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et WA-s ei ole lubatud avalikus kohas autos magada. Andrese unine ja üllatunud reakstioon “oii, kas tõesti ei tohi, me ei teadnudki” oli nii võlts, et pidin lausa teki all itsitama, sest tund aega varem lugesime hoolega silti, mis tõlkes ütles “Öine telkimine ja autos magamine keelatud!” Taolise rikkumise eest võib trahvi saada 100 dollarit, aga sõbralikud ranger-id vaid palusid meil edasi liikuda ja juhatasid teed lähimate puhkealadeni.

Esimeseks peatuspaigaks kujunes Margaret River, kuulus veiniregioon. Lisaks rohketele viinamarjapuudele nägime Cisset, kes end sõpradega seal kandis sisse on seadnud. Taaskohtumine oli tore, jõime palju veini ja õhtu lõpus toodi välja ka sentimentaalse väärtusega Vana-Tallinn.

Joodikukaltsude rõõmus taaskohtumine

Hommikul leidsime kojamehe vahelt armsa kirja “korravalvuritelt”.

Võtsime kuulda kohalikke rännumehi ja külastasime järgmiseks Lake Cave-i nimelist koobast. Koopasse (ja tagasi) saamiseks tuli läbida 300-astmeline trepp, aga pingutus oli seda väärt. Suurt koobast ehtisid kaunid kaltsium-moodustised ja vaatepilt oli tõesti vapustav.

Käisime ära Augustas, kus kohtuvad kaks ookeani: India ookean ja Lõuna-Jäämeri.

Külastasime muuhulgas mõnda rahvusparki, millest märkimisväärseim vast on Valley of the Giants ja sealne Tree Top Walk. 40m kõrgusele puulatvade kohale on rajatud “sillad”, mida mööda saab jalutada ja tohutut metsa imetleda. Kogu konstruktsioon kõikus ja õõtsus kõndides päris korralikult ja võttis ikka kohati jala värisema.

Valley of the Giants - Tree Top Walk

Meie viimaseks peatuspaigaks jäi seekord Albany, kus imetlesime suurt “tuuleparki” ja vingeid rannikuäärseid kivimoodustisi. Tuleb tunnistada, et Lääne-Austraalia lõunaosa oli oma lopsaka looduse ja kihvti rannikujoonega täitsa ilus.

Teel olles ei otsinud me eriti usinalt tööd, sest Läänes ei paista praegu farmitööd väga palju olevat ning hooajad algavad uue aasta algul. Helistasime vaid mõningatesse tööhostelitesse ja farmidesse ning käisime ühes avokaadofarmis kohapeal. Avokaadofarmist öeldi, et praegu nad inimesi ei otsi, aga võib-olla paari nädala jooksul vajavad mõnda töölist, kuna vanad olijad on lahkumas. Kuna me mitu nädalat tööd oodata ei kavatsenud, siis liikusime edasi. 

Üllatusena tuli kaks päeva hiljem kõne avokaadofarmi ülemuselt, kes meid tööle kutsus. Avokaadode korjamine peaks olema üsnagi tasuv ning hooaeg kestma veel 4-6  nädalat. Seega, pöörasime otsa ringi ja sõitsime 350 km tagasi Busseltoni, kus esmaspäevast paneme end proovile avokaadokorjajatena.

Tänane tarkusetera: Austraalias muutub kõik kogu aeg nii kiiresti, et plaane teha on üsna mõttetu.

Ja lõpetuseks tervitame happy feet pildiga Liisi ja Kaici.

Happy feet underwater

Töö ja lõbu

Oleme nüüdseks üle kahe nädala lilli noppinud ja tundub, et katseaja edukalt läbinud, sest minema pole veel saadetud. Töö on endiselt roosiline - korjame, sorteerime, pakime, istutame ja harvendame kauneid õielisi.  Kuna jõulud ja selleks valmistumine on lillekasvatuses kiire aeg (kooliaasta lõpp), siis koguneb praegu piisavalt palju töötunde (ja raha). Seltskond on Austraaliale kohaselt väga kirju: inimesi on kokku tulnud üle kogu maailma, teiste hulgas põrsamoodi röhitsev trullakas "neiu" ja umbkeelsed asiaadid, kes närvi lähevad, kui sa neist aru ei saa. Kuna toole on meil puhkeruumis vähem kui inimesi, siis lõuna ajal mängime seda mängu, kus viimane kohalejõudja toolist ilma jääb ja mängust väljas on. Vaieldamatult parim töökoht seni Austraalias.

Roosiaia kuninganna

Ja kui 8 tundi päevas lillede seltsis on ikka vähe, siis saab need kaasa võtta ja kodus edasi imetleda.

Ühes kohas paigal olemise suurim pluss on köögi olemasolu ja võimalus seal head ja paremat vaaritada. Esimest korda Austraalias on meil võimalik muuhulgas kasutada ka ahju. Tähistasime seda suvikõrvitsapiruka ja banaanimuffinitega.

Et maailmas valitseks tasakaal, siis vahel sööme ka nii:

Töövälist aega oleme sisustanud kauni Lääne-Austraaliaga tutvumiseks.

Vahva mulje jättis Perthi külje all asuv sadamalinn Fremantle ehk Freo (austraallastele meeldib hirmsasti kõiki sõnu ja ka nimesid lühendada). Freo eripäraks on 19.sajandist pärit kihvtid ja hästi säilinud hooned. Sattusime sinna esmakordselt nädalavahetusel, kui käimas oli õllefestival ja enamik ringi sõitvaid masinaid olid uunikumid.

Fremantle

Nädalavahetusel põgenesime aga lühikese praamisõidu kaugusel asuvale Rottnest Island saarele (lühidalt Rotto). Praamipiletid olid kullahinnaga: ühe inimese edasi-tagasi sõit maksis 75 dollarit ehk 52 eurot. Võrdluseks, Virstu-Kuivastu-Virtsu praamipilet maksab täpselt 10 korda vähem (5,2 eurot) ja sõit kestab sama kaua.

Rotto on autovaba saar, kus liigeldakse jalgsi ja ratastega. Saar on oma mõõtmetelt väga sarnane Naissaarega ning ratastega ümber saare veeredes kogunes kilomeetreid pisut üle 20 nagu ka suvisel Naissaare rattaretkel.

Lisaks imeilusatele lahesoppidele on Rotto kuulus seal pesitsevate kukkurloomade quokka-de poolest. Quokkad on väikesed rotisarnased loomakesed, keda leidub vaid mõnel üksikul WA saarel. Inimesi nad sugugi ei karda ja tulevad julgelt uudistama.

Quokkad

Tegime mägistel teedel rasket rattatrenni, ujusime, snorgeldasime ja nautisime - igati kordaläinud pühapäev.

Jõuluhullus on ka siinpool maakera juba alanud: kaubanduskeskustes figureerivad tohutud jõulupuud ja iirlased toppisid meie elamistoa ääreni jõulukaunistusi täis. Ainult vastav meeleolu on puudu ja raske uskuda, et seda sel aastal tuleb ka. Praeguse ilmateate kohaselt tulevad rohelised jõulud.

Elu on lill. Sōna otseses mõttes.

Kaks nädalat tagasi saabusime WA osariiki, et osaleda 3-päevasel "farmikoolitusel". Koolituse raames õppisime sõitma chaser bini (järelkäruga traktor) ja headeriga (kombain), sest praegusel viljahooajal on nõudlus just taoliste masinaoperaatorite järgi. Muuhulgas tassisime veel traktoriga heinapalle ühest kohast teise, karjatasime ja ravisime lambaid, parandasime aeda ja värskendasime esmaabi teadmisi.
Koolitus oli üles ehitatud selliselt, et võtsime läbi teooria ja saime seejärel erinevaid asju ise proovida, aga tööd otseselt kellegi heaks ei teinud (heinapallide ühest kohast teise ja tagasi liigutamine ei ole eriti praktiline). Lisaks meile olid koolitusel üks iirlaste paar, kelle inglise keelest keegi aru ei saanud, noor sakslane, kes pool päeva hiljaks jäi, ja argentiinlane, kellel suisa kõrgharidus põllumajanduse alal. Koolitus ei olnud väga kallis ning muuhulgas saime voodis magada, hästi süüa ja igasugu nodi, mida tööl vaja võiks minna. Nii et kokkuvõttes võib rahule jääda, kuigi tööd me seni tänu koolitusele saanud ei ole. Üksikuid masinaoperaatoreid otsitakse küll, aga kahekesi ühte farmi keset viljahooaega tööle saada on üsna keeruline. Ainus häiriv asjaolu koolituse juures olid maailma tüütuimad kärbsed, kes järjepidevalt suhu, ninna, kõrva ja silma tahtsid lennata. Kaht kätt korraga töös hoida ei olnudki võimalik, sest kärbeste peletamiseks tuli kogu aeg hullumoodi vehkida.

Suukaudne ravimi manustamine

Lambakarjus

Peale koolitust sõitsime tagasi Perthi linna, kus otsustasime peatuda kuniks töö leiame. Kuna meile tundus, et siinpool Austraaliat on paarina farmitöö leidmine keerulisem kui idakaldal ning erinevate puuviljade hooajad algavad alles järgnevate kuude jooksul, siis hakkasime vaatama ka linnas paiknevaid töid, et pisut lisaraha teenida.
Esmamulje Perthist ei olnud märkimisväärne, kuid seal viibitud nädalaga muutus linn aina sümpaatsemaks. Meie lemmikkohaks linnas osutus üks South-Perthi linnaosas paiknev park, kus me end igal õhtul autosse magama sättisime. Pargist avanes pimedas muljetavaldav vaade linna äripiirkonnale ning mitmel õhtul saime voodis lebades lausa ilutulestikku nautida.

Vaade South-Perthist

Vaade Kings Park-ist

DNA torn

Meiesugustele vaestele ränduritele avaldasid muljet ka linna keskel vabas õhus toimuvad tasuta treeningud. Pühapäeva hommikul proovisime ära põneva Tai Chi treeningu.

Perth kipub olema paljude rändama tulevate eestlaste maandumispaik, mistõttu on kaasmaalasi siinkandis palju. Küll aga ei osanud me ette näha, et meil nädala jooksul õnnestub lausa kolme tuttavat nägu näha (kusjuures, kõik langevarjurid). Esimesena külastasime äsjasaabunud Cisset, kes kahe sõbraga rändama tuli, seejärel lobisesime elust-olust siin elava Sädega ning lõpuks saime kokku ka üksiku ränduri Kimmeliga. Justkui oleks sattunud Kuusiku lennuväljale, mitte teisele poole maakera.

Unine Cisse peale mitmepäevast lennureisi

Lisaks eestlastest langevarjuritele on Läänekaldal palju kohalikke "murjameid" ehk koledaid aborigeene, kes on lärmakad, purjus ja üleüldiselt väga hirmuäratavad. Olles kuulnud nende kohta erinevaid õudusjutte, väldime nendega igasugust kontakti ja möödume ringiga.

Olime Perthis olnud 5 päeva, kui saime kõne tööbüroost ja meile pakuti tööd lõikelillede kasvatuses. Peale edukat intervjuud, mis kestis 2 minutit, asusime neljapäevast taas raha teenima. Nüüd ei tohiks küll kellelgi olla etteheiteid meie töö vähese glamuuri osas, sest roosiaed on sigalast ikka päris suur samm edasi.
Töötame suurtes lillehallides, mina tegelen gerberatega ning Andres roosidega. Meie põhilisteks ülesanneteks on lillede korjamine, sorteerimine ja pakkimine, vahel on tarvis ka istutada, rohida jms. Päevad algavad juba kella 6-st ning kestavad tööpäeviti 2-3ni, laupäeviti vaid mõned tunnid. Töö ei ole raske, lilled lõhnavad hästi ning töökollektiiv on taaskord tore (välja arvatud tüütud pilukad, kes ei oska inglise keelt). Kahjuks ei lähe töö aga farmipäevadena arvesse, kuna asub Perthi külje all. Plaan on lillekasvatuses pisut raha teenida ning varsti siiski farmitöö peale tagasi minna, et vajalikud päevad tehtud saaks.

Meie romantiline töökoht

Peale esimest tööpäeva hakkasime kiirelt ka töökoha lähedusse elamist otsima, et autos elamisele pisut vaheldust saada. Esimene maja, mida vaatamas käisime, oli tohutult suur ja uhke ning pererahvas üüris välja tube, mis peale laste väljakolimist tühjaks olid jäänud. Kuna perenaine oli liiga jutukas ja tundus, et ka pisut purjus ning toa hind üle meie taluvuspiiri, siis otsustasime pisut tagasihoidlikuma elamise kasuks. Rentisime toa ühes majas, mis asub töökohast ca 10min sõidu kaugusel. Lisaks meile elavad majas iirlastest paar, omasooiharad pruunlased ja üks austraallane. Voodi, köök ja vannituba on olemas ja maksame selle eest vaid 180 dollarit nädalas, nii et oleme rahul!

Sigade revolutsioon

Kaks nädalat tagasi saabusime Yarrawalla nimelisse asulasse, et alustada tööd sigalas. Kuna töö algas esmaspäevast, siis sisustasime eelneva nädalavahetuse lähimat "suurlinna" avastades. Bendigo linn asus ca 80km kaugusel ning oli üllatavalt suur ja ilus. Lisaks nädala toidukraamile soetasime sigala tarbeks ka mõned odavad hilbud, sest ülemus hoiatas, et tööriietega ei ole peale sigalat enam miskit peale hakata. Meie suureks üllatuseks oli autogaas Bendigos üliodav, selliseid liitrihindasid ei ole me veel kuskil Austraalias näinud.

Töö sigalas oli… põnev (eriti võrreldes avokaadode pakkimisega). Esimesel nädalal oli meie põhiliseks ülesandeks väikeste põssade eest hoolitsemine. Igal hommikul ja pärastlõunal tuli nad üle vaadata, surnud sead välja tirida, haigeid ravida, ühest laudast teise liigutada, räpaseid lautasid voolikuga pesta jne.
Tööpäevad olid meil tavaliselt 10-tunnised (7st 17ni), mille hulka kuulusid smoko (tasustatud 20-minutine "suitsupaus") ja lõuna.
Aeg liikus sigalas kiirelt, sest tööülesanded olid erinevad ning tihti sai ka autoga ringi vurada, sest väikeste põssade laudad asusid teistest eemal. Auto, millega ringi sõitsime, oli 30 aastat vana Volvo, mis oleks välimuse (ja eriti sisemuse) järgi võinud hoopis muinsuskaitse all olla.

Kuna väikeste põssade eest hoolitsemine oli ühe inimese töö, aga mina ei olnud eriti vaimustuses surnud sigade tassimisest ja haigete sigade süstimisest, siis võttis väikeste põssade töö enda peale Andres, kelle sõnul on "põssad nii nunnud" ja kes süstis neid nägu naerul. Mina sain teisel nädalal aga teha midagi sootuks erinevat. Lisaks sigadele tegeleb farm veel aegunud toiduainete ja pakendite utiliseerimisega, mis tähendab, et veoautode kaupa tuuakse sinna halvaks läinud mahlasid, puuviljakompotte, küpsiseid ja palju muud, mis hävitamist vajab. Vastavalt vajadusele tuli sellel tööpostil avada/tühjendada karpe/purke, voolikuga halvaks läinud mahla kanalisatsiooni suunata, erinevaid materjale (plastik, metall jm) sorteerida ja palju muud vahvat teha. Kohati oli töö haisvam ja räpasem kui sigadega tegeledes, aga ma eelistan siiski elutuid haisvaid objekte.

Ära osta põrsast kotis

Kuna sigala asus pärapõrgus, siis puudus seal igasugune mobiililevi ja ei töötanud ka meie kallis internetipulk. Küll aga oli kontoris püsti pandud WIFI võrk, mille kasutamiseks me kenasti loa ja parooli saime. Olles vaimustuses kiirest internetiühendusest, hakkasime kohe usinasti seriaale alla laadima, et oma õhtuid meelelahutuslikult sisustada. Mõne päeva möödudes muutus internet aeglaseks ja kadus sootuks. Juhtus see, mida me hetkeks isegi kartsime - internet sai otsa! Austraalias on internetiga üleüldse kehvad lood ja kui isegi ühendus on, siis on see mingi totaka mahulimiidiga. Selgus, et ka sigalas oli taoline kuulimiit, mille me paari päevaga ära kulutasime. Raamatupidaja palus meil edaspidi internetti vaid hädavajadusel kasutada...

Lisaks sigadele tuias farmis ringi kihvt kolme jalaga koer, kes võttis enda ülesandeks meie karavani valvata ning ei tahtnud sealt kuidagi lahkuda. Tihti võis teda näha seasõrg hambus, kohalikud naersid, et ta otsib kedagi, kes aitaks asendusjala külge pookida.

Rocky

Ma ei tea, kas Eesti uudistest on teema läbi käinud, aga Austraalia televisioon ja raadio ei räägi juba kaks nädalat muust kui NSW osariigi metsatulekahjudest, mis pidavat olema kümnendi laastavaimad. Õnneks sõitsime sealt läbi vahetult enne põlenguid.

Sigalas töötamise suureks boonuseks oli läheduses asuv suur langevarjuklubi. Nädalavahetusel kasutasime juhust ja sõitsimegi 180km kaugusel asuvasse Nagambie asulasse, kus õnnestus lõpuks teha esimesed vabalangemised Austraalia õhuruumis.
Kogu õhkkond jättis väga positiivse mulje: muhe klubiaktiiv, suur ja mugav lennuk (Pac 750 XL) ning talutavad hüppehinnad. Õhtuse õlle ja pizza kõrvale kirjeldasime huvilistele Eesti elu-olu ja hüppetingimusi, mille peale kohalikud ei suutnud ära imestada, et meil Eestis peaaegu pool aastast hüppeilma ei ole.

Teisel sigalas töötamise nädalal otsustasime siiski mitte sinna pidama jääda. See oleks küll olnud hea võimalus oma farmipäevad ühes kohas lõpuni teha, aga mitu kuud haisu sees elamist ei ole seda väärt (ja internet sai ju ka otsa!). Küll aga oli tegemist väga põneva kogemusega, saime kirja 10 farmipäeva (58 veel vaja), tutvusime paljude toredate inimestega, teenisime päris korraliku kopika ja saime 1,5 nädalat tasuta karavanis elada. 

Kui avokaadofarmist haarasime kaasa mõned avokaadod ja töökindad, siis sigalast saime kaasa head kummikud ja kotitäie 2011.a kehtivuse kaotanud küpsiseid.

Edasi võtsime suuna Lääne-Austraalia poole, sest seal me veel käinud ei ole ja lisaks on seal algamas viljavõtmise hooaeg, kuhu töötajaid vajatakse. Teekond oli taaskord pikk (ca 3200km) ning kokku läbisime seda 3,5 päeva. Tee kulges enamasti läbi tühermaa, tuhandete kilomeetrite kaupa ei olnud mobiililevi ega mingisugust loodust peale sambla.
Nüüdseks oleme külastanud veel kahte austraalia osariikidest (SA ja WA). Kahe kuu jooksul 5 osariiki 8-st on päris hea tulemus. Nii SA-l kui WA-l on veider poliitika värskete puu-ja köögiviljade osas, nimelt kardavad nad, et osariiki viiakse "haigeid" vilju, mis nakatavad ka nende "terveid" vilju. Eriti hull oli asi osariigi piiril sõites SA-st WA-sse. Iga auto peatati piiril kinni, otsiti läbi ning konfiskeeriti kogu värske kraam. Me jäime seekord ilma greibist, banaanist, sibulatest ja küüslaugust. Mesi oli hästi ära peidetud ja jäi tänu sellele alles, muidu tahtsid seda ka saada.

Õnneks oli enne ja peale tühermaad siiski ühtteist vaadata ja uudistada. Jõudsime pisut tutvuda näiteks Adelaide-i linnaga, jalutada botaanikaaias ja imetleda vinget arhitektuuri. Siinkohal mainiksin ära, et Austraalias näeb erakordselt koledaid koolivorme, allpool üks stiilinäide botaanikaaiast.

Adelaide

Lääne-Austraalia osariigis Kalgoorlie linnas vaatasime suud ammuli tohutut 620m sügavust kullakaevandust, kus suured kopad sipelgatena mööda kaevandust vurasid.

Nüüd on meil tarvis sisustada veel paar päeva, sest teisipäevast oleme end kirja pannud 3-päevasele kursusele, kus õpetatakse erinevate masinate opereerimist ja muid viljahooajal vajaminevaid oskusi. Loodetavasti annab kursus mingisuguse eelise teiste tööotsijate ees. Ja kui ka mitte, siis on lihtsalt põnev kogemus.
Pika teekonna jooksul jõudsime läbida mitut erinevat ajatsooni ning liikusime kokkuvõttes Eestile 3 tundi lähemale.

Lõpetuseks tahaksin kiruda neid inimesi, kes mulle enne Austraaliasse tulekut väitsid, et siin sääski ei ole (üks tarkpea oli kindlasti Siiri, aga teisi hetkel ei tuvasta). Igatsen oma imerohtu Ben'si, sest siin ON sääsed! Ja nad hammustavad! Valusasti!

3000+ km hiljem...

Möödunud nädala võib lühidalt kokku võtta sellega, et oleme läbinud palju kilomeetreid ja jõudnud otsapidi järgmisesse osariiki.

Aga alustagem sealt, kus eelmine kord pooleli jäime…

Nagu kombeks on saanud, siis ka ülemöödunud nädalal oli meie töönädal vaid 4-päevane. Neljapäeva õhtul andis otsad masin, mis valmistab karpe, kuhu usinad töömesilased avokaadosid sisse laovad. Kuna esmaspäev oli riiklik püha (Labour Day ehk tööpüha), siis ootas ees eriti pikk nädalavahetus. Nelja vaba päeva sisustamiseks otsustasime võtta ette pika reisi Sydney-kanti, kus asub lähim arvestatava suurusega langevarjuklubi.

Reede pärastlõunal jõudsime lõpuks lennuväljale, kust leidsime eest vaid tobedates kostüümides lonkivad tandemreisijad. Kohalikega rääkides saime vastuse küsimusele, miks me ei näe endasuguseid “sporthüppajaid”. Nimelt olid ühel teisel lennuväljal toimumas osariigi võistlused, kuhu kõik endast lugupidavad langevarjurid olid võistlema suundunud. Veetsime siiski öö lennuväljal, lootes, et laupäeval kas või mõni mõttekaaslane kohale ilmub, aga lootus oli asjatu ja lahkusime ühegi hüppeta.

Sydney Skydivers

 

Aga me ei andnud alla. Pisut asja uurides avastasime, et normaalsest lennukist oleks hüpata saanud ka poole tee peal. Kuna olime liikunud nii kaugele ja Sydney oli kiviviske kaugusel, siis otsustasime Austraalia suurimale linnale ka kiire pilgu visata. Loomulikult otsustas Suurbritannia prints Harry meie auks külastada Sydney-t just samal päeval. Sydney tähistas oma laevastiku 100. aastapäeva erinevate vee- ja õhushowdega, mistõttu oli sadam ja selle ümbrus inimesi paksult täis. Liikusime massiga kaasa ja nägime ära kuulsa Harbour Bridge-i ja ooperimaja. Kui sadam ja sealne rahvamass välja arvata, siis oli Sydney üle ootuste sümpaatne ja ei jätnud sugugi ülerahvastatud suurlinna muljet (võrreldes näiteks Londoniga).   

Bondi Beach Sydney-s

Harbour Bridge ja Sydney Opera House

Sydney põgusalt üle vaadatud ja mõtted taas hüppamise juures, alustasime tagasiteed. Umbes poolel teel asus Hunter Valley piirkond, kus pidi paiknema igati korralik langevarjuklubi, kelle tegevusest me seni teadlikud ei olnud. Õhtupimeduses kohale jõudes oli kohe selge, et olime sattunud langevarjuklubisse – grilliti, joodi õlut ja räusati niisama. Esimene inimene, kellega kokku jooksime küsis kohe, mitmendat korda me seal oleme, lootes õllekasti välja meelitada (langevarjurite seltskonnas tuleb iga “esimese korra” eest teisi kostitada õllekastiga).

Meie ootused ja lootused purustati aga kiirelt – nende suur ja kiire lennuk oli lähetatud nendele samadele võistlustele, kus kõik eelneva klubi langevarjurid paiknesid. Sõime kõhud täis, pesime, magasime ja tegime varavalges kiirelt sääred, sest 5-kohalisest lennukist hüppamine ei pakkunud pinget ning mitte-klubiliikmetelt tahtsid nad veel lisaraha ka kasseerida.

 

Selleks hetkeks oli üpris selge, et hüppamisest sellel nädalavahetusel miskit välja ei tule, aga kuna olime pika maa maha sõitnud, siis otsustasime tagasiteel veel üht-teist vaadata.

Esimestena jäid teele kenad mereäärsed linnakesed Port Maquarie ja Forster (kus oli merre ehitatud bassein).

Port Maquarie

Mereäärne bassein Forsteris

Järgmisse mereäärsesse kuurortlinna suundumiseks oli kaks valikut: kas sõita mööda suurt teed või praamiga üle jõe ja mööda väikseid teid (30km lühem).

Milleks minna ringiga, kui saab otse... Sõitsime praamiga üle jõe ning tõdesime, et GPS ei eksinud, tegemist oli tõesti väikse treppi-sõidetud kruusateega. Olles kulutanud 3.20 praamipileti peale, ei saanud me ometi otsa umber pöörata ja jätkasime traktori kombel mööda kruusateed. Vahetult enne kruusatee lõppu käis pauk ja kõva kolin. Andres kartis, et katuseraami külge kinnitatud varuratas on valla pääsenud ja tahab plehku panna, aga autost väljudes selgus, et olukord on oluliselt hullem. Varuratas tuli meil seekord ise katuseraami küljest lahti päästa ja lõhkenud rehvi asemele panna. 

Õnneks said Andrese vilunud käed ratta enne pimedat vahetatud ja jõudsime õhtuks Crescent Head-i linnakesse. Taaskord väga kihvt mereäärne koht.

Crescent Head

Esmaspäeva pärastlõunaks olime peale pikka reisi lõpuks tagasi koduses Stuarts Point-is, kuhu me aga pikalt peatuma ei jäänud. Nimelt saime nädalavahetusel kõne avokaadofarmist, kust teatati kahetsusega, et neil pole aimugi, millal karbimasin korda saab ja on näha, et avokaadosid enam piisavalt palju juurde ei tule, et meile normaalsel hulgal tööd pakkuda. Poolikute tööpäevade ja –nädalate põhjal eeldasime juba varem, et ega seal pikka pidu ei ole, nii et väga suure üllatusena see ei tulnud.

Teisipäeval pakkisime karavanipargis oma asjad kokku, kinnitasime taas katusele tühjad kanistrid ning viisime raamatukokku tagasi raamatu, mille eest 3 dollarit maksime ja mida lugemagi ei jõudnud hakata. Hüppasime läbi ka avokaadofarmist, et ülemus saaks täita meie farmipäevade paberid. Teise aasta viisa jaoks vajalikust 88-st farmipäevast on meil nüüd kirjas 20. Reispassiks haarasime loomulikult kaasa ka mõned avokaadod.

Tegime veidi uurimistööd, et selgitada välja kus ja millised viljad parasjagu valmivad, et otsustada järgmine sihtkoht. Hoolimata sellest, et olime just pika maa lõunast tulnud, tundus, et see on paraku kõige õigem koht, kuhu hetkel suunduda. Töökuulutusi läbi kammides saime kiirelt positiivse vastuse ühest küüslaugufarmist, kust lubati tööd alates 20.oktoobrist. Farm asub napilt üle NSW osariigi piiri ja jääb Victoria osariiki (meie kolmas osariik). Võtsimegi taas suuna lõuna poole, ostsime teepeal Sydney-st paari uusi rehve ning läbisime taas tohutu hulga kilomeetreid. Kuna küüslaugukorjamiseni on veel aega, siis hoidsime töökuulutustel endiselt silma peal ning saimegi pakkumise asuda tööle seafarmi (et mitte öelda sigalasse, sest see kõlab hullemalt, kui tegelikult on). Seafarm oli küüslaugufarmist vaid kiviviske kaugusel, arvestades vahemaid, mille olime juba läbinud. Sõitsime veel ca 3h lõunapoole ja jõudsime Yarrawalla nimelisse asulasse (kus ei asu peale sigade suurt midagi). Äärmiselt sõbralik ja jutukas farmer Jarad tegi meile pooletunnise ekskursiooni, näitas kõikvõimaliku suurusega roosasid ja rõõmsaid põrssaid, rääkis farmist ja tööülesannetest. Kokku on siin üle 20 000 sea ning seda peetakse keskmise suurusega kasvatuseks. Jah, siin haiseb, aga pooltki mitte nii hullustki, kui me kartsime ja Eestist mäletasime. Ajad on ka seakasvatuses edasi läinud, kasutatakse automaatseid söötmis- ja ventilatsioonisüsteeme ning seasitast eraldatakse metaani, mille põletamisel toodetakse elektrit.

Kuna tööle asume alles esmaspäeval, siis reaalsest tööst saate ülevaate järgmisel korral. Esialgu elame farmi territooriumil karavanis, mis on võrreldes autoga päris suur samm edasi. Peale tuhandeid kilomeetreid autos istumist ja magamist kulub vaheldus ära. Kui otsustame siia pikemalt tööle jääda, siis on võimalus hakata ka naaberkülas tuba rentima.
Mobiililevi siin ei ole, internetist rääkimata, lähimad leviga linnad on 55-80km kaugusel. Aga esimest korda Austraalias oldud 1,5 kuu jooksul on meil telekas!

Ajutine kodu

Esialgu on plaan nädalake sigadega töötada ja siis otsustada, kas jääme siia või liigume edasi (tegelikult küll tagasi) küüslaugufarmi, kus nädala pärast hooaeg lahti läheb.

Seafarmi postkast

 Cheers!